Nädala juubilar AARNE SALUVEER 55

Kui sellest laulupeost „Aja puudutus. Puudutuse aeg " peaks kirjutatama raamat, siis mida sooviksite sealt kõige rohkem lugeda just enda kohta? Missuguse pildi endast sel sündmusel välja valiksite?

Üks osa selleaastasest kavast tegi tagasivaate, tuues kuulajateni muusikalisi sõnumeid esimesest, 1869. aasta üldlalupeost tänaseni. Kuna noorem kooliosa selles kaasa ei teinud, siis tegelesime koos Anne Kanni, Kaie Tanneri ja Annelii Traksiga sellise tervikliku kava väljamõtlemisega, mida omandades oleks lauljatel võimalik arendada häid muusikalisi ja sotsiaalseid oskusi, mis aitavad neil edaspidi edukalt teistes kooriliikides oma andeid näidata.

Eriti oluline eesti laulupidude eripära on ilma saateinstrumendita laulmise, a capella traditsiooni jätkumine – see on isegi osa dokumendist, mille alusel Balti riikide laulupeod kanti UNESCO maailma suulise pärandi nimekirja. Ilma saateta laulmise tunnetuse omandamine annab lauljale tunde, nagu oleks tal tiivad ja ta lendab kui lind.

Selle aastasaja alguses moodustati rahvusvaheline töögrupp, kes tegi fantastilist koostööd. Mul oli võimalus esitleda ligi 100-leheküljelist dokumenti UNESCO erisaadikule. Olime üsna ärevad sel hetkel, teadmata, kas meile nii erakordne protsess leiab äratundmist. Täna võime olla rahul ja uhked, et oleme silmapaistev osa maailma rikkalikust kultuuripärandist. Laulupidudele on rahvusvahelist tunnustust lisandunud ka hiljuti maailma koorimängudel Riias. Sealsel suurkontserdil Mežapargis oli hea meel koos Eesti suursaadiku Mati Vaarmanni ning kolleegidega Lätist ja Leedust vastu võtta ka Interkultur'i tunnustus „World Choral Peace Prize“ kolme Balti riigi laulupidudele.

Nõukogude ajal olid mudilased üldlaulupidudel esindatud vaid Tallinna ja Harjumaa kooridega. Olin tõsiselt üllatunud, kui Rene Eespere 1993. aasta peo kunstilise juhina tegi mulle ettepaneku võtta kanda selle kooriliigi üldjuhi roll. Julgust ja pealehakkamist oli siis rohkesti; elutarkust ja kogemust tuli omandada järgnevate pidude käigus. Esimeseks sammuks oli luua võimalus laulupeol osalemiseks lastele üle kogu Eesti – et tunda just seda puudutust, mida mujal kogeda ei saa. Teiseks, valisime repertuaari, milles oli mitmekesist muusikat rahvalaulust ja klassikalisest bel canto'st kaasaegse muusikani, funki ja räpini. Tuleb olla tänulik muusikaõpetajatele ja lastele, kes uuendustega kaasa tulid! Hoolimata sellest, et aeg oli vaene, kogunes Laulukaare alla 3500 laululast, vihmasadugi ei suutnud nende pulbitsevat energiat jahutada. Olin ka ise ühe laulu autor – „Lähme, lapsed!” andis peole hoogsa alguse ning läks lauljate soovil korduselegi. See oli hea tunne.

Nüüdsel laulupeol sirutasime oma meeled noorema kooliosa lauljate poole, püüdes puudutada nii minevikku kui ka tulevikku – seda nii tõsiste kui ka lõbusate lauludega. Üheks selle peo tunnuslauseks sai katke Tauno Aintsi poolt Jaan Pehki sõnadele loodud laulust „Minu isamaa”: see, keda ma kuulan; see, keda ma näen; see, keda ma tunnen – see ongi isamaa. Ning tõdemus, et märgata tuleb nii seda, mis on hea, kui ka seda, mis kole. Eelproovide käigus lastega tekste lahti mõtestades kogesime koorijuhtidega imelisi hetki, nähes noortes lauljates tärkavat soovi tuleviku Eesti kujundamiseks.

Pealkirja „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ on sümboolselt lahti mõtestatud kui tähelepanujuhtimist vajadusele olla üksteisele lähedased, puudutada üksteist. Kas see pealkiri võiks aga tähendada ka seda, et laulu- ja tantsupidu puudutavad Eesti maa ja rahva jaoks olulisi ning ehk ka valusaid teemasid?

Ükskõiksus, käegalöömine, mõõdutundetu ning kahjurõõmus või parastav hoiak on see, mis meid kõiki igapäevategemistes takistab – ja vahel puudutab valusal moel. Kindlasti on laulupeo puudutused mõeldud inimese hinge – kõige imelisema muusikainstrumendi (nagu ütles Arvo Pärt) – puudutamiseks, sooviga tuua seal esile kõik hea. Valus oli kindlasti 1950. aasta pidu meenutav vaikusehetk – mõtteline kandumine aega, mil hulk silmapaistvaid koorijuhte ja eesti rahvast oli saadetud kodumaast kaugele, aga samal ajal üritati siis kokku kutsuda „uut korda“ ülistavat rahvakogunemist.

Nõukogude okupatsiooni ajal on laulupidudes kõlanud sõnumid ka ridade vahelt. Seda silmas pidades kirjutas Veljo Tormis 1975. aastal Leninile pühendatud kantaadi. Tänases demokraatias võib oma mõtteid avaldada avalikult ja otse. Kuivõrd võiks laulupidude repertuaaris olla ühiskonnakriitikat?

Ridade vahele on mõtteid pandud ikka siis, kui avalikult öelda polnud võimalik. Laulupeo mõte on olla rõõmus koos oma rahvaga, hoolimata igapäevamuredest. Hõisates süüdata laulupeotuli ja selle kustudes minna tegema seda, mis meie elus meie muuta on antud.

Jõuate eluaastani 55. See on nagu kaks väga head koolipoisihinnet. Kas koolis saite muusikatundides hindeks vaid viisi ja mida meenutaksite oma muusikaõpetajatest?

Hinded on üks tagasisidestamise vorme. Muusikaõpetajad ootavad õppurilt enamasti pigem pühendunud harjutamist. Tuleb tunnistada, et noorena oli mul mitmeid huvisid, mistõttu vahel nappis aega ja ka püsivust. Seega olen saanud igasuguseid hindeid – ikka õigustatult.

Kas mäletate, missuguse laulu oma elus üldse esmakordselt selgeks õppisite?

Teadlikult õpitud laulu ei oska meenutada, aga mäletan, et ema laulis õhtuti lapsele. Nii jäid meelde mitu laulu. Eriti kurvastas mind laul heeringast, kes pahaaimamatult soolaga maiustades laeva sisse augu sõi ja seetõttu merre elama määrati. Mulle oleks meeldinud, kui heeringale oleks andestatud ja nad mööda maad ringi sibaksid. Lugu muidugi on õpetlik – vahel ei anna elu teist võimalust…

Millal esmakordselt ise laulupeol laulsite – kas 10-aastasena 1969. aasta juubelilaulupeol?

1969 ei võetud maakondadest veel minuvanuseid ametlikult peole laulma. Käisin rongkäigus ja peol koos isaga, kes juhatas ja laulis. Ema oli kaasatud arstina – tookord võeti meditsiinitöötajad maakonna saatjatena kaasa.

Sündinud olete Tartus, muusikaõpinguid alustasite Viljandi muusikakoolis klaveri ja löökpillide erialal. Kuidas ise oma päritolu määratlete?

Juurte poolest ulatuvad suguvõsad veelgi rohkem lõuna poole, Paganamaalt teispoole Vastseliina. Seega passi peaks kirjutama „setu immigrant Mulgimaal“.

Mis ajendas Teid konservatooriumis just muusikaõpetajaks ja koorijuhiks õppima?

Sõbrad olid selle tee varem valinud. Kuna Viljandis olid väga innustavad õpetajad, siis tekkis julgus ja tahtmine proovida. Keskkoolis käisin matemaatika-füüsika eriklassis, kus õppimisele ja loogilise mõtlemise arendamisele pandi suurt rõhku. Ka ajalugu pakkus huvi, kui seda näidati mitteparteilisena. Klassijuhataja Jaak Tamm juhtis meid kindlalt, viies meid muu hulgas ka Vargamäe radadele. Muusikahuvi laienes, kui 1975/76 algasid legendaarsed rokkfestivalid, kuhu tuli kokku kogu Eesti eliit, samuti oli vaatajaid üle kogu NLiidu. Saime seal oma ansambliga esimese „suure lava kogemuse“ ja hilisema võimaluse lindistada Eesti Raadios.

Olete mänginud popansamblites, näiteks „In Spe“ ja „Karavan“. Kas teie muusikutee võinuks pöörduda ka levimuusikasse?

„In Spe'ga“ tegime koos, kui nad vajasid koorilauljaid. See oli omas ajas avardav kogemus – muusikat, mida Erkki-Sven Tüür kirjutas, on raske liigitada pop- või levimuusikaks. Ka „Karavanil“ oli mitu nägu – eksperimenteerivast omaloomingust tuntud koveriteni. Muusikas jätkub avastamist mis tahes stiilides – samal ajal laulsin „Ellerheina“ kammerkooris ja Tallinna Üliõpilassegakooris, osalesin Tartu levimuusikapäevadel pea igal aastal erinevates projektides Margo Kõlari, SurpriseReggae Sunshine Bandi või Totu Cool (Elektra + Päratrust) jne. Hiljem, juba kooridega tegeldes oleme laulnud gregoriaani koraale ja rahvalaule, esitanud suurvorme, teinud koostööd „Weekend Guitar trio” , „Tunnetusüksuse” ja Michael Jacksoniga, esitanud Eurovisiooni legendaarset popurriid ja Vaiko Epliku „Suure Maalritöö” kontsertversiooni.

Kirjeldamatult erakordsed hetked on saada nõuandeid Arvo Pärdilt või laulda rahvalaule koos Veljo Tormisega. Või olla tunnistajaks, kuidas Pärt Uusberg otsib kõla tsüklile „Seitse laulu Neitsi Maarjale”, Kadri Voorand pumpab lauljatesse heale eesti luulele kirjutatud funki, Rasmus Puur annab Doris Kareva luulele uut muusikalist kõlavust. Ees ootab põnev projekt, millega tahame viia Olav Ehala muusika kaugele üle Eesti piiride.

Olete töötanud õpetajana ja õppejõuna Viimsi Keskkoolis, Rocca al Mare Koolis, Viljandi Kultuuriakadeemias. Georg Otsa nimelist Tallinna Muusikakooli juhite direktorina. Kui palju annet ja tööd on õpilastel vaja, et teie tunnis viisi saada?

Skandaalne oli kindlasti anda esimesel Viimsi Keskkooli kevadel välja ligi 60 suvetööd. Muusika suhtes puudus varasem kogemus õppida… Mõnes mõttes said kahe siis nii õpilased kui ka õpetaja – hea, et järgmisel õppeaastal muutus olukord täielikult.

Edaspidi kasutasin „5” kui arengu näitajat küllaltki tihti. Õpingud Salzburgi Orffi-instituudis ja kogemus Rocca al Mare Koolis on juhtinud teele, kus esmane on huviäratamine ja sealt edasi muusikaline eneseväljendus. Ka andekatel inimestel on muusika mõtestamiseks vaja aega. On abiks, kui kellegagi vahel mõtteid vahetada, kuid enamasti on see, mida otsime, sügavalt isiklik tunnetus. Töö tegemise all mõeldakse tihti füüsilist treeningut – ka seda on muusika kõlama panemiseks vaja, nii jõulisust kui ka võimet olla peaaegu tabamatult õrn.

Olete peamiselt juhatanud koore, milles laulavad lapsed ja noored (Eesti Televisiooni tütarlastekoor, lastekoor, mudilaskoor). Kas ja kuipalju laste- ja noortekooride juhatamine erineb täiskasvanute dirigeerimisest?

Dirigeerimine iseenesest märkimisväärselt ei erine. Aga koorjuhi töö suur osa on repertuaari õpetamine. Need koorid, mis on välja kasvanud 1990. aastal ETV lastesaadete toimetuse juurde loodud lauluringist, on olnud heaks arengukeskkonnaks juba mitmele põlvkonnale silmapistvatele muusikutele, aga ka mulle endale. Tohutu hulk proove ja salvestusi, intensiivsed laululaagrid… Mäletan, et õppisime „Laulukarusselli“ ette valmistades nädalavahetusega rohkem kui 120 laulu. Ei teadnud ega osanud piire seada. On vaja, et ka lauljad noodikirja tunneksid – ilma selleta jääb palju muusikat avastamata.

Erineval moel on pakkunud rõõmu ja vaheldust nii Tallinna Ülikooli kammerkooriga saavutatud Grand Prix kui Põllumajandusministeeriumi kooriga ja Eesti Diplomaatilise Kooriga jagatud hetked, võimalus töötada Peterburi Konservatooriumi ja Jeruusalemma juudi-palestiina kooridega.

Kas dirigeerimine arendab ka üldisi juhiomadusi – näiteks tuleb kasuks Otsa-kooli direktori töös?

Nii ja naa. Vahel öeldakse, et dirigent on üks kõige autoritaarsemaid ameteid. Mõneti see nii on, vähemalt ettekande hetkel. (Muusika)kool on mitmekülgne ja keeruline loovisikute kogukond, palju on tulnud õppida, leida vastutustundlikke tarku abilisi ja nendega koostööd teha. Tänane Otsa-kool on tulevastele muusikutele imetlusväärne arengukeskkond, mille sarnast varem pole olnud – kui ajast ja arust hoone välja arvata, siis on õpilaste kasutada uued kaasaegsed muusikainstrumendid nii klassika- kui rütmimuusika suunale ning helindajatele; nii suurte kogemustega kui ka noored tööle pühendunud õppejõud-tegevmuusikud; partnerid professionaalsete kontserdikorraldajate ja kõrgkoolide näol.

Uue maja projekt, mis annaks Tallinnale rahvusvahelise tõmbekeskuse maine, on tehtud. Loodan, et see ka täisfunktsionaalsena valmis ehitataks – et saaks mitte ainult muusikute, vaid kogu riigi hüvanguks tegutsema asuda. Eesti väärib seda.

Laulupeol kõlas ka muusika filmist „Malev“. Selles mõneti ka musta huumori sugemetega filmis on episood, kus Sakala vanem Lembitu kutsub laulma, ja kõik järgnevad talle. Kas 13. sajandil võis midagi sarnast tegelikkuses juhtuda?

Rahvalaulikutega koos on meie esivanemad palju oma ajaloost muusikaks muutnud. Õnneks on seda ka harukordselt palju meieni jõudnud, kirja pandud ja lindistatud. Veljo Tormis on oma muusika kaudu seda ka meile tagasi andnud, osakem seda omapära ära tunda, omaks võtta ja edasi anda… Aegade jooksul on meie muusikalisse emakeelde tulnud eri kihistuid ja võõrsõnu. Lätete otsimine ja leidmine on jätkuvalt tähtis osa veel pikemast tagasivaatest kui laulupidude 150 aastat.

Missugused on olnud Teie kokkupuuted Gustav Ernesaksaga?

Eredaim kindlasti Ernesaksaga laulupeo dirigendipuldis „Mu isamaa on minu arm“ lauldes.

Missugused muusikasündmused Teid lähemas ja kaugemas tulevikus ees ootavad?

Lühikesse suvesse mahub osalemine Maailma Koorimängude nõukogus ja žüriis, seejärel Hiina Rahvusvahelise Koorifestivali meistriklass, Rahvusvahelise Koorimuusika Föderatsiooni maailmasümpoosion Koreas ja Urmas Sisaski muusikaateljee Iisraelis. Sekka mõni väiksem kontsert.

Sügisel ootame uusi lauljaid ETV Tütarlastekoori, kellega kujundada uus hooaeg – järgmisel suvel oleme plaaninud vastu võtta kutse kontserdireisiks USA Läänerannikule, kutsujaks filmis „Üheshingamine/To Breath as One” osalenud koor.

Küsimusi esitas JAAN LUKAS

Jaga |