Kas MINU riik on MINU kindlus?

RAMO PENER,  Tallinna Ülikooli pedagoogikamagister,  Kohila Gümnaasiumi eetikaõpetaja

Milline on täna minu suhe riiki ja riigi suhe minusse? Kas seda määravad ainuüksi plutokraatidest poliitikute maailmavaade ja politikaanlikud eelistused või on riigiküsimustes ka minul kui kodanikul õigus ja kohustus kaasa mõelda ja kaasa rääkida? Või on põhiseaduse vastav säte puhas retoorika?

Eesti kodanik kui marionett

Mul on tunne, et paljud meie vabariigi kodanikud on sattunud Eesti Vabariigi riigiaparaadi ja riigijuhtide manipuleerimise objektiks. Milles see väljendub? Esiteks, kodanik et taju, ja lõpuks ka enam ei usu, et ta on riigijuhtimisprotsessis aktiivne osaleja, mitte vaid katteta lubadusi andvate poliitikute manipuleerimise objekt. Parlamenti kõlbab rahvas valima, kuid presidendi otsevalimiseks polevat aeg (s.t Eestis elavad kodanikud ja nende südametunnistus) veel küps.

Varsti on kohalike omavalitsuste valimised. Presidendivalimistega ja Riigikogu valimisega on eelvaatus juba toimunud – ei tea, kuidas võimupirukas pärast emotsionaalset ülekuumenemist kohalikul tasandil ära jagatakse? Milline (koalitsiooni-)lepingutest jääb vett pidama ja mis läheb hoopis vett vedama? Siin paraku ei aita tähtede seis ega „astroloogiline abimees“.

Kus on rahva võim?

Kala hakkab mädanema peast. Kas riik ongi juba peata (kuigi Kadriorus on uus riigipea paigas); kas riigijuhtimist vabariigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil iseloomustab peataolek? Kas rahva pead suunatakse nüüd rohkem Brüsseli ja vähem Moskva suunas? Kindlasti mitte kõigil sotsiaalse regulatsiooni tasanditel, aga kui demokraatiat pidada mitte demokraatia mängimiseks, farsiks, paroodiaks ega klounaadiks, siis paratamatult tekib vähegi riigi pärast südant ja pead valutaval kodanikul küsimus: kus on ja milles väljendub siis rahva (mitte halli massi) võim ehk demos+kratos=rahvavõim? Ah et ise valisite ja seega osalesitegi aktiivselt rahva võimu esindajana rahvaasemike valimistel? Kahjuks on paljuski see valimisurni juures üha kahanev elektoraat ainult vox humana ehk hüüdja hääl kõrbes. Riigi tasandil: transiidiga, raudteega, metsaga, sadamatega (laevandusega), energeetikaga pole mul asja (välja arvatud tõusvas joones maksude maksmine, inflatsiooni suurenemine), kuigi need asjad puudutavad minu riiki. Tahaks olla patrioot (ld pater 'isa'), aga kas riik on ikka minu tõeline leivaisa, kui peaaegu kõik vähesed riigi vähemad või enamad materiaalsed rikkused ja ressursid on maha parseldatud või „õiges paadis“ olejale ja „õigeid niite“ tõmbajale võileivahinna eest maha müüdud (kingitud)? Kas see pole pragmatistlik plutokraatia?

Passiivne kodanik

Minu riigis on majanduskasv kolossaalne, tööpuudus üliväike, aga miks mul ometi on süda raske, kui laulan harduses: „Mu Isamaa, MU ÕNN ja RÕÕM...“? Kurb, kui isamaalisi laule lauldakse paatosega vaid siis, kui ollakse saavutanud teatud joobeaste. Kas sellepärast, et olen passiivne riigikodanik, kes ainult viriseb ja kirub ega tee midagi probleemide põhjuse väljaselgitamiseks?

Kas sellepärast, et minu eest otsustatakse ning valimistest on kujunenud farss ja klounaad, kus südametunnistuse järgi valides saad hoopis süümepiinad?

Kas sellepärast, et oled valel ajal vales parteis või, kõige hullem, oled parteitu (ehk autsaider), mis ei samastu aktiivse kodanikualgatuse puudumisega?

Kas minu riik ongi minu kindlus?

Toompea lossis olijail võib tõesti paksude müüride vahel tekkida petlik kindlustunne, eriti kui mõelda kõikvõimalikele soodustustele ja nigelale sissetulekule ennastsalgava ning ausa töö eest. Isegi pensionäridele makstav 500 krooni on rohkem väärt, kui retooriline ja tegelikkuses mittetoimiv koalitsioonileping. Kui aga Toompealt alla tulla, siis hakkab ninna troinoi ja süütevedeliku hais. Kas see, kes eristub koorekihist, on saast – kas temal polegi õigust oma riigi ja valitsuse üle uhke olla? Heidiku kindlus paikneb Kopli liinide lobudikes (needki vist juba kokku lükatud), kus talve tulekul hakkab paratamatult punane kukk pehkinud katusele ronima.

Sisejulgeolek seisneb vaid põhimõttes: „Hoia ennast ise, siis hoiab sind Jumal (võimalusel ka Eesti politsei).“ Alkoholismi- ja narkomaaniasõltuvuse kõrval on vähemalt sama ohtlik (välis-)poliitiline sõltuvus, kus terve riik on kellegi marionetiks – käsi peseb kätt põhimõttel. Lohutatakse: küll inimesed ka selles masinavärgis ellu jäävad ja oma Via Dolorosa ükskord edukalt kusagil kabelimäel lõpetavad – eriti veel siis, kui meeste eluiga tõsta.

Riigikindlus pehkib

Minu riigi kindlust pärsivad ja õõnestavad vähemalt järgmised aspektid:

riigi kodanikuga manipuleerimine; tema hullutamine ja äraostmine (emotsionaalne ajupesu);

sisejulgeoleku ebakindlus;

seadusandluse mõjutamine ärihaide poolt;

ebakindlus EL-i ja NATO jäägitus ja koheses valmiduses meile ohu korral appi rutata;

poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne klounaad (lehmakauplemine);

pressi ja meedia politiseeritus;

inimeste selekteerimine rikasteks ja vaesteks, edukateks ja edututeks, ilusateks ja inetuteks ning vastavate siltide ja süüdistuste külgekleepimine;

pragmatism, relativism, skeptitsism, individualism, pessimism, antagonism, hedonism (eks heal juhul tule veel mõni võõrsõna meelde) – need on kehvad ja rabedad kivid, millega loodetakse nii enne kui ka pärast valimisi riiki kindlamaks ja Maarjamaad viljakandvamaks teha. Paraku on see suur enesepettus eneserahustamise ja Brüsselile koogutamise sildi all;

ma ei tea, kas riik (õigemini riigiaparaat) on kreenis või juba põhjas? Paraku on aset leidnud juba terve rida pöördumatuid protsesse.

Soovunelm?!

Tean, et minu melanhoolne lugulaul ei müü, sest see ei süsti optimismi, ei kiida laidetavat ega laida kiidetavat, vaid püüab rääkida müütideks, saagadeks ja legendideks kujunenud eetikast, moraalist ja kõlblusest ning omariiklusest. Üllitise autor püüab koputada Eestis elavate inimeste (paadunud) südametunnistusele.

Minu riik peab olema sama tugev, kui minu ja rahva eetika, ning ka vastupidi. Eetika on kreeka keeles „ethos“, mis tähendab ka linnupesa. Vaadake linnupesa seest ja väljast – kas pole turvaline, soe ja pehme, seal elaks ja oleks või ise – mis on linnukesel muret? Samasugust turvalisust, soojust ning Jumala- ja „riigiusku“ peab pakkuma meile ka institutsioon nimega „riik“.

Minu riik ON minu kindlus!

Kallid kaasmaalased, kõrvaldame juba rohujuuretasandil kõik ilmingud, millest võivad varem või hiljem võrsuda sellised monstrumid nagu riik riigis (Tallinn, mõni eliitkool, mõni erakond, vennaskond või sugulaskond jne).

Kui minu riik on minu kindlus, siis on ka minu kodu minu kindlus, minu abielu minu kindlus, ja see kõik kehtib ka vastupidi.

Kelle oma on minu riik? Väga rumal küsimus – minu ja Sinu oma loomulikult, kallis kaasmaalane! Meie kätesse on usaldatud kogu Maarjamaa, et me seda heaperemehelikult kasutaksime, väärtustaksime, hoiaksime ning mitte ainult suurtel pühadel kogu südamest ja hingest laulaksime: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!“

Jaga |