16. november 1988: Eestist algas Nõukogude impeeriumi lagunemine

RALF R. PARVE,      16. november 2005


28. juunil 1988. aastal algas Moskvas NLKP parteikonverents. EKP läks sellele oma platvormiga, mida sisaldas suuremalt jaolt ka hilisem suveräänsusdeklaratsioon. Platvormis oli kirjas hinnang nõukogude okupatsioonile, repressioonidele, kompartei vastutus, keeleküsimus – kõik tol ajal radikaalsed seisukohad. KGB I asetäitja Popkov teatas konverentsitribüünilt, et "võitlev marksist Vaino Väljas" andis üle dokumendi, mis sisuliselt tähendab Eesti lahkumist NSV Liidust. Järgnes suveräänsusdeklaratsiooni koostamine.

Täna, 17 aastat tagasi võttiski 285-liikmeline Eesti NSV Ülemnõukogu, mille saadikutest 202 olid NLKP liikmed ja 186 eestlased, 258 poolt-, 5 erapooletu ja ühe vastuhäälega vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Dokument kuulutas, et Eestile kuulub kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite kaudu kõrgeim võim oma territooriumil. ENSV suveräniteet kuulutati terviklikuks ja jagamatuks.
Eesti NSV Ülemnõukogu kui tolleaegne kõrgeim rahva võimu esindav organ deklareeris Eesti seaduste ülimuslikkust NLiidu seaduste ees. See alusdokument viis Eesti taasiseseisvumisele vähem kui kolme aasta pärast. Kõnelesime sellest päevast ja dokumendist Väino Väljasega, mehega, kes tolleaegse EKP Keskkomitee esimese sekretärina juhtis ning suunas neid tegemisi oma võimu ja autoriteediga.

Kes olid suveräänsusdeklaratsioon autorid?
Mõistagi kogu eesti rahvas. Tõuke selle dokumendi sündimiseks andsid loominguliste liitude juhatuste pleenum 1. ja 2. aprillil, kultuurinõukogu, Rahvarinne.
Suveräänsusdeklaratsioon valmis peamiste poliitiliste jõudude ühistööna. Dokumendi valmimisele aitasid kogu oma oskuse ja jõuga kaasa Arno Almann, Eenok Kornel, Viktor Palm, Ignar Fjuk, Lennart Meri, Mikk Titma, Jaan Kross, Vladimir Beekman, suur ring abilisi ülemnõukogu presiidiumist ja EKP Keskkomiteest.
Võimas oli Tartu Ülikooli juristide abi eesotsas professor Ilmar Rebasega. Suveräänsusdeklaratsioon pidi ju tulema juriidiliselt "lollikindel", mida Moskval olnuks raske ümber lükata. Eriti tahaks siinkohal meenutada ülemnõukogu redaktsioonikomisjoni esimeest, akadeemik Boris Tamme, kes oli võrratu analüütilise mõtlemisega mees. Nii sai see dokument lõpuks ideaalse lihvi.
Meenutagem, et Eesti poliitiline ärkamine ja nii olulise dokumendi vastuvõtmine toimus aasta enne Berliini müüri langemist ja aasta enne Tshehhoslovakkia sametrevolutsiooni.

10. november aastal 1988. NLKP Keskkomitee Poliitbüroo arutas olukorda Baltimaades. Juba järgmisel päeval, 11. novembril saabus Tallinna Moskva kõrge emissar, hiljutine KGB esimees, NLKP Keskkomitee sekretär Viktor Tshebrikov. Ei saa vist öelda, et kohtumine toimus sõbralikus ja vastastikuse mõistmise õhkkonnas?
Moskva saatis meile Tshebrikovi, Leedul ja Lätil vedas kohale saadetutega paremini. Riiga saabus Dmitri Medvedjev ja Vilniusse Aleksander Jakovlev. Mõlemad tasakaalukad, uutmismeelsed ja arukad mehed. Seevastu Tshebrikov deklareeris meile otsekohe, et iseseisvuse võime me ju saada, kuid kaotame kõik muu. Neljasilmavestluses ta aga hoiatas, et Eesti geograafiline asend tekitab erilise vastutuse.
EKP Keskkomitee valmistas Tshebrikovile ette mitmete töökollektiivide külastamise, näiteks Normasse. Kuid Moskva ja kohalikud interliikumise tegelased olid teinud omapoolset tööd ja valinud nendele sobivad objektid. Nii pidingi ma Tshebrikovi saatjana minema interliikumise pessa, Dvigateli tehasesse, kus direktor Jarovoi osavõtul oli mulle ette valmistatud autodafee.
Jarovoi hakkas töökollektiivi ees kohe esinema minuvastaste ähvarduste ning hirmutamisega. Rääkis natsionalismiohust, venelaste diskrimineerimisest ja tööliste halvast elust. Thebrikov kuulas kogu seda juttu heatahtliku ilmega pealt ja heitis etteheitvaid pilke minu poole.
Pöördusin seejärel kokkukutsutud tööliste poole ja küsisin, millest Jarovoi õieti räägib. Olen Eestis ja EKP I sekretärina töötanud vaid mõne kuu. Kui teil on kehv elu, siis on see minu või teie direktori Jarovoi süü. Direktor võiks tegelda enesekriitikaga ja oma töölistele seletada, miks just tema ajal on töötajate elu halvemaks muutunud. Meenutasin neile eelmist Dvigateli direktorit, vene põliste kaupmeeste suguvõsast pärinenud Kuznetsovi. Tema ajal tehti palju Dvigatelis tööliste heaks. Teadsin sedagi, et tänu Kuznetsovile said paljud Tallinna õpetajad korteri tehase ehitatud majadesse.
Saalist hakkasid kõlama hüüded: "Õigust räägib seltsimees pervõi sekretar." Intrite loodetud rünnak ja jõudemonstratsioon nurjusid.

15. novembril, päev enne suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist kutsuti Arnold Rüütel Moskvasse. Töötlemisele?
Sellest on Arnold Rüütel kirjutanud oma raamatus "Tuleviku taassünd". Sealt võib lugeda, et poolteist tundi kuulas ta ülemnõukogu presiidiumi aseesimehe Anatoli Lukjanovi ähvardusi. Otseselt viitas ta põhiseadusvastase tegevuse kohta käivale paragrahvile NSV Liidu konstitutsioonis, mis nägi ette kümneaastast vanglakaristust. Seejärel saadeti ta edasisele töötlemisele NLKP ideoloogiasekretäri kohusetäitja juurde. Seal kõlanud ähvardused kaks tundi.
Arnold Rüütel kinnitab, et vahepeal arutati variante, kuidas takistada meil suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Samuti olevat tahetud teda Moskvas kinni hoidmiseks arreteerida. Selle vastu aga oli välisminister Eduard Shevardnadze.
Rüütel kirjutab: "Mina jäin enda juurde, et kutsume oma ülemnõukogu siiski kokku ja paneme iseseisvusdeklaratsiooni hääletusele – eks siis ole näha, mida rahvasaadikud otsustavad. Mäletan, et ütlesin tookord just "iseseisvusdeklaratsiooni". Lõpuks anti mulle võimalus õhtuse lennukiga siiski Eestisse tagasi pöörduda."

Olete korduvalt meenutanud ajaloolist 16. novembri õhtut ja kojuminekut Toompealt Roosikrantsi tänavale. Tavalise 12–15 minuti asemel kestis see üle tunni aja. Vastutulijad pidasid Teid pidevalt kinni, soovisid õnne, surusid kätt, tänasid ja küsisid samas murelikult, mis saab edasi, kuidas reageerib Moskva. See päev on vist unustamatu?
Pärast istungjärgu lõppu teatas Enn Põldroos emotsionaalselt saadikutele: "Nüüd ootavad teid linnahallis tuhanded inimesed." Mul aga oli ees veel mitmete kohustuste täitmine – istungjärgu materjalide korrastamine, tuli mõelda, mil viisil need avaldada ja haududa muremõtteid, missugune reaktsioon järgneb Moskvast, kuidas sellele reageerida. Kõik see võttis aega üle tunni.
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine meie ülemnõukogus oli vapustavamaid hetki minu elus. Olen hiljem mõelnud, et poliitikud Toompeale eluks ajaks ei jää. Varem või hiljem tuleb sealt lahkuda. Mulle oli Toompealt allatulek tol päeva elu ülevamaid hetki. Sooviksin praegustele poliitikutele ja riigiisadele, et kui jõuab nendeni kord Toompealt alla tulla, oleks see neile sama meeldiv ja meeliülendav nagu minul tookord – 16. novembril 1988. aastal.

P.S. Vaino Väljasega intervjuud lõpetades tekkis mul kummaline aimdus. Vabariigi aastapäeva tähistatakse igal aastal, taasiseseisvumist 1991. aasta 20. augustil meenutatakse meie ajakirjanduses meelsamini vaid ümmargustel tähtpäevadel. Pakkusin Vaino Väljasele kihlvedu, et 16. oktoobrit aastal 1988 ja suveräänsusdeklaratsiooni ei meenuta peale Kesknädala ükski väljaanne.
Kihlvedu vastu ei võetud. Oletasin miks, siis aga adusin. Tähtis osa suveräänsusdeklaratsiooni valmimisel oli rahvuslikel kommunistidel. Nüüd aga nõuavad nende ahjuajamist rahvusradikaalid ja nende mõttekaaslased. Paraadi püüavad praegu juhatada nemad.

1988. aasta kronoloogia
1. – 2. aprill – Tallinnas Toompea lossis toimus Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum. Tõdeti, et eesti rahvas on viidud katastroofi äärele, sellisest olukorrast pääsemiseks on vaja radikaalseid muudatusi. Nõuti poliitiliste õiguste laiendamist, majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ja stalinismi ohvrite rehabiliteerimist.

13. aprill – Edgar Savisaar tegi telesarjas "Mõtleme veel" ettepaneku Rahvarinde moodustamiseks, mis ka samas stuudios teoks sai.

14. – 17. aprill – Muinsuskaitsepäevadel Tartus toodi välja Eesti lipu värvid.

2. juuni – Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu kinnitas deklaratsiooni Eesti rahvusvärvidest ja -lipust.

10. – 14. juuni – Tallinna lauluväljakul toimusid nn öölaulupeod, kus igal õhtul kogunes isamaalisi laule laulma ligikaudu 100 000 inimest. Sealt alates hakati kogu sündmusterohket suve nimetama laulvaks revolutsiooniks.

16. juuni – üldsuse survel kukutas EKP Keskkomitee pleenum Karl Vaino, kes pakkis kohvrid ja kadus igaveseks Moskvasse. Uueks esimeseks sekretäriks sai senine NSVLi suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas.

17. juuni – Rahvarinne korraldas 150 000 inimese osavõtul kohtumise NLKP XIX konverentsi demokraatlike delegaatidega. Lehvisid sinimustvalged lipud ja avaldati toetust Vaino Väljasele.

Juunikuus said rajoonilehed tagasi endised nimed, algas Vabadussõja mälestusmärkide taastamine.

23. juuni – ENSV Ülemnõukogu Presiidium tunnistas sinimustvalge Eesti rahvusvärvideks.

23. – 24. juuli – asutati Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond.

10. august – Rahva Hääl avaldas MRP salajase lisaprotokolli eestikeelse tõlke.

20. august – Pilistveres asutati Eesti Rahvuslik Sõltumatuse Partei.

9. – 11. september – EKP Keskkomitee XI pleenumil peetud Vaino Väljase kõne transleeriti raadios. Kompartei uuenenud juhtkond toetas rahva nõudmisi.

1. – 2. oktoober – Tallinna linnahallis toimus 3071 delegaadi, arvukate külaliste ja ajakirjanike osavõtul Eestimaa Rahvarinde I kongress. Võeti vastu üldprogramm, harta ja arvukalt resolutsioone.

Oktoober-november – üle 860 000 inimese andis allkirja NSVLi konstitutsioonis ette nähtud paranduste vastu. Leiti, et need ahistavad liiduvabariikide õigusi ja tugevdavad keskvõimu.

10. november – NLKP Keskkomitee Poliitbüroo arutas olukorda Baltimaades.

11. – 14. novembrini viibis Eestis NLKP Keskkomitee sekretär Viktor Tshebrikov.

16. november – ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk võttis Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Pandi algus NLiidu lagunemisele.

26. november – NSV Ülemnõukogu Presiidium tunnistas ENSV suveräänsusdeklaratsiooni kehtetuks. Arnold Rüütel võttis Moskvas vastu rünnakuid Eesti NSV Ülemnõukogu aadressil. See võimuorgan aga ei astunud ühtegi sammu deklaratsiooni tühistamiseks, nagu nõudis Moskva keskvõim.

7. detsember – ENSV Ülemnõukogu tegi konstitutsiooni paranduse, mis tunnistas riigikeeleks eesti keele.

24. detsember – jõulupühade avalik tähistamine.

16. novembrist 1988

GEORGE BUSH
USA president
"Viisteist aastat tagasi oli Eesti laulev revolutsioon vabadustahte ja humanismi eeskujuks maailmale. Eesti kindel tahe võib aidata toetada samasuguseid rahumeelseid revolutsioone üle maailma."
9. augustil 2003. aastal Washingtonis, mil Eesti suursaadik Jüri Luik andis Valges majas üle oma volikirja.

REIN TAAGEPERA
"16. novembril sündis Eestis ime. Eestlaste ja teiste eestimaalaste solidaarsuse ime. Seda väga habrast taime on nüüd vaja kasta ja turgutada, sest sellest oleneb suurel määral meie kõigi saatus."
Noorte Hääl, 25. novembril 1988. aastal

EUROOPA PARLAMENT
19. jaanuari 1989. aasta otsus "Olukorrast Balti riikides"
"Eesti parlamendi poolt väljakuulutatud suveräniteet iseloomustab Balti riikide vääramatut püüdlust oma iseseisvuse taastamiseks."

JAAN MANITSKI
Eesti Vabariigi välisminister
"Eesti 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist sai praktiline eeskuju teistele vabadusliikumistele NSV Liidus."
29. septembril 1992. aastal ÜRO Peaassamblee 47. istungjärgul peetud kõnes

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)