Muuta tuleb valitsemissüsteemi!

TOIVO TOOTSEN,      08. detsember 2004



Taas on hakatud arutama valimiskorra üle ning räägitakse selle muutmise vajadusest. Palju vähem arutatakse selle üle, et tegelikult on meil asjad kapitaalselt korrast ära hoopis sellega, mis juhtub pärast valimisi. Väga vähe on arutatud, kuidas siis ikkagi rahva hääl kõige paremini mõjule pääseks.

Põhiseaduse järgi on meil võimu kandja rahvas. Tema võim saab teostuda valimiste ja valitsemise kaudu. Kuidas see toimub meil? Väidan, et praeguse, meil kombeks oleva (mitte põhiseadusse kirjutatud!!!) koalitsiooni-opositsiooni süsteemi tõttu jääb lõviosa rahvast ilma võimalusest valitsemisest osa võtta ja seega ka võimalusest võimu teostada.
Just selles antagonismile toetuvas süsteemis on peidus paljude praeguste hädade juured.
Tunnistagem: et Tallinnas kõige rohkem hääli saanud erakond jäi sootumaks ilma võimalusest linna juhtimisel osaleda, kuid erakond, kes Tallinnas valimistel ei ületanud valimiskünnist, on nüüd linnas võimul – selline kurioosne lugu ei tulene kehvast valimiskorrast.

Valitsus kui orkester
Oletame, et tahetakse luua väga head orkestrit. Oletame, et seda tahetakse teha hästi demokraatlikult ja muusikaarmastajate eelistust arvestades. Valimistel esitab iga pillirühm oma mängijate nimekirja. Valijad annavad hääle oma lemmikutele, valituks osutuvad iga pillirühma kandidaatidest meelepärasemad. Kokku võiks saada päris korraliku orkestri.
Meie valitsemissüsteemi puhul osutuksid valituks küll pillirühmade parimad, kuid orkestrisse – koalitsioonivalitsusse – pääseks ainult osa neist, näiteks vaskpillid, teised aga jääksid opositsiooni ja peaksid oma pillid kotti panema või hoopis oma pille vastu kääksutama hakkama.
Kõigele lisaks osutuks selline orkester üsna saamatuks, sest näiteks harfi mängiks löökpillimängija, kuna keelpillimängijad jäeti opositsiooni, kuid löökpillimängijad said koalitsiooni … Idiootlik, kas pole?
Mis oleks sellise koalitsiooni mõte? Kas valijad kuuleksid korralikku orkestrit? Muidugi mitte, ja õnneks sellist moodust orkestri koostamiseks ka keegi ei kasuta. Kuid riigi valitsemiseks küll …

Poliitiline tasakaal muutus
Kui valimissüsteem on proportsionaalne, siis peaks ka valitsemissüsteem olema proportsionaalne!
Peamine probleem pole ju tõesti mitte selles, et näe, andsin hääle Juhanile, kuid volikogusse-Riigikogusse sai hoopis Jaan! Sest see Jaan on ju samast erakonnast nagu Juhangi ja ajab loodetavasti samasugust poliitikat.
Probleem on hoopis selles, et ligi pool hääletanutest on võimu juures hoopis esindamata, sest nende valitud saadikud jäeti opositsiooni.
Opositsiooni vajalikkust on püütud põhjendada sellega, et opositsioon on valitsuse valvekoer – jälgib hoolega, et valitsus midagi päris viltu ei teeks. Lihtsameelsete lohutus! Opositsiooni etteheiteid kuulab valitsus küll kõige vähem! Hoopis tõhusam valvekoer on ajakirjandus, kellega arvestab nii koalitsioon kui opositsioon.
Selle kohta, kui vähe arvestatakse praegu opositsiooniga, toon kaks näidet. Tallinna volikogus võttis uus koalitsioon maha kõik Keskerakonda (nüüd siis opositsiooni) kuuluvad komisjonide esimehed, sest „poliitiline tasakaal on muutunud"! Riigikogus aga ei arvestanud koalitsioon järgmise aasta eelarve teisel lugemisel mitte ühegi opositsiooni muudatusettepanekuga!
Äärmuseni on läinud selline opositsiooni ignoreerimine nn teerulli meetodi kasutamisega. Tunnistagem – selline sadade tuhandete valijate esinduse ignoreerimine on tunduvalt valusam hoop demokraatiale kui see, kas Juhanile antud häältega saab Riigikogusse või volikogusse samasse erakonda kuuluv Jaan!

Keegi ei tohiks valitsemisest kõrvale jääda
Mis juhtuks, kui valitsemine ei põhineks enam vastandumisele teljel koalitsioon-opositsioon? Mis juhtuks siis, kui valitsemine oleks hoopis kooskõla taotlev – proportsionaalne? Kuidas see välja näeks?
Näiteks nii, et hääletamas käinud inimeste hulk jagatakse volikogu või Riigikogu kohtade arvuga – saadakse ühe koha saamiseks vajalik häälte arv. Valituks osutub üksikkandidaat, kes kogub selle arvuga võrdse või seda ületava häälte arvu. Valimistel osalenud erakonna nimekirja kogutud häälte arv jagatakse isikumandaadi häälte arvuga, ja saadakse selle erakonna mandaatide arv. Ülejäänud hääled on võimalik jagada enim hääli saanud nimekirjade vahel nagu praegu.
Kõige suuremeelsem oleks aga, kui nende abil pääseks Riigikokku-volikokku erakond või isik, kellel jäi mandaadi saamiseks kõige vähem hääli puudu.
Peaministri-linnapea-vallavanema koha saaks enim hääli saanud erakond, valitsuse liikmete, Riigikogu-volikogu juhtide ja komisjonide esimeeste kohad jaotataks proportsionaalselt erakonnal esinduskogus olevate häälte arvuga. Vastava süsteemi väljatöötamine ei tohiks raske olla. Kõige tähtsam on idee – keegi ei tohiks valitsemisest kõrvale jääda, ja võimu ning ka vastutust saadakse proportsionaalselt valijate toetusega.

Arvate, et kõik see on utoopia?
Praegu kindlasti ongi. Kuid meenutagem: Europarlamendis pole koalitsiooni ja opositsiooni, ja toimib teine küll! Igal juhul tagaks selline süsteem valitsemise stabiilsuse ja hoiaks ära võimukriisid. Ülemeelitamised ja äraostmised muutuvad mõttetuks, samuti ei mõjuta asjade käiku ühe või teise saadiku poliitiliste veendumuste muutumine – valitsemises osalemise astme määrab ära ju valimistel saadud häälte arv.
Kas ei tee otsustamist hulga paindlikumaks, kui iga küsimuse puhul toimub selle arutamine mitte koalitsiooni-opositsiooni seisukohalt, vaid hoopis veendumuste seisukohalt – nii nagu Europarlamendis?
Rahvas andis oma võimu hääle näol mitte koalitsioonile, mis sündis alles pärast valimisi, vaid teatud veendumustega erakonnale. Igal juhul saaksid erakonnad ja rahvasaadikud oma valijatele julgelt silma vaadata, mitte ei peaks oma hääletamisi häbenema, nagu praegu tihti juhtub.

Meie põhiseadus ei räägi koalitsioonst ega opositsioonist
Europarlamendis pole koalitsiooni ja opositsiooni. Kas poleks aeg tunnistada, et see antagonismil põhinev süsteem ongi oma aja juba ära elanud, et see ei võimalda kuigi hästi rakendada põhimõtet: rahvas on võimu kandja! Kunagi edumeelne süsteem hakkab mõjuma pidurina. Eriti annab see tunda väikeses riigis, kus see on vaimse ressursi raiskamine, kui osa pädevaid poliitikuid jäetakse eemale valitsemisest.
Me oleme muutumiste ajajärgus. Muutumas on Euroopa Liidu juhtimissüsteem, me võiksime julgemalt ja hoopis uue nurga alt üle vaadata ka oma valitsemissüsteemi. Kui me ei julge uut süsteemi rakendada riigi valitsemise puhul, siis omavalitsustes võiks selle küll juba kas või uutest valimistest alates kasutusele võtta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)