Ei tohi mitte vaiki olla...

 Vähegi normaalselt mõtlev indiviid teab, et demokraatlikes riikides on meedia valitsuspersoonide suhtes sõltumatult kriitiline. Meil aga on meedia pigem valitsuse käepikendus. Vaid vahel on võidud täheldada väheseid vastuväiteid, needki pigem küll „vastukarva paitamised".

Kus on Eestis opositsioon? No kus ta küll on?! - kostab vahetevahel isegi meediast.

Rahvaliiduga on lood nagu need veel üldse olla saavad. Sotsipartei „lagundamine" jätkub -- meedia varjamatu vastuseis Jüri Pihlile Sven Mikseri kasuks kandis vilja. (Siinjuures andkem au Pihlile, kes „lõhnava" mängu juures säilitas naerulnäo ja väärikuse.)

Paljud meist idapool elavatest lähevad Eestist kaarega mööda - Euroopasse, paremaid tegevusmaid otsima, kaasates ka siinseid, sealhulgas põhirahvuse töökaid ja asiseid persoone. Ja mõistagi lahkub enim praeguse opositsiooni toetajaid, paraku.

Ühesõnaga - peame mõistma, kui jõuetud ikkagi oleme meediamüra käes ning need opositsionäärid, kes vähegi tahavad midagi teha, peavad teadma, mille või kellega nad riskivad. Sellised julged nagu Norman, Võsa, Trubetsky jt  said seda tunda omal nahal.

Meil on parimad pildi- ja eetriajad kas koalitsiooni tipp-tegijate või sellega otseselt seotud võtmefiguuride kasutada. Opositsioon ilmselgelt püsigu varjus, kui just tegemist pole marginaalselt lõhestavate tegijatega (äsja nt Katrin Saks, Sven Mikser). Kentsakas, kuidas kogu positiivse kuulutab meedia üksnes koalitsiooni teeneks! Kõiges negatiivses, mida ei saa ajada opositsiooni kraesse, olevat aga süüdi üksnes maailmahindade tõus ja maailmamajanduse paigalseis.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |