Eluaseme ja viimse rahupaiga õigus

     I

Viimaste kohalike omavalitsuste valimiste eel võeti Tallinna teise elamuehitusprogrammi perspektiivi silmas pidades Tallinna Linnavaraametis lahkelt vastu munitsipaaleluruumi üürile saamise avaldusi. Valimiste järel tuli paljudele taotlejatele äraütlemiskiri.

Pean Tallinna munitsipaalkorterite ehitusprogrammi üheks kõige vajalikumaks sotsiaalse ülekohtu leevendamise pikaajalise mõjuga meetmeks. See programm jagab erakonnad ja nende valijad selgepiirilisteks vastanditeks: ühtede eesmärk on vastuvõetava üürihinnaga eluase, teised õigustavad kokkuostetud korterite väljaüürimisest maksimaalse tulu saamist. Munitsipaalkorterite programm lubab Keskerakonnal ütelda: K hoolib! Kahjuks hoolivad erakonnad inimestest valimiste järel vähem kui valimiste eel.

Ei ole raske aru saada, et ka kui tahes andunult sotsiaalse ebaõigluse leevendamist taotlev erakond või linnavalitsus ei suuda kiiresti aidata kõiki hädasolijaid, eriti veel, kui ennast ühiskonna valgeteks jõududeks nimetavad erakonnad ja poliitikud eluasemeprobleemi põhimõtteliselt ignoreerivad. Aru võib saada ka sellest, et kriteeriumid, mille järgi inimesi võetakse munitsipaalkorterite järjekorda, peavad olema selged.

Kuid peale selguse peavad need kriteeriumid olema ka õiglased ning äraütlemistki ei tohiks põhjendada inimeste liigitamisega vajalikeks ja mittevajalikeks. Valimiste eel olid ju kõik inimesed vajalikud, kinnitati, et kõigist hoolitakse.

Ka mõni minu töökaaslane Tallinna Ülikoolis sai äraütlemiskirja, milles teatati, et munitsipaalkorteri üürile saamise taotlus tuleb kahjuks jätta rahuldamata, sest "Tallinna Linnavalitsuse 19. augusti 2009 määruse nr 66   § 2 lõike 1 kohaselt võivad Tallinna teise elamuehitusprogrammi raames eluruumide üürimist taotleda Tallinna linnale vajalikud töötajad ning noored pered".

Määruse väljavõttes loetakse üles elukutsed-töökohad, mis on Tallinna linnale vajalikud: koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide töötajad, hoolekandeasutuste töötajad, muuseumide, raamatukogude ja teatrite töötajad, rida tervishoiuga seotud tööalasid (kuid mitte arstid ja residendid), politseiametnikud ja päästeteenistujad. Kui seda loendit tõlgendatakse lõplikuna, siis langetatakse otsuseid ja vormistatakse äraütlemiskirju, mida on raske seostada sotsiaalse õigluse ja hoolivusega.

Tallinna Linnavalitsuse määruse nr 66 kohaselt ei ole ülikoolitöötajad Tallinna linnale vajalikud. Aga suurele osale ülikoolitöötajatest ei ole eluaseme hankimine spekulatiivselt korteriturult jõukohane, sest nende palk on sama tagasihoidlik kui gümnaasiumiõpetajatel, lisaks sellele on ülikoolide õppejõud ja töötajad pidevas mittetagasivalimise ning uurimisteema finantseerimise katkestamise ohus.

Ilma ülikoolideta ei oleks Tallinna linnal ka vajalikke töötajaid - poleks gümnaasiumide, põhikoolide ega koolieelsete lasteasutuste õpetajaid ja kasvatajaid, poleks muuseumide, teatrite ega raamatukogude töötajaid. Ülikoolid on kõige otsesemalt seotud linnale vajalikuks arvatud töötajate ettevalmistamisega. Ometi ütleb äraütlemiskirja standardsõnastus, et nende töö ei ole Tallinnale vajalik.

Tallinna Linnavalitsusel on Tallinna Ülikooliga koostööleping ning vähemalt Tallinna Ülikooli arendamist on toetanud erineva poliitikaga linnavalitsused. 

Standardset äraütlemiskirja lugedes tunnen, et ka minu 35 aastat kestnud tööd eesti keele õpetajate ettevalmistamisel võidaks linnavalitsuses hinnata  mittevajalikuks, kuigi Tallinna Ülikool leiab minu tööpanusele rakendust veel minu sügavas pensionieaski. Õnneks ei ole mul Tallinna linnavalitsuselt vaja enda heaks midagi taotleda.

Minu ja mu töökaaslaste erialane töö Tallinna Ülikoolis on otseseoses ka integratsiooniprogrammiga: olen veerand sajandit harinud eesti keele õpetajaid ka vene koolide jaoks ning minu auditooriumis on praegugi eesti ja vene emakeelega noori tallinlasi enam-vähem ühepalju. Ka minu töökaaslased töötavad võrdselt nii eesti- kui ka venekeelsete noorte tallinlastega, sest Tallinna Ülikool on populaarne mõlema emakeelega noorte hulgas. Ülikool integreerib tõhusalt.

Eesti on muutnud riigiks, mille kodanikud-elanikud hääletavad jalgadega, nagu kunagi Lääne-Saksamaal üteldi DDR-i kohta. Väljaõppinud inimeste Eestist äravoolu olukorras on eriti raske põhjendada kõrgharidusega inimeste liigitamist Tallinna linnale vajalikeks ja mittevajalikeks, veel õigustamatum on vajalikuks arvatud inimeste õpetajate liigitamine mittevajalikeks.

Eesti ei ole ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta punkti, mille järgi riigi  kohus on tagada kõigile kodanikele peavari. Üürikorterite turu üheks osaks on korterite spekulatiivne ülesostmine kodu- ja välismaiste "investorite" poolt. Pole ime, et spekulandid ja nende suuvoodrid esitavad munitsipaalelamuehitust kui turu solkimist, mis võib tulevikus korterite väljaüürijatele kujuneda takistuseks "õiglase" üürihinna saamisel. Mida suurem on ligimese häda, seda kasulikum spekulantidele, ent seda halvem Eesti inimeste sotsiaalsele turvatundele ja kokkuvõttes ka Eesti riigile.

       II

Kodu ja korteri probleemil on sügavam ajalooline taust. Omandireformi käigus said korteri erastada need, kellel see oli, see tähendab, kellele Nõukogude okupatsioonivõim oli korteri andnud.

Nendeks olid sagedamini komsomolikomiteede instruktorid, NLKP liikmed (mõnedki intelligendid on oma mälestustes pihtinud, et astusid NLKP-sse korteri saamiseks, selle partei imperialistlikku ilmavaadet jagamata) ja muidugi vennasvabariikidest saabujad, keda ootasid korterid Mustamäel, Õismäel, Tornimäel, Keldrimäel, Lasnamäel.

Kuid oli ka neid, kes ei astunud ei komsomoli ega NLKP-sse. Sellised inimesed said riigikorteri harvemini või mitte päris regulaarseid teid pidi. Ka mina sain minimaalse suurusega korteri alles 32-aastaselt ja mitte Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogult, vaid mingiski mõttes autonoomselt Eesti NSV Teaduste Akadeemialt, kus minus nähti teadlast.

Isegi Brežnevi-aegne Nõukogude sotsioloogia tunnistab, et Eesti NSV-s olid linnades põhirahvuse korteriolud märgatavalt halvemad kui "vennasvabariikidest saabunutel". Minimaalsete õigustega allüürnikena elasid kõige sagedamini nn "põhirahvuse esindajad", see tähendab - eestlased.

Kõik see jätkub ka Eesti Vabariigis. Ühe konkreetse äraütlemiskirja sai Tallinna Ülikoolis inimene, kes pole olnud komnoor (rääkimata NLKP-st) ja on õppinud kõrgkoolis rahvusteadustega külgnevat eriala. Tema ei saanud okupatsioonivõimudelt korterit, tal polnud midagi erastada. Möödunud novembris teatas talle Tallinna Linnavalitsuse kõrge ametnik, elamumajanduse ja varahalduse teenistuse direktor Priit Pärtelpoeg, et kuna see inimene ei tööta Tallinnale vajalikul töökohal, siis ei saa ta Tallinna teise elamuehitusprogrammi raames eluruumi üürimist taotleda. Arvan, et see on küllalt tüüpiline juhtum.

Eluasemeõiguseta inimeste olukord on masendav. Ühtesid ei arvata Tallinna linnale vajalike töötajate hulka, teised pole korterit väärt sellepärast, et juba okupatsioonivõim ei andnud neile korterit - nende süü seisneb selles, et nad polnud Nõukogude režiimile küllalt vajalikud, kolmandad ei jõua oma sundüürnikuprobleemi lahenemist ära oodata.

Praeguses Tallinna Linnavolikogus istub hulganisti inimesi, kellele vennasvabariikidest saabunutena või nende järglastena korter Tallinnas eriliseks probleemiks pole tõenäoliselt olnud. Nendel oleks nüüd õiglasema  korteripoliitika läbiviimisel võimalus näidata, et nad on solidaarsed eestlastega, keda eluaseme saamisel Nõukogude võimu aastakümnetel diskrimineeriti ja kelle korteriolud pole paranenud ka Eesti iseseisvuse ajal.

Et kõik oleks selge, lisan kokkuvõtte.

1. Munitsipaalkorterite turu eesmärgiks peab olema spekulatiivse korterituru üürihindade ohjeldamine.

2. On ülekohtune arvata munitsipaalkorteri taotlemisel haridustöötajate hulgast välja kõrghariduses töötajad ning tervishoiuteenuse osutajate hulgast residendid ja arstid. 

3. Munitsipaalkorteri taotlemise õigus peaks olema ka inimestel, kellele Nõukogude võim ei andnud korterit ja kes seetõttu jäid välja korterite erastamise ringist.

  III

Enamik inimesi tahaks, et nende maisel kehal oleks sünnis puhkepaik ka siit ilmast lahkumise järel. Nõukogude võim püüdis hävitada inimeste normaalset respekti pühakodade ja surnuaedade vastu.

Tartu ajaloolistelt surnuaedadelt veeti hauakive Emajõe kaldakindlustusteks, Tallinna Kopli surnuaia suurejooneline baltisaksa (ja mitte ainult) kultuuritegelaste panteon muudeti tühermaaks ning hauakive kasutati Russalka juures või mujal  kaldakindlustuseks. Probleem on muidugi üleriigiline. Hauakive võib ka väiksemates Eesti linnades leida koduaedade müürides või lävepaku aset täitmas. Nagu inimelu oli totalitaarsele režiimile tühise väärtusega, nii oli seda ka mälestus inimesest.

Tallinna praeguse linnavõimu otsust korrastada kunagise Kopli surnuaia ala tuleb hinnata. Hinnata tuleb ka linnavõimude valmisolekut korrastatud pargis võimaluste piires respekteerida selle pargi ajalugu surnuaiana, samuti dialoogivalmidust selles küsimuses.

Kuid tuleks tunnistada, et Eesti kalmistukultuur on okupatsioonide, sõdade ja vihkamise külvamise aegadel saanud tagasilööke, mida ei ole ületatud. Seetõttu tekitavad minus rahutust Tallinna surnuaedadel sagenevad kollased lipikud, millega hooldamata hauaplatsid määratakse likvideerimisähvarduse alla. Need on siis justkui Tallinna linnale mittevajalikud ja tüliks olevad hauaplatsid.

Tunnistades mõjutuspoliitika lubatavust hauaplatside korrashoiu saavutamiseks, pöördun siiski Tallinna linnavõimude poole tungiva üleskutsega mitte lubada volitatud isikutel, asutustel ja ettevõtetel kiirustamist hauaplatside korduvkasutusse määramisel.

Paljud kollase hävitamisähvardusega hauaplatsid on silmnähtavalt olnud hooldamata lühikest aega, paljudel on väärtuslikud hauamonumendid,  mälestuskivid või ristid. Need ei tohi langeda samasuguse barbaarsuse ohvriks nagu on olnud surnuaedadelt vanaraua või ehitusmaterjali kogumise aktsioonide puhul. Tuleks hoolikalt läbi mõelda, kuidas ka korduvkasutusse antud hauaplatsidel säilitada sinna varem maetute mälestus. Inimesed ei ole ometi kärbsed, kelle mälestuse pärast meil ei tarvitse muretseda.

Pealegi ei ole sugugi kindel, et kollase tähisega hauaplatside saatuse üle otsustajad on alati küllalt kompetentsed otsustama sinna maetud inimeste mälestuse olulisuse või ebaolulisuse (vajalikkuse või mittevajalikkuse) üle. Kogu Eesti ühiskond teab, missuguseid mahhinatsioone sooritati üleminekuperioodil ja omandireformi käigus korteritega Tallinnas. Oleks masendav, kui midagigi sellesarnast hakkaks uue ringina korduma Tallinna surnuaedades.

Praeguse majandussurutise ajal võiksid töötud leida ulatuslikumat kasutamist surnuaedade korrastamisel. Peale hauaplatside puhastamise oleks sellisel tööl loodetavasti ka kasvatuslik efekt. 

Nagu inimesed vajavad eluaset, nii vajavad surnud kohta, kus elavad neid mälestada saaksid. 

MATI HINT, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, Tallinna aukodanik, Tallinna vapimärgi nr  10 kavaler

Jaga |