Edgar Savisaare poliitikast kõrvaldamise saaga

Praegu, 21 aastat hiljem, hirmutab parempopulistlik meedia eestlasi väsimatult Savisaarega. Seega on aset leidnud märkimisväärne nihe. Miks ja mis hetkel selline muutus võis toimuda?

Savisaar tahab iseseisvat, mitte euro-orjuses Eestit

Vastuse saamiseks peame ikkagi minema tagasi aastasse 1991. Pärast seda, kui saime suure ja raske, kuid õnneks veretu võitluse tulemusena vabaks, pääsime lahti Nõukogude Liidu rüpest, on ju loogiline, et riigi iseseisvus ja otsustusvõime oma rahva üle ei tohiks siis edaspidi väheneda, kui tehakse koostööd erinevate liitudega. Selline ongi olnud Edgar Savisaare nägemus sõltumatust, suveräänsest ja vabast Eesti riigist.

Need poliitikud, kes taasiseseisvumise juures nii ränka võitlust ei pidanud, ei saa kunagi tõeliselt väärtustada raskesti kättevõideldud vabadust, tunnetada selle kallist hinda ja erakordsust, omada hinges vastavaid väärtushinnanguid. Seetõttu suutsidki nad Eesti iseseisvuse niivõrd kergekäeliselt ja külma rahuga maha müüa Euroopa Liidule.

Siin põrkuvad kaks ideoloogilist suunda. Üks lähenemine on iseseisva riigi säilitamine, teine - Euroopa Liiduga sõltuvussuhetes Eesti. Viimast suunda ajasid ja ajavad Reformierakond, IRL (toonane Isamaa) ja Mõõdukad (tänased sotsiaaldemokraadid). See oli esimene ja väga oluline põhimõtteline põhjus, miks vastandliku vaatega Savisaar neile enam ei sobinud.

Erakondadevaheline Savisaare kõrvaldamise kokkulepe

Teine suur põhjus oli Savisaare ja Keskerakonna valijaskonna jätkuv suurenemine. Selle peatamiseks asuti lähiajalugu ümber kirjutama. Mart Laari ajalooõpikus minnakse taasiseseisvumisest põgusalt üle ning Savisaare roll on sealt täiesti ja meelega välja jäetud. Paralleelselt hakkas parempopulistlik meedia teadlikult kujundama Edgar Savisaarest demagoogilist kuvandit, nagu müüks ta Eesti esimesel võimalusel Venemaale maha. See hirmutusvahend oli ja siiani on suunatud otseselt eesti rahvale. Hirm valimiste ja võimukaotuse ees ning pidev rahaahnus on põhjused, mis ajendavad parempoolseid parteisid tegutsema. Savisaarest on saanud neile suurim takistus.

Üks Reformierakonna vanema põlvkonna poliitik pihtis, et on loodud erakondadevaheline salakokkulepe, mille eesmärgiks iga hinna eest Keskerakonnale ja selle esimehele kaikaid kodaratesse visata ning ta võimult eemaldada. Olin alati arvanud, et midagi selletaolist võib olemas olla, aga et seda eravestluses ka juletakse tunnistada, võttis mind sõnatuks.

Kui poliitikas põrutakse, võetakse appi kapo ja prokuratuur

Pole siis imestada, et kapo ja prokuratuur on pandud tööle selleks, et Savisaare ja Keskerakonna ümber enne valimisi tekitada poliitskandaale, kuigi nood on algusest peale alusetud. Kui tagasi vaadata, siis kõik suuremad skandaalid, demonstratiivsed vahistamised ja kohtuotsused on tehtud ikka ja alati vahetult enne valimisi.

2003. aastal, kohe pärast Riigikogu valimisi, arreteeriti demonstratiivselt telekaamerate ees Vladimir Panov, kes aastaid hiljem mõisteti küll kohtus õigeks. Teo motiiviks oli sel hetkel nurjata Keskerakonna läbirääkimised riigis ja Keskerakond peaministriportfellist ilma jätta. Seega, jõustruktuuride kätega löödi Keskerakond mängust välja, et Reformierakond ja toonane Res Publica saaksid meie riigis võimu haarata.

2006. aasta teisel poolel võttis Eesti meedias võimust Savisaare Keila-Joa maja ostmine, mille eesmärgiks oli rikkuda Keskerakonna jaoks 2007. aasta kevadised Riigikogu valimiste tulemused.

2009. aasta kohalike valimiste eel arreteeriti toonane Tallinna abilinnapea nõunik Ivo Parbus ja Pärnu linnapea Mart Viisitamm. Viisitamm on tänaseks õigeks mõistetud. Õiguskaitseorganite poliitiline tellimustöö oli lihtne - nurjata Keskerakonna tulemused kohalike omavalitsuste valimistel nii Tallinnas kui ka Pärnus.

2010. aasta detsembris, kolm kuud enne Riigikogu valimisi, plahvatas kirikuraha-skandaal, kus kapo nimetas Savisaart Venemaa mõjuagendiks, ja parempopulistlik meedia kihutas rahvast üles Keskerakonna vastu. Kriminaalasja muidugi ei algatatud, sest kuritegu polnud, kuid roosa vaht lendles kenasti üle Eestimaa, ja Keskerakond kaotas valimistel kolm kohta Riigikogus.

Prokuratuur on asunud valetamise ja laimamise teele

Seega on üks poliitiline tellimustöö järgnenud teisele. Kapo ja prokuratuur on olnud usinad ja valitsuserakondadele kuulekad poliitilised tööriistad.

2013. aastal on tulemas järgmised kohalike omavalitsuste valimised. Tallinnas on vaja, vahendeid valimata ja õigusriigile ning demokraatiale sülitades, Keskerakonnalt võim ära võtta. Poliitiline tellimus on juba sisse antud, ja Eesti prokuratuur levitab oma välismaa kolleegidele räigeid valesid.

Edgar Savisaar on kirjutanud: „Olen teada saanud, et minu isikut käsitletakse nendes dokumentides „kahtlustatavana" ja isegi „süüdistatavana"." (Kesknädal, 18.07.2012). Veelgi hullem, prokuratuur hakkab ka Savisaare tervisele hinnanguid andma, väites, et ükski pank ei annaks talle kui nõrga tervisega inimesele laenu.

Järelikult koostab prokuratuur kirju, mille sisu ei põhine faktidel, vaid lausa pahatahtlikel väljamõeldistel ja isegi valedel. Praegu loodetakse saada Šveitsi prokuratuurilt vahendeid valimata ükskõik milliseid andmeid, mida annaks meelevaldselt siduda Tallinna meeri ja tema tegevusega.

Eesti valitsus kritiseerib Venemaad, kuna too kiusavat opositsiooniliidreid taga, et neid süüdistatakse alusetult, neile mõeldakse välja kuritegusid, neid laimatakse meedias, nende kohta levitatakse valesid. Kuidas käituvad Eesti võimud kodumaise juhtiva opositsiooniliidriga? Samamoodi.

SIRET KOTKA, Keskerakonna volikogu aseesimees

Loe ka 5.09 Kesknädalast: Siret Kotka, „Kaitsepolitseil ja prokuratuuril ülesanne Savisaar maha võtta"

Jaga |