Pärast Reformi tulgu või veeuputus

Kuna me kõik oleme juba peaaegu et üleinformeeritud, siis ei hakka ma detaile üle kordama, vaid räägiksin hoopis veidi riigimetsade ajaloost.

Eesti riigimetsi on metskondade kaudu majandatud alates 1918. aastast, seega juba ligi sajandi. Metskondade arv on selle aja jooksul loomulikult  korduvalt muutunud, kuid territoriaalne mudel on jäänud samaks. See tähendab, et praegune süsteem on ennast õigustanud, sõltumata riigikorrast ja kümnete valitsuste vahetumisest.

1. juulist on riigimetsadesse kavandatud aga viimase 90 aasta jooksul suurimad muudatused. Imelikul kombel on tulevase reformi heaks kiitnud ka Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu, mille põhiliseks ülesandeks peaks olema täpselt vastupidine tegevus – metsade heaolu eest seismine. Paraku seavad RMK struktuurimuudatused esikohale hoopis metsa arvel tulu teenimise, jättes kõrvale metsade sotsiaalse ja kultuurilise poole, rääkimata emotsionaalsest küljest – mõeldes sellele, mida mets on aegade jooksul eestlasele tähendanud.

Minu meelest juhindub reformierakondlase Jaanus Tamkivi juhitud Keskkonnaministeerium eelnimetatud seadusemuudatusi põhjendades taas kord meile nii üdini tuttavlikust liberaal-populistlikust loosungist „Riik on halb peremees“.

Kui riik on riigimetsade jaoks halb peremees, siis kes üldse oleks hea peremees? Praegusi plaane vaadates jääb mulje, et riigipalgal olevad metsandusspetsialistid ja metsnikud on muutunud lihtsalt erasektori jaoks tülikaks, ning teerulli-meetodit kasutades püütakse nende sõnaõigust oma otseses töös, s.o Eesti metsade eest hoolitsemises vähendada või sootuks ära võtta. Kui see Tamkivi eestvedamisel õnnestub, siis võime ainult aimata, mis meie imeilusast, suurel määral metsaga kaetud rohelisest kodumaast alles jääb.

Tahaksin loota, et ülejäänud erakonnad sellise lauslollusega kaasa ei lähe ja Reformierakonna soovunelm siiski ei täitu. Ja tundub, et mu lootus on täitumas! Head eeskuju kõigile erakondadele näitasid hiljuti viis poliitilist noorteorganisatsiooni. Pean siinkohal silmas Keskerakonna Noortekogu eestvedamisel valminud ühist pressiteadet Riigimetsa Majandamise Keskuse reformi vastu. Tähelepanuväärseks teeb avalikkusele laiali saadetud teate asjaolu, et allakirjutanute seas olid peale opositsiooniliste noortekogude ka Noor-Isamaa ja noored sotsid, kelle emaerakonnad teatavasti praegusesse valitsuskoalitsiooni kuuluvad. Sotsiaaldemokraadid ning Isamaa ja Res Publica Liit peaksidki oma noorliikmetest eeskuju võtma, selja sirgu ajama ning metsi kaitsva seisukoha ka valitsuse laua taga julgelt maksma panema.

Eesti rahva ja meie loodusressursside heaolu on minu hinnangul siiski olulisem kui mõnede ärimeeste soov meie maa metskondadest lagedaks raiuda ja puude ahne müügi pealt kiirelt raha tasku panna. Me ei saa lähtuda Louis XV loogikast „pärast meid tulgu või veeuputus“. Eesti kaunist loodust on eurooplasedki tähele pannud ja meid selle eest tunnustanud. Elukeskkond ja ennekõike meie esmane loodusrikkus – rohked metsad – on ja jäävad Eesti eluliseks väärtuseks. Meie kõigi kohustus on seda rohelist kulda kaitsta.

KESKMÕTE:

Metskonnad on ennast õigustanud, sõltumata riigikorrast ja kümnete valitsuste vahetumistest.

PRIIT TOOBAL, Keskerakonna peasekretär

Jaga |