Suveräänsusdeklaratsioonist tagasivaates

Mõistagi

võib konstrueerida teooria, et 21 aastat tagasi vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon oligi selge samm iseseisvusest kaugemale ning siin pole põhjust mitte ühekski küsimärgiks. Samamoodi võib täis kirjutada terve lehekülje, et 16. novembril 1988. aastal saavutatud järeleandmine oli väike ja tähtsusetu. Ainult et sellistel teooriatel pole asetleidnuga mingit seost.

Suurkask

tabas asja tuuma, hinnates Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni kui teistele liiduvabariikidele eeskuju andvat ning unitaarset NSV Liitu lõhkuvat faktorit. Ent selle ümber kirjutatud pikad heietused noortefoorumitest, Balti apellist, EKP propagandatööst, Rahvarindest  jne? Kõrgkooli õppejõud või lehetoimetaja ütleks ilmselt lühidalt: jäta välja, sest pole teemakohane ning viib kirjutaja kaunis libedale jääle.

Tõepoolest,

16. november 1988 pani aluse suveräänsusdeklaratsioonide paraadile. „Suveräänsuse" mõistet tõlgendati üsna erinevalt, aga oma erinevates vormides muutus see üheks tähtsamaks NSV Liitu lagundavaks faktoriks. 1991. aasta suvel jõudis iseotsustamise ja -olemise protsess Venemaani ning nii muutus NSV Liit, piltlikuks öeldes, aina tühjemaks kestaks. Sellest kestast lasi augustiputš viimase õhu välja. 16. november 1988 viis Eesti ajaloolise ja rahvusliku vastasseisu Kremliga parlamentaarsesse vormi, tunnistades Eesti NSV-s ülimuslikuks just siin vastu võetud seadused. Vastasseisu viimine parlamentaarsesse vormi vastas eesti rahva vaimujõule ja väikestele ressurssidele.

16. novembri

otsused ei tulnud kergelt. Suveräänsusdeklaratsioon oli Eesti vastuhakk Kremlile, kust 1988. aasta hilissügisel pakuti välja NSV Liidu konstitutsiooni parandused. Projekt osutus ilmseks  taganemiseks neist esmastest  perestroika ehk uutmise saavutustest, mis õnnestus võita 1987. ja 1988. aastal. Siin meilgi jätkus kõhklejaid ning veel ettevaatlikumate formuleeringute pooldajaid.

Midagi aga teha tuli, sest 1988. aasta laulva revolutsiooniga läks terve Eesti ühiskond liikvele ning suveräänsusdeklaratsioon oli meie vastus käimasolevas konstitutsioonikriisis.

Ka Läti ja Leedu, 

meie 1988. aasta lähimad liitlased, ei suutnud samal ajal taolist deklaratsiooni vastu võtta, ehkki sealgi oli rahva surve tugev. Vaid Armeenia NSV Ülemnõukogu võttis vastu enam-vähem sarnase deklaratsiooni, ent Moskva tugeva surve all ütles nende Ülemnõukogu peagi oma otsusest lahti. Jerevanis toimusid sündmused dramaatiliselt:   vastavat ülemnõukogu istungit juhatas alalhoidliku esimehe asemel tema julge asetäitja; otsuse tühistamiseks aga kutsuti nädal hiljem kokku valdavalt mitteosalenud saadikud.

Gorbatšovi

üks lähimaid abilisi Anatoli Tšernjajev kirjutas neil päevil oma päevikusse lühidalt, aga paljutähenduslikult: „Baltikum möllab." Võttes kokku Eestit, Lätit ja Leedut külastanud NSV Liidu tippjuhtide (vastavalt Tšebrikovi, Sljunkovi ja Medvedevi) tähelepanekud, nentis Tšernjajev: Gorbatšovi valik on kas 1968. aasta Tšehhoslovakkia (s.t vabaduspüüdluste mahasurumine tankidega) või 1918. aasta Soome (s.t lasta neil aladel rahulikult NSV Liidust lahkuda).

Gorbatšov teatavasti ei läinud jõu kasutamisele ja 1988. aasta sügisel polnud ta mõistagi veel valmis Baltikumist rahumeelselt loobuma. Aga vaid kolm aastat hiljem polnud Gorbatšovil  enam sõjalist jõudu ega isegi võimalust rahumeelse lahkumise pakkumiseks - Baltikum oli juba NSV Liidust läinud. Ning peagi varises ka NSV Liit ise kokku.

KÜLLO ARJAKAS, ajaloolane

Jaga |