Mulle tõotati paradiisi

Ralf R. Parve,      07. märts 2007


Ma ei kuulu nende hulka, kes enne valimisi kleebivad oma postkastile sildi "Reklaame mitte panna!". Vastupidi, ma lausa jumaldan iga järjekordset valimisreklaami, korjan neid tuttavate käest veel juurdegi. Sest valimisreklaamid pakuvad erilist meelelahutust. Milline rõõm on vähemalt kuu enne valimisi teada saada, kui väga vajatakse sinu ühtainsat häälekest! Ja kui mõnus on neil päevil elada unistuste pudrumägedel ja kissellijõgede ääres!
Jagaksin oma tähelepanekuid, rõõme ja kurbtusi teistelegi valimiskasti juures käinutele.


Kindlalt jäid meelde mõned lühikesed põhisõnumid.
Liis Tappo: "Rikas riik – rohkem lapsi!"
Sotsiaaldemokraadid: "Vaheta valitsust, mitte kodumaad!"
Toomas Varek: "Viru veri ei värise – tule valima!"
Rahvaliit: "Võrdsete võimaluste Eesti!"
Peeter Võsa: "Tee endale heategu ja vali Võsapets Riigikogusse!"

Isamaalaste õnn nõuab miljon krooni

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) reklaam "Õnn pole rahas" mõjus üsna tobedana. Seda kinnitas ka Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu endi väide nende valimisprospektis "Rohkem KODU, vähem laenu!". Vihikukeses oli kirjeldus kodutoetusest nende nägemuses. Marta (21) ja Juhan (23) võtsid 3-toalise korteri ostuks Tallinnas laenu 30 aastaks 1,5 miljonit krooni, kusjuures sissemaksuks nõuti 25%. Igakuiseks tagasimakseks tuli 5371 krooni. Ülikooli pole nii noored inimesed tavaliselt veel lõpetanud; oletame, et nad pole ka mafiossid. Miks siis neile nii suur laen vormistati? Kas on nad mingis „eriti õiges" parteis, et said oma koduõnne poolteise miljoniga? Majaomanikust Ken-Marti enda perel oli ühes teises majas viis korterit, millest ühes saagis Soomest tulnud üürnik oma elukaaslase tükkideks.

Sisutühjad lubadused ja avastused

Reformer Silver Meikar teatas: "Teen rongiliikluse paremaks!" Huvitav-huvitav! Ukrainat ta juba käis parendamas, ent ikka kestavad seal ebastabiilsus ja mingid jamad. Polegi teada, kas Meikar tahab rongid lihtsalt oranzhiks värvida, lootes, et siis ongi rongiliiklusega jokk.

Veider vend oli oma reklaamis Ott Lumi (IRL): "Õnn on see, kui tahad minna tööle ja tahad minna koju." Nagu Peeter Ojal ja Mart Juurel, nii tekkis minulgi küsimus: mida see mees õieti tahab? Miks ta nii sihitult jõlgub? Valitakse parlamenti ära, ja siis hakkab soiguma, et õnn on see, kui tahab minna üheaegselt nii Riigikogusse kui ka koju. Kas sellisest ongi mingit töömeest? Pole teist ei tööl ega kodus!

Reformist Erik Salumäe tegi enda jaoks vapustava avastuse: "Parem ausalt ja õiglaselt!" Ju mõlkus tal enne valimisi peas mafiooslik mõte: et kui õige prooviks äkki ebaausalt ja ebaõiglaselt?

Naiivne tundub ka Jaak Aaviksoo (IRL): "Õnn on see, kui saad oma riigi üle uhkust tunda." Õige, kuid kuidas sellist tundmust ilma rahaõnneta tugevdada saaks?

Mõned valimisreklaamid jäid aga sootuks arusaamatuiks. Näiteks reformitütarlapse nr. 366 ehk Kairi Kärneri ahastav lühisõnum, miks ta Riigikogusse tahab: "Uue põlve nimel!" Oleks ju tahtnud sõnavaeselt kaardikeselt rohkem teada saada, mis Kairikese põlvega ikkagi juhtus. Kas kukkus libedaga? Või põlveke ei funktsioneeri enam ja ehk vajab suisa proteesi? Ent selge on see, et Riigikogu palgast saaks põlvekedra proteesiraha kiiresti kokku.

Küsimusi tekitas reformistide Sergei Ivanovi ja Tatjana Muravjova ühine venekeelne valimisprospekt. Miks ei julgenud nad oma vene valijatele selgitada, mispärast ei hääletanud nad Pronksmehe-seaduse vastu? Just nende vastuhäältega, lähtunuks nad oma valijate ootustest, poleks seda seadust Riigikogus vastu võetud.

Retsepte ja õnnitlusi

Häid toiduretsepte leidis keskerakondlase Inara Luigase reklaamlehelt: kruubipuder sealihaga ja oa-hernepasteet. Lisaks veel kena retsept ka valimisteks: hunnik hakkamist, tünnitäis tarkust, vakatäis valikut, peotäis poolehoidu, uhmritäis usaldust, näpuotsaga huumorimeelt.

Liis Tappo-Treiali panus meie toidulauale oli Liisi perekook.

Eraldi tänuavaldust vajaksid õnnitluskaardid. Suur tänu Kaia Jäppinenile kena sõbrapäevatervituse eest, Reformierakonnale – vabariigi aastapäeva puhuse kaardikese puhul, Maret Maripuule – jõulukaardikese eest. Kuigi! Viimane mainis lootusega, et tema kaardike jääb viimaseks enne valimisi. Aga näe, ei jäänud! Valimiseelsel nädalal oli tal juba koos Urmas Paetiga minu postkasti ühine pesa tehtud. Lubasid seal viia Eesti viieteist aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka. Noh, oleks tunduvalt etem, kui nad lubanuks mind viieteist aastaga Mustamäe viie jõukama elaniku hulka sokutada.

Raivo Järvis aga tärkas selles valimishulluses vabadusvõitleja, kes pidulikult ja kartmatult teatas oma hulljulge kreedo: "Vaba Eesti heaks!" Selle sõnumiga oleks pidanud ta välja tulema vähemalt 20 aastat tagasi. Siis oleks sellise avaldusega ehk juba pääsenud vangilaagrisse saatmisest.

Siinkohal täheldasin huvitavat nähtust. Mida enam aastaid möödub, seda rohkem ilmub põranda alt välja julgeid mehepoegi, kes nõuavad enda tituleerimist vabadusvõitlejaks. Juba hakkab paistma, kuis vast 30 aasta pärast kuulutab Mart Laar, kuidas just tema mingite sulide poolt maha müüdud Eesti raudtee 2007. aastal riigile tagasi ostis.

Tänu Isamaaliidu ajaloolastele

Valimiskampaania raames levitati IRL-i suurepärast teatmevihikukest "Hea kodaniku meelespea". Vajalik teave igaks elujuhtumiks – Eesti ajaloo kronoloogia aastaist 11000–9000 eKr kuni 2004. aastani, milles kirjas olulisemad daatumid meie ajaloost. Kusjuures on üle saadud vahepealsest Rahvarinde-vastasest paranoiast. Nõnda on muude oluliste daatumite kõrval ära trükitud Rahvarinde moodustamise aeg, ENSV viimase Ülemnõukogu valimised, 24. veebruaril 1989 rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni, 15. mai 1991.a. „maiputsh", 1991. aasta 3. märtsi referendum iseseisvuse küsimuses. Veel on kirjas eestlastest olümpiavõitjad ja meie neli presidenti ning taasiseseisvunud Eesti valitsusjuhtide nimekiri algab Edgar Savisaarega.

Valimised elab pikalt üle ka Helle Kalda reklaam. Kaunilt kujundatud prospektis sisalduvad peale tema ja Keskerakonna valimissõnumi kalender ning igati korralik Eesti kaart.

Lootus kustub viimasena

Tänu kõiksugu reklaamidele õnnestus teada saada kentsakatest inimestest ja nende veidratest sõnumitest.

Keegi vanaemaseisuses konstitutsiooniparteilanna Olga Sergejeva soovitas oma reklaamlehekesel otsida naist valimisnimekirjast. Annan meestele paremat nõu: see on küll viimane koht, kust endale küljeluud otsida! Leidub miljoneid paremaid kohti!

Ühtlasi meenus üks veider seik ajaloost. Nimelt 1824. aasta dekabristid, kes tahtsid Tsaari-Venemaale konstitutsiooni ja keisriks Konstantin I-st. Peterburis Senati väljakul üles rivistatuna hüüdsid nad konstitutsiooni-idee kiituseks: "Da zdravstujet konstitutsija!" Rahvas karjus kaasa, arvates, et Konstitutsia on troonipärija Konstantin Pavlovitshi abikaasa. Niipaljukest siis ka Konstitutsiooniparteist ja selle mõjust valijatele.

Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital kandideeriv Aivar Mõttus käskis aga elada tuule, mitte aga laste arvel. Ja üleüldse, rohelisi valides pidavat järgmised jõulud tema sõnul valged tulema.

Esimest korda tuvastasin juristi nimega Ivo Nurga. Ainuüksi ühes Kristiine piirkonnas paiskas Reformierakonna üleriigilises nimekirjas 123. kohal olev nurgaadvokaat postkastidesse sadu valimisreklaame. Milline raiskamine!

Nukraks tegi rahvaliitlase Margus Leivo ilus postkaart. Seisab ta sellel nukra näoga, müts peos, pritsuauto ees. Ilmselt loodab ta mingi töö pärast valimisi ikkagi leida, lootus kustub viimasena.

Ise loodan, et paljud eramuelanikud said tänu valimisreklaamile hulgaliselt tulehakatisvaru pliidi või kamina jaoks. Valimised on läbi, ootame järgmisi.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)