Kas olen ketser?

OLEG BUROV,      26. september 2007


Olen sügavalt usklik inimene ja usun Loojasse, Tema olemasolusse ja suhtlen Temaga iga päev. Ma ei palu Temalt midagi ega palveta, aga pidevalt tänan Teda iga möödunud päeva tulemuste eest. Tänan Teda ka mis tahes õnnetuse korral – selle eest, et ei juhtunud halvemat.

Samaaegselt valdab mind mõte: milleks meile palgalised kirikuisad, Looja vahendajad?

Mis vahe on näiteks praegusel EELK peapiiskopil ja kunagisel EKP KK esimesel sekretäril? Või mille poolest on erinenud Rooma paavst ja NLKP KK peasekretär? Kumbki on propageerinud oma ideoloogilisi prioriteete.

Olen veendunud, et on üks Looja ja „taevariik" pole Olümpos, kus kuuldavasti asusid mitmed jumalad Zeusiga eesotsas. Ei, pole mingeid jumalaid, kelle nimel propageerida ühe usu eeliseid ja õigusi teiste uskude ees, nagu kunagi meile selgitati, et kommunism on parem ja õilsam kui monarhism või et demokraatia on parem kui anarhia. Ma ei näe vahet konfessioonide ja parteide propaganda vahel.

Kuigi Kristus on üks, ajavad kirikutegelased meile kärbseid pähe ja tähistavad jõulupühi kui tema sünnipäeva erineval ajal. Kui nad üritavad meile selgeks teha, et tegemist on erinevate kalendritega, siis ka see on udujutt, sest juuliuse ja gregooriuse kalendri lahknevus muutub igal sajandivahetusel. Õigeusu kirik aga 2000. aastal seda ignoreeris, ja nüüd peab oma usupühi ei tea millisel alusel.

Tõeliselt usklikule inimesele palgalisi jumalavahendajaid pole vaja. Milleks anda pistist, et pääseda Looja „audientsile"? Suhtle Loojaga otse!

Ja veel: maailma vanima ameti kandjaks millegipärast nimetatakse lõbutüdrukut. See on sügav eksitus – vanim ametikandja oli shamaan, suguharunõid ehk tundmatute jõududega suhtleja.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)