Ansip esindab erilist kohanemisvõimet

BERNHARD LODJAK,      14. november 2007


Sissejuhatuseks pean kirjutama ammu ammendunud teemal – Pronkssõdurist. Võitluses hitlerliku armee vastu langenud Eesti meeste mälestustähisena püstitatud monumenti ja sellel seisvat vaest leinavat sõdurit peeti meeles väga erineval viisil. Oli palju neid, kes teda lilledega üle kuhjasid, ja palju neid, kes teda on vihanud. Viimaste hulgas on peamiselt need, kes on sündinud pärast Teist maailmasõda ega tea kuigipalju sõjast ja sõjasurmast.

Andrus Ansip sõjas muidugi ei saanud olla. Tema kasvas üles nõukogude korra viljastavates tingimustes, sai Eesti NSV-s kõrghariduse ning, olles avara mõistusega ja edasipürgiva vaimuga, nägi häid edasipääsuvõimalusi NLKP-s. Saanud 1978. aastal parteiliikmeks, valiti ta juba aasta pärast parteibüroo sekretäri asetäitjaks.

Ansipi edu jätkus nii sotsialistlikus kui ka, veel enam, okupatsioonivägedest vabanenud kapitalistlikus Eestis. On sündinud kannapööre – kommunistist on saanud ülirikaste huve kaitsva erakonna juht. On arusaamatu, kuidas seda tõsiasja ei ole märganud meie igipõlised kommunismivastased Enn Tarto, Mart Laar jt.

Peaminister aga härra Ansip on ja seda ametit tahab ta edasi pidada. Osal eestimaalastel pole sellise tahte vastu mingeid vastuväiteid, osal (seejuures küllaltki paljudel) aga küll. Sest Ansip on ikkagi inimene, kel puudub järjekindlus – kord vannub truudust kommunismile, siis aga pühendub jäägitult kapitali teenimisele, armastab miljoneid ja sõbruneb miljonäridega.

Seda, et kommunismitruudus oli tal juhuslik, möödaminev nähtus, tuli Ansipil teatud rahvaosale tõestada. Selleks oli vaja ühineda riigis kosuva fashismilembese kihiga ja nende noortega, kelle vanemad suuremal või vähemal määral olid kannatanud nõukogude korra all. Neile vastutulekuks polnud vaja teha midagi erakordset (näiteks Venemaale sõda kuulutada). Piisas endisele ülikoolirektorile käsu andmisest: leinav sõdur olgu Tõnismäelt kadunud! Käsk täideti jooksujalu. See oli meie sõjaministri esimene võidetud lahing. Presidendil jääb üle usinale käsutäitjale rasvasem orden anda.

Leinava sõduri sundrännak sõjaväekalmistule ei olnud lihtsalt jalutuskäik punktist A punkti B. Sellel „rännakmarsil" olid palju tõsisemad eesmärgid.

Esiteks – väike, aga ülitugev Eesti sai öelda endisele Eestit okupeerinud riigile: "Näete, meie teid mõhkugi ei karda!" Teiseks – sai oma venevastast meelsust näidata neile, kes seda ootasid. Viimane tõdemus tõstis peaministripartei reitingu lakke (vaata, et üle 100%) ja järgmiste valimiste järgselt saavad oravad jälle valimisohjad oma kätte.

Mis aga puutub aprilliööde tagajärgedesse, siis kannatadasaanud ärimehed kui „omad poisid" saavad aru ja katsuvad Vene transiidi halvenemise kuidagi üle elada. Rahalise kahju maksavad kinni maksumaksjad, kes nagunii on piskuga harjunud.

Peasüüdlase Ansipi miljonid jäävad puutumata. Kas ka peaministriamet – see on veel teadmata.

Lõpetuseks ei saa jätta ütlemata: jumal hoidku Mart Laari eest!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)