Kuniks jätkub elu, kasvu ja arengut, seniks jäävad ka nende raskused

ARVO SIRENDI,      04. juuni 2003


Oleme nüüdseks üle elanud postsotsialistliku bolshevistliku retsidiivi, Lenini "Plats puhtaks!"- perioodi ja praegu katsetame enda peal fashistliku maiguga hitlerliku valju korra sobivust. On lootus, et pärast nende äärmuste äraproovimist oskame kuldse kesktee eeliseid enam väärtustada.

Avameelsuse mõttes meeldis mulle veel väheküpsenud noore poliitiku Nelli Kalikova arutelu oma Toompea töö kasvuraskustest (Noore poliitiku kasvuraskused, SL ÕL 24. mai). Üleküpsenud ja põhjakõrbenud vana poliitikuna suudan mõista n-ö noore Wertheri kannatusi ning aiman nende põhjusi. Riigikogulase töös ei hoidnud ma enamasti oma isiklikku maailmaparandajalikku arvamust endale. Seetõttu jätkus mul alati vaenlasi, kuid palju rohkem häid ja sõbralikke kolleege.

Aeg muudab asju ja inimesi

Olen Riigikogus ju samuti n-ö endine. Olin endises komparteiski üks neist, kes püüdis seda seestpoolt parandada ja päevselgete lolluste vastu vihaselt võidelda. Seda nimetati tollal parteivastaseks positsiooniks, mis mõisteti hukka. Alati tekkis mulle mõni vaenlane partei juhtkonnas. Vaatamata või tänu sellele suhtus enamik ajastu- ja saatusekaaslasi minusse toetavalt.
Tagantjärele on paljud "endised" väitnud, et nad astusid komparteisse, et seda seestpoolt õõnestada. Mina enda kohta seda ei väida. Püüdsin ka siis põhitööd võimalikult hästi teha, et põllud saaksid haritud, et kari kasvaks ja peaasi, et inimeste elu oleks võimalikult elamisväärne.
Oleme nüüdseks üle elanud postsotsialistliku bolshevistliku retsidiivi, Lenini "Plats puhtaks!"- perioodi ja praegu katsetame enda peal fashistliku maiguga hitlerliku valju korra sobivust. On lootus, et pärast nende äärmuste äraproovimist oskame kuldse kesktee eeliseid enam väärtustada.

Riigikogus on viha

"Riigikogus on viha." Need sõnad valis proua Kalikova oma artikli esimeseks alapealkirjaks. Eelarve arutelu kohta ütleb ta: "Õhk oli tigedusest paks. Poliitilisest diskussioonist oli asi kaugel. Iga opositsiooni küsimus sisaldas vihast allteksti, vahel ka otsest solvangut," kusjuures "...naised trumpasid oma viha poolest mehed üle," ja seda mitte ainult "...vanemad daamid, kes ehk tänu pikaajalisele poliitikukarjäärile on kaotanud naisele tavaliselt iseloomuliku mõõdutunde".
Jätame selles hinnangus sisalduva mitmesuunalise, otsese ja halastamatu solvangu kõrvale. Kuid viha võibolla pärineb vastureaktsioonina eilsest. Res Publica sünnitamisel oli ämmaemandaks just vihkamine ja oma uue erakonna poliitilise kasu eesmärgil indutseeritud foobia Keskerakonna ja Savisaare vastu.
Valimiseelsed vihkamisetendused Savisaare, Seppiku ja terve Keskerakonna vastu olid minu kui kõrvalseisja arvates nii alatud ja koletud, et nende unustamiseks on vaja kas oodata uue põlvkonna sündi või kristlikku kõige andestamist. Mina küll ei usu, et proua Kalikova ei pannud seda tähele või on selle juba unustanud.
Või tuletame meelde ühe noore respublikaani seniste suunas solvavat vihjet sisaldavat valimisloosungit valida seekord moraalne parlament. Miljoni krooni kulutamine ennast üleskiitvaks esmatutvustamiseks võib olla ju vajalik, ent selleks otstarbeks oma raha kulutamine pole mõistlik, sest riigikogulase nelja aasta netopalk kokku kulutust ei kata. Selle raha laenamine või sponsorkingitusena vastu võtmine on aga amoraalne enesemüümine või edaspidise korruptsiooni allikas.

Ideed ja ideaalid müüki

Loeme Kalikovat edasi. Noore, äraostmatu, nulltolerantsi propageeriva ja kirikus vandunud justiitsministri "... lintshimine meenutas sääsehammustuse pärast kiirabi väljakutsumist". Äraostmatus olevat üksnes nooruslikult maksimalistlik. Nagu nulltolerantski. Kõik ei pruugi nii arvata, kui on teada, et raha saamiseks tuli panna müüki oma ideed ja ideaalid, tuli luua seadusvastaseid finantseerimisskeeme, hankida rahvastikuregistrist salajasi andmeid, et valijad läbi helistada ja neile oma voorused pealetükkivalt nina alla hõõruda. Kujutlege, kui kõik enam kui sada kandidaati Harju- ja Raplamaal võtavad valijaile telefonilise kihutuskõne. Vaevalt, et see oleks kõlbeline ja eraelu austav.
Muidugi pole Ken-Marti äraostmatuks nimetamine mingi enneolematu ja originaalne enesesildistamise viis. See on plagiaat ja ajakirjanduses on sellest kui retsidiivist juttu olnud. Silt maksab vähe. Võitmatu armaada võideti ainsa lahinguga, jagamatu aatom on ära jagatud, miljonite inimeste lootuseks ja rõõmuks suri surematu Stalin ja murdus murdmatu liit. Sõltumatu ajakirjanduski pole sõltumatu. Võib olla on kõige püsivamad eitusliku tõeväärtusega nähtused tundmatu sõdur ja uskumatu Toomas, sest neid vastavalt kas sureb või sünnib pidevalt lisaks.
Ka proua Kalikovale tundus uskumatuna opositsiooni viha. Ometi võiks ta rõõmustada, et nende valimiste läbi sündinud enamuskoalitsioon on nii hea ja armastusväärne. Ka uskmatud võiksid vähemasti loota, et juba järgmine kord valitakse mõnus opositsioon. Või moodustab selle siis praegune hea ja armastusväärne koalitsiooni kooslus.

Ajakirjandus pole parem

See on teine alapealkiri Nelli Kalikova artiklis. Ta märgib, et ajakirjandus suhtus temasse kui aidsiennetajasse heatahtlikult ja lugupidavalt, kuid poliitikuna on pilt päevapealt muutunud. "Mina olen jäänud samaks, miks on muutunud suhtumine?" küsib ta.
See on nüüd küll püha lihtsameelsus. Kui poliitik Vilosius soovitas aidsist hoidumiseks hoida till püksis, siis osutus see inetuks ja kõlvatuks märkuseks. Arst Vilosiuse täpselt sama soovitus olnuks aga ilus ja kõlbeline. President Meri märkus metanooliohvrite aadressil oli masendav ja avalikkust ärritav, kirjanik Meri oleks seda vabalt võinud lubada.
Kesk-Aafrikas Svaasimaal keelas riigipea kolmeks aastaks seksi täielikult, sest veerand elanikkonnast on aidsis. Tilli püksis hoidmise nõue seal ei aitaks, sest seal enamasti pükse ei kanta.
Olid ajad, mil teati kindlalt, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Nüüd on pigem vastupidi: mis on lubatud härjale, pole veel lubatud Jupiterile. Mida ei tohi president, seda võib ilma p-ta president ehk lihtsalt resident. Nii ütleb ka laul.

Poliitik kui märklaud

Poliitikasse astumine on enese märklauaks seadmine. Su pilt pole siis pumppüssi märklaud, vaid sa ise oled solvangute, laimu, saasta, pori, mädamunade, teatud suhetes ka kummikuulide ja veekahurite märklaud. Ja sa ei saa samaga vastata. Sa ei saa üldse vastata. Veel vähem saad ennast puhtaks pesta. Inimene pole ju raha, mis läbi härra Karu (pesukaru) off-shore firma liikumist muutub taas kristallpuhtaks ja maailmas kulla alusel olevaks. Kohus võib ju otsustada, et sa pole sitapea, kuid kes seda usub. Kui näiteks ajaleht kirjutaks, et Nelli Teataja ongi Nelli Kalikova häälekandja, siis seda pole võimalik ümber lükata. Iga taoline katse suurendab kahtlusi veelgi.
Seepärast ongi meil naisi poliitikas vähe, sest neil on pikad juuksed ja probleem pidigi tekkima sellest, kui "...SL Õhtulehe sümpaatne kolumnist kupatas mulle SARSi artikli eest möödaminnes solgiämbri pähe". Nii Nelli Kalikova imestabki, et "...miks poliitiku suhtes on kõik räpased võtted lubatud? Isegi tohtrile ei halastata".
Tohtrid teavad, et enne ravi tuleb haigusele panna diagnoos, mis aga pole samatähenduslik mõne üksiksümptomi kirjeldusega. Saadakse ju aru küll, et "...elu viib edasi koosmeel". Saadakse ka aru, et terve on parem olla kui haige.

Keegi jurist Ken pole sama kui minister Ken

Keegi pole täna enam see, kes ta oli eile. Seda ei loodeta ka üleskutses jääda endaks. Kingsepa poeg Jossif Dzhugashvili ei jäänud kahjuks üksnes ega eelkõige kingsepa pojaks ning tema ausa ameti jätkajaks.
Noor jurist Ken pole enam seesama, mis minister Ken. Avaliku elu tegelaseks saamisel läheb kaduma suurem osa eraelust, sest kokku on igaühel vaid üks elu. Kes ronib kõrgemale, see paistab kaugemale. Vanasti soovitati neile, kes istuvad klaasmajas, mitte hakata teisi kividega loopima. Nüüd on klaasid tugevamad, kuid soovituse mõte alles. Uus poliitika ei saa kõrvale heita vanu tarkusi, kuid uued poliitikud peavad vanad kõrvale heitma, sest kõigile pole ruumi.
Kogemus õpetab ja teeb targaks. Tarvitses vaid eesti laul viimaste hulka lükata, kui saime teada, et eurolaulu hindamine on konjunkturistlik, eurooplastel on halb maitse, hindamissüsteem on kõlbmatu ja võit seal on niikuinii tühiasi. Üksainus kurb kogemus aga õpetab rohkem kui kümme õnnelikku juhust.
Res Publica sünnitamisel oli ämmaemandaks just vihkamine ja oma uue erakonna poliitilise kasu eesmärgil indutseeritud foobia Keskerakonna ja Savisaare vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)