Kannatusi ei kompenseeri millegagi, kuid hoolivus võib neid kergendada

MATI JAKSON,      01. veebruar 2006


Riigimehed on hakanud lähemale jõudma vanaduspensionäride muredele. Mõistagi jagub probleeme, mis lahendamist vajavad, veel küllaga.

Üks kohest abi vajavate inimeste grupp on invaliidsuspensionärid, kes on tähelepanust kõrvale jäänud või pole nende mõistmiseni täielikult jõutud. Mõneti tuleneb see ka asjaolust, et invaliidid pole suutnud sedavõrd oma huvide eest välja astuda kui pensionärid. Pole välistatud, et mõneski ametnikus pesitseb veel nõukogudeaegne arusaam "peita" ühiskonnas puuetega inimeste vajadusi.

Kannatajatele tekitatakse lisavaevusi
Oleme veel kaugel ajast, mil igasugune pensioniarvestus oleks ühtne, mis tagaks meile kõigile inimväärse elu. Kõikvõimalikud pensionisammaste, tööaastate ja eripensionide arvestamised külvavad ühiskonda ebavõrdsust, millega Eesti niigi Euroopa edetabeli tipus on.
Invaliidide keskmine pension jääb tunduvalt alla vanaduspensionäride omale. Mis aga puudutab selle inimrühma elementaarseid vajadusi eksistentsiks, siis on need hoopis suuremad kui vanaduspensionäridel. Kõik invaliidid kannatavad mingi raske kroonilise haiguse või liikumispuude all. Seega vajavad invaliidsuspensionärid rohkem lisaraha aina kallineva arstiabi tarvis. Kiputakse unustama, et tasemel arstiabi juurde kuuluvad ka ravimid, mis kallinevate hindade tõttu pole paljudele kättesaadavad.
Probleem on jätkuvalt lagunevad hambad, millest sageli haigused kas ägenevad või tekivad isegi lisahaigused. Oma hambaid ei suuda ravida isegi madalapalgalised töötajad, mis siis veel rääkida invaliididest ja pensionäridest.

Invaliid murust madalam
Kuigi nõukogude süsteem vältis invaliidide probleemide avalikustamist, oli siiski välja töötatud sotsiaalne süsteem. Vaevalt, et keegi seda aega taga igatseb, kuid tollal võis liikumisvaegusega invaliid soodsalt invaliidisõiduki või väikeauto soetada. Kompenseeriti ka autoga kaasnevad kulutused.
Paljud ei tule selle pealegi, milliseid väljaminekuid puue endaga kaasa toob. Enamik invaliididest ei taha almust paluda, kuid on sunnitud seda tegema.
Valesti arvavad need, kes kõiki prügikastiinimesi allakäinud asotsiaalideks peavad. Häda sunnib nii mõnigikord invaliide prügikastidest lisa hankima. Millist alandust ja piinu see omakorda tekitab, ei taha riigiisad mõista. Mitmedki suitsiidijuhtumid tuleb kirjutada vajaliku sotsiaalpoliitika puudumise arvele. Meie seadused toetavad eelkõige ülijõukaid.
Vaidlustele selle üle, kuidas EList saadud suuri summasid kasutada, peaks ometi Eesti süngete rekordite jada mõju avaldama. On äärmiselt vajalik suunata enamik rahast sotsiaalfondi. See aitaks pisutki riigi ja rahva sotsiaalset lõhestatust leevendada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)