Nädala juubilar ARTUR TALVIK 50

„Kinnunen“ jutustab loo soome mehest, kes tuleb Tallinna endale naist otsima. Film on kurb, koomiline ja väikekodanlik.

Järgmises teoses toob Talvik välja sumomaadleja Baruto elu võlud ja valud kauges Jaapanis. Ta portreteerib sportlast ausalt ja avameelselt, ilma kollase glamuuri ja võltsnaeratusteta. Selles filmis on Baruto suurepäraselt avatud just lihtsa inimesena, mitte superstaari ega avaliku elu tegelasena.

Kultuurihuvilist ühiskonnaosa omamoodi raputanud „Okupeeri oma müür“ aga küsib: mis ja miks on Eesti ühiskonnas valesti? Talvik teeb seda michaelmoore’liku* julguse ja jultumusega, milles pole kübetki soovi võimulolijatele meeldida. See oli minu jaoks kahtlemata hämmastav film tänasest Eestist, kus enamik kunstiinimesi Kultuurkapitalilt saadavate toetuste tõttu ei julge mingilgi kombel tõe eest seista ega valitsejate eksimusi kritiseerida.

Erinevalt Talvikust kujutab osa meie filmiloojaid üleüldist, kokkupuutepunkte sisuliselt mitte omavat abstraktset maailma (Veiko Õunpuu näiteks). Loomulikult meeldib meie parempoolsele juhtivale eliidile see, kui looja laseb olulise osa oma filmist peategelasel surnud koeraga mööda soid ja rabasid mõttetult ringi vantsida (Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine“), mitte aga see, et filmimees hakkab kaameraga mööda meie riigi eri piirkondi ringi liikuma ja valusat tõde Eestist lindile jäädvustama.

Riiklikke toetusi saavad Eestis ka filmitegijad, kes pakuvad enamiku ajast absurdihuumorit. Näiteks Rain Tolk, Ken Saan ja Andres Maimik. Nende filmid on paljudele vaatajatele kohati naljakad ja kohati tobedad, kuid kindlasti ei paljasta need Eesti probleeme.

Alati ohutu ja kindla peale minek on kõnelda ka meie minevikust – kas või Jaak Kilmi / Kiur Aarma „Disko ja tuumasõda“. Ikka saab kujutada küüditamisi ja näidata põnevaid lugusid Teisest maailmasõjast.

Nimetatud filmimehed on kõik kahtlemata omal moel suurepärased loomeinimesed, kuid Talvik seisab neist klass kõrgemal kodanikuühiskondlikus mõttes – oma julguse tõttu olla avameelne ka käesoleva ajastu suhtes. Üks õige loominguinimene peabki olema aus ja julge. Ta peab julgema esitada vähemalt küsimusi. Ja seda Talvik teeb!

Artur Talvik on sündinud 13. juunil 1964 Tallinnas. Lapsepõlv möödus tal Kassisabas Wismari tänava ümbruses, Kadriorus telemaja lähedal ja telemajas endas, sest ta vanemad on tuntud teleinimesed Alice ja Mati Talvik. Õppimist alustas 42. keskkoolis (nüüd Kadrioru Saksa Gümnaasium), siis läks 2. keskkooli (nüüd Tallinna Reaalkool) ujumisklassi ning lõpetas 21. keskkooli keemiaklassi. Kooliajal puutus ta mõneti kokku näitemänguga, laulis bändis ja nooremas eas tegi sporti.

1982 võeti Artur Talvik vastu lavakunstikooli Aarne Üksküla kursusele. Aasta hiljem saadeti ta sõjaväkke Kaliningradi oblastisse. Seejärel jätkas õpinguid teatrikooli XIII lennus, juhendajaks Kalju Komissarov. 1988 läks näitlejana tööle Nukuteatrisse. Pärast teatrist lahkumist 1992 töötas paar kuud Kuku raadios reporterina, seejärel pakuti režissööri assistendi kohta soomlase Ilkka Järvi-Laturi Eestis vändatava põneviku „Tallinn pimeduses“ võtetel. Aasta hiljem kutsus operaator Rein Kotov Talviku metalliärikatest jutustava dokumentaalfilmi „Vene metalli ja USA dollari suudlus“ kaasrežissööriks. Koostöö jätkus prostituudist jutustava kõmulise dokfilmiga „Ööliblika jõulud“.

Valdavalt produtsendina tegutsenud Artur Talvik on teinud režissöörina mitu dokumentaalfilmi ning olnud rohkem kui 200 telereklaami produtsent ja režissöör. Ta on tootnud ka mitu telesarja ja esinenud saatejuhi rollis. 1995 rajati stuudio „Allfilm“, kus Talvik oli juhatuse esimees ja produtsent kuni sealt lahkumiseni 2004. aasta lõpus.

Jaanuarist 2005 oli ta osanik, juhatuse liige ja filmiosakonna peaprodutsent selle aja suurimas tele- ja filmiproduktsiooni firmas Eetriüksus OÜ kaubamärgiga Ruut. Firma lagunes suvel 2008.

Tänaseks on Artur Talvik produtseerinud ligi paarkümmend filmi. Mängufilmidest tähelepanuväärsemad on „Detsembrikuumus“ ja „Kõrini!“, Berlinale põhiprogrammis osalenud ja auhinna võitnud „Head käed“ ja koostöös lätlastega tehtud lastefilm „Veepomm paksule kõutsile“.

Artur Talviku puhul sümpatiseerib ka see, et ta on suutnud jääda üsna apoliitiliseks. Mul õnnestus mõni aasta tagasi temaga diskuteerida ühes Raadio 2 saates algatuse „Teeme ära!“ üle. Ta näis ja näib siiani siiralt uskuvat rohujuuretasandilt tulevasse jõusse ning sellesse, et rahvas ise suudab ennast kokku võtta ja vajalikke muutusi riigis esile kutsuda.

Talviku plussiks on ka see, et ta ei ürita vaatajatele oma arvamust peale suruda. Tema eesmärgiks pole (erinevalt mitmest teisest filmiloojast) vaatajat kuidagi emotsionaalselt tasakaalust välja viia või inimeste ajuga manipuleerida. Vaataja on tänulik, kui autor jätab talle hingamis- ja otsustamisruumi. Talvik pole pealetükkiv „usumees“, kes püüab oma tõde maailmale maha müüa, vaid pigem vaikne nokitseja, kes, kui ta on saanud mingi kera otsast niidijupi kätte, püüab teemat lahti harutada koos vaatajaga, viimast vaid mõtlema agiteerides.

Talviku loomingus puudub vihkamine. See häda on just paljudel „vandenõuteoreetikutel“, kes, nähes valitsejate „kavalust“ läbi, muutuvad kuidagi väga vihaseks ja tigedaks. Isegi kinnisideeliseks. Talvik lihtsalt nendib, tuues elu välja sellisena nagu see on, ja sellest esialgu piisab. Alles natuke hiljem saab vaataja aru, et Talvik kutsub teda omal moel osalema maailmaparandamise raskes töös.

* Michael Moore (sündinud 23. aprillil 1954 Michiganis) on Oscar'i võitnud USA filmilooja, publitsist ja vasakliberaalne poliitikakommentaator. Filmide "Bowling for Columbine“, "Fahrenheit 9/11“ ja "Sicko“ produtsent ja režissöör.

INDREK VEISERIK

Jaga |