Rahva ohtlik meelemuutus. Postimees ja ERR sulgesid anonüümsed kommentaariumid

 Eesti Päevalehe eksperiment anonüümse kommentaariumi sulgemisega näitas, et see toob kaasa sissetuleku märgatava vähenemise. Et Postimees siiski riskis läbipõrunud eksperimenti korrata, tuleb püüda üritada leida ja avalikustada põhjused, miks selle peale just tänavu välja mindi.

Rahva ohtlik meelemuutus

Online-meedia hakkab paberkandjaid asendama üha enam. See tähendab, et kogu võitlus rahvamasside teadvuse eest kolib internetti. Ajalehtedes ei olnud võimalik autorite kõrgema instantsi tõde arvustada ja vaidlustada. Internetis on! 50% online-meedia lugejatest jälgib kommentaariume koos kõige oma sopaga ja anonüümsete „teisitimõtlejate“ arvamustega. Nii lihtsalt ei saanud edasi minna!

 Valitsusele ohtlikud anonüümsed „teisitimõtlejad“ tuleb kommentaariumidest välja tõrjuda ükskõik millise hinnaga. Kui registreeritute hulka satuvad „teisitimõtlejad“, tuleb ERR-i eeskujul nende IP-aadressid lihtsalt blokeerida. Paberlehe-aegadel ei antud „teisitimõtlejatele“ leheruumi, kuid online-meedias nad võtavad selle ruumi ise.

 Kommentaariume tähelepanelikult jälgides pikema aja jooksul kerkib esile huvitav tendents. Kui algul olid ilkujate põhilisteks märklaudadeks Edgar Savisaar ja Keskerakond, siis viimasel ajal on pilt kardinaalselt muutunud: teravalt rünnatakse president Ilvest, peaminister Rõivast, valitsust ja koalitsioonierakondi.

 Valitsuserakondade reiting on madalam kui muru. Parlamendis on nelja asemel kuus erakonda. Lugejate muutunud meelsust näitavad ilmekalt plussid ja miinused kommentaaride järel.

Pärast selliseid muutusi kerkis peavoolumeedial kohe küsimus anonüümse kommentaariumi sulgemisest, sest kommentaariumidest on tänaseks kujunenud erinevate huvigruppide võitlusväljad, ja võit tähendab kommentaariumidest vaenlaste minematõrjumist.

Oma nime all kommenteerija pole enam vaba

 Kas anonüümsete kommentaatorite ilkumiste eest väärivad kaitset poliitikud ja mitmesugused muud arvajad, kes valetavad sihilikult ja teadlikult? Kas vajavad kaitset professoritiitliga mees ja tipp-poliitik, kes jäävad vahele funktsionaalse kirjaoskamatusega? [Funktsionaalne kirjaoskamatus – loetu või kuuldu mittemõistmine]

 Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta! “Las õitseda sada lille, las võistelda sada mõtteviisi” – pani Hiina diktaator Mao Zedong 1957. aastal üles lõksu, millega paljastati valitseva režiimi vastaseid. Ta väitis, et kommunistidele on vajalik rahvapoolne kriitika. Aasta lõpuks oli parempoolseteks tembeldatud ning ametist ja parteist kõrvaldatud ja/või sunnitöölaagrisse saadetud 300 000 inimest. Mao ei olnud esimene ega jää viimaseks, kes kasutavad sedalaadi trikke.

 Iga omaenda nime all kommenteerija peab enesele selgeks tegema, millega ta riskib. Kommenteerija nimi jääb interneti avarustele igaveseks ja on huviliste jaoks ainult mõne hiirekliki kaugusel. Kui inimene otsib tööd, siis potentsiaalne tööandja saab informatsiooni tema vaadetest ja kommetest, ning tõenäoliselt võib loodetavast tööst suu puhtaks pühkida. Kui kommentaatori vaated lihtsalt ei meeldi (mõtleb teisiti, kui valitsus käsib!) millegipärast KaPo-le, pole enam tarvis kohtuniku luba autori tuvastamiseks – piisab telefonikõnest toimetusse mõnele oma agendile. Lahkhelid võivad tekkida töökaaslastega, perekonnas või kogukonnas, kus mitte kõigis küsimustes ei olda üksmeelel.

Varjatud tagakiusamiste alla võivad sattuda ka kommenteerija pereliikmed.

 Põhjendusi on ilmselt rohkem, kui siin kirjas. Lõpptulemusena ei tarvitse kommenteerija arugi saada, miks paljud asjad enam ei laabu. Paljud inimesed lihtsalt ei soovigi kuulsust, sest nad on harjunud silmapaistmatult elama, aga oma arvamus on neil siiski olemas. Ei saa absoluutselt välistada võimalust, et toimetuse kogutud isikuandmed lähevad lihtsalt kellegi müüdava töötaja abil kaubaks.

Ajakirjandus on alati võimurite tööriistaks

Võimalus, et kommenteerija midagi saavutab oma „tõe“ väljaütlemisega, on kordades väiksem kahjust, mida talle endale võidakse teha. Ükski artikkel ei sisalda viimase instantsi tõde. Kõike on võimalik vaadata teise nurga alt. Kommentaarid toovad just need erinevused välja. Toimetused on harjunud toimima nii, nagu aastasadade kestel infomonopoli ja jumalikku tõde vallanud kirikuõpetajad: iga vale, mida on vähemalt kolm korda kantslist maha kuulutatud, muutub tõeks.

 Toimetustel on „valestimõtlevate“ anonüümsete kommentaatoritega võitlemiseks mitmed vahendid. Rakendatakse tööle moderaatorid ehk tsensuur. Blokeeritakse IP-aadress. Kuna üldjuhul loetakse läbi ainult esimesed 20–30 kommentaari, risustavad aegsasti ettehoiatatud trollid selle inforuumi labasustega. Järgmisi kommentaare ainult kirjutatakse, aga ei loeta. Trollide töö hõlbustamiseks ei kasuta kommentaariumid enam märget „Sellelt IP-aadressilt on juba kommenteerinud see ja see“. Hakka veel mitmelt IP-aadressilt oma kommentaare saatma!

 Lenini väljenduse kohaselt kujutab ajakirjandus endast „võimsaimat rahvamasside mõjustamise vahendit" ning „eeskuju ja valgusallikat kogu rahvale". Ta on võimas relv võitluses partei sihtide eest, võimas relv võitluses rahva kõigi vaenlastega. Ajakirjanduse otsese abiga koondab valitsev partei valijaid järjekordsete poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste ülesannete lahendamisele.

 „Ajakirjandus," ütles sm. Stalin, „on ainus vahend, mille abil partei iga päev, iga tund kõneleb töölisklassiga omas, talle vajalikus keeles.”

 [esiletõste] Toimetused on harjunud toimima nii, nagu aastasadade kestel infomonopoli ja jumalikku tõde vallanud kirikuõpetajad: iga vale, mida on vähemalt kolm korda kantslist maha kuulutatud, muutub tõeks.

KUIDO SÄDE, vaatleja

Jaga |