Savisaar: Miks endised keskerakondlastest siseministrid hoiavad suu kinni?

„Lugesin 27. jaanuari Eesti Päevalehest riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste mõtlemapanevat artiklit „Prokuratuur, kapo, saadikuvabadus" (mis tänaseks on saanud EPLi veebis veelgi selgema pealkirja: „Kas prokuratuur ja kapo suudavad tõrjuda mõjuvõimu ärakasutamise kahtlustusi?") ja soovitan seda teilegi. Lugedes tabasin end mõttelt - miks küll selliseid kirjutisi ei tule Keskerakonnast? Rait Maruste esitleb ju fundamentaalseid seisukohti ja kriitikat järelevalve kohta õiguskaitseorganite üle.

Kõigepealt juhib ta tähelepanu „väga rasketele ametialastele seaduserikkumistele kaitsepolitseis, kus ametiau rüüste on olnud erakordselt raske ja pikaajaline ning korruptiivsed summad mitme suurusjärgu võrra suuremad". Tegelikult on põhjust muretseda selle üle, et laialdane korruptsioon õiguskaitseorganites taandatakse nn Põdra üksikjuhtumiks, mis omakorda miksitakse kokku elamislubade skandaaliga, milles samuti midagi välja ei tule. Sellest, mis toimub uurimisega Kapos ning mitte ainult seal, vaid ka riigiprokuratuuris ja rahapesubüroos tegelikult, ei tea avalikkus ju suurt midagi. Ning need küsimused on jäetud täielikult ametnike meelevalda. Miks vaikitakse poliitilisest vastutusest? Miks ei ole siseminister Ken-Marti Vaher käsitlenud neid küsimusi sama jõuliselt nagu teeb seda Rait Maruste?

Teiseks tõstab Maruste üles küsimuse Keskerakonna peakorteri vastu läbi viidud „massiivsest politseioperatsioonist, kus osalesid kümned kapo töötajad" (minu teada kuni 40 inimest!), mida Maruste võrdleb „Valgevene tegemisega". Ta juhib tähelepanu sellele, kuidas on rikutud inimeste põhiseaduse-järgset kaitseõigust, eraelu-, omandi- ja sõnumivabadust ning sekkutud ka parlamendiliikme sõnavabadusse. Seoses sellega tõstetakse artiklis küsimus „selektiivsest lähenemisest ja/või mõjuvõimu ärakasutamisest" politsei ning prokuratuuri poolt.

Kui võidakse olematu põhjusega jõhkralt läbi otsida riigi peamise opositsioonipartei kontor ja parlamendiliikme kodu, siis pole Eesti ühiskonnas keegi kaitstud omavoli eest. Kui täna käituti nii Keskerakonnaga, siis homme võidakse samamoodi käituda igaühega meist. See ei ole opositsiooni ega koalitsiooni küsimus. See ei ole päevapoliitiline ega parteipoliitiline küsimus. See on demokraatliku riikluse küsimus, ja just sellele asjaolule juhib ka Rait Maruste tähelepanu.

Mulle jääb ka arusaamatuks, miks on nendest teemadest vaikides mööda läinud keskerakondlastest endised siseministrid. Kalle Laanetil Riigikogu õiguskomisjoni aseesimehena on ju selleks paguneid piisavalt; ta ei ole ju kaugeltki parlamendi lihtliige, nagu teda mõnikord avalikkusele esitletakse. Tal on kogu opositsiooni kõige kõrgem positsioon selles valdkonnas. Hämmastav, kui kiiresti suudavad reageerida Keskerakonna selle valdkonna eksperdid nt ilutulestiku küsimustele, aga siis kui põhiseadus säriseb lausa kahest otsast, siis hoitakse suu kinni. See küsimus käib mitte ainult keskerakondlaste kohta, ka sotsiaaldemokraadid ei ole politseijõudude demonstratiivsest kasutamisest Keskerakonna vastu midagi söandanud öelda.

Küsisin ühelt parlamendisaadikult: miks vaikitakse? Mulle tuletati meelde: kui Riigikogu liige Jaanus Rahumägi söandas Kapo kohta midagi kriitilist öelda, siis varsti ujus päevavalgele tema rikkalik elamine Vahemere ääres, ja sellest kõlises kogu Eesti ajakirjandus. Mulle tuletati meelde ka seda lugu, kui keskerakondlik Tallinna linnavalitsus söandas televisioonis näidata videot Kapo ametnike varjatud sissetungist linnavalitsuse hoonesse. Pärast seda sagenes märgatavalt korruptsioonijuhtumite afišeerimine Tallinna linnavalitsuses, nagu oleks meid tahetud karistada jultunud käitumise eest. Kas Lavrenti Beria ajad tulevad Eestisse tagasi?

Aeg on hakata rääkima „Põdra juhtumist" täies ulatuses, mitte ainult kui ühe mehe lugu. See käib ka nende keskerakondlaste kohta, kellel toimunust, allakirjutanuga võrreldes, hoopis parem ülevaade ja teadmine. Kui nad jagavad Maruste seisukohta, siis miks nad on sellest vaikinud? Miks kirjutab nendest asjadest reformierakondlane Rait Maruste, aga vähemalt kolm Keskerakonda kuuluvat endist siseministrit hoiavad suu kinni? Ja vastupidi, kui nad Marustega nõus ei ole, siis öelgu ka seda välja.

Avaliku arvamuse viimane küsitlus näitab Keskerakonna reitingu olulist tõusu. Küsitlus näitas, et rahvas teab, mida Keskerakonnast ja tema juhtimisest arvata, aga mõned poliitikud ajavad ikka oma joru. Kas nad tahavad sellega sundida peamist opositsiooniparteid klammerdumagi ainult oma siseküsimuste külge, jättes tähelepanu alt välja selle, mis riigis tegelikult toimub ja mille pärast inimesed muretsevad?

Teen Keskerakonna volikogu esimehele ettepaneku kutsuda lähemal ajal kokku Keskerakonna volikogu ja võtta need küsimused seal üles. Töötada volikogul välja Keskerakonna seisukoht, võttes aluseks Rait Maruste artiklis esitatud teesid. Tuleks ka teisi erakondi üles kutsuda liituma selle positsiooniga, sest kahtlemata on sellel laiem tähendus, kui esimesel pilgul võib paista.

Lugupeetud keskerakondlased, ootan Teie seisukohta."

Toimetuselt: Edgar Savisaar oli Eesti Vabariigi siseminister 12. aprillist - 10. oktoobrini 1995. Hiljem töötasid siseministrina keskerakondlastest veel Ain Seppik, Toomas Varek ja Kalle Laanet.

[pildiallkiri]

VAIKIVAD: Miks kirjutab õiguskaitseorganite tegevusest ja teistest Keskerakonda puutuvatest asjadest reformierakondlane Rait Maruste, aga vähemalt kolm Keskerakonda kuuluvat endist siseministrit hoiavad suu kinni? Ja vastupidi, kui nad Marustega nõus ei ole, siis öelgu ka seda välja.

Jaga |