Maaelu vajab usku ja raha!

KERSTI SARAPUU,      05. veebruar 2003


Poliitkasse tõi mind mõistmine, et liiga palju inimesi peab päevast päeva hakkama saama põhjendamatult vähesega. Tunnen, et minu võimuses on neid aidata ja julgustada.

Naisteühendus pani teistele mõtlema

Tänase otsuse juuri, pürgida Järvamaalt Riigikogusse, peab otsima möödunud kevadest. Olin toona üks Paide Naisteühenduse asutajaid ning pean tänini selle juhatuse esinaise ametit. Paide Naisteühendus sündis soovist kaasa aidata kodulinna arengule. Otsima teid, kuidas ja mida teha, et muuta Paide ligitõmbavaks, et inimesed üle Eestimaa sooviksid tulla elama Paidesse. Et (väike)ettevõtlus saaks suurema hoo ja linn ise muutuks atraktiivsemaks nii kohapealsele elanikule kui ka turistile.
Samas tahtsime rõhuda ka naise kui isiksuse arenemisele ja haritusele. Koos käies tundsime, et meie tiivad kannavad, et suudame linnaelus sõna sekka öelda. Naisteühenduse menu linna naiste seas tuli esiti üllatusena. Tagantjärele mõistan - tabasime ära, et naistel on vähe vaba aja veetmise võimalusi, aga suur soov ennast harida, aidata endast nõrgemaid ning anda oma panus paikkonna elujärje parandamisse.

Naistel raske end maksma panna

Paraku saime õige pea aru, et naistel oli ennast kodanikeühendusena raske maksma panna. Et Paides midagi muuta, oli tarvis oma sõnum viia volikogusse. Nii võtsime möödunud sügisel ette meeletuna tunduva sammu ja kandideerisime Eestis ainsa, ainult naistest koosneva nimekirjaga linnavolikogusse. 60 liikmest lõi valimistel valimisnimekirjas kaasa 42, aga meie naisi jagus teistessegi valimisnimekirjadesse!

Kuigi uskujaid oli vähe, õnnestus Naisteühendusel koguda palju hääli ja minust sai Paide linnavolikogu liige ning Naisteühendusest koalitsiooni liige koos Keskerakonnaga. Linna sotsiaalkomisjoni esinaisena ja viie lapse emana on mul hea meel, et napi paari kuuga on naiste üks üleskutseid "Et ükski anne ei läheks kaduma!" teoks saanud - linnas on loodud andeka lapse fond.

Riigikogusse maaelu patrioodina

Naisteühendus ei ole jäänud Paide-keskseks. Igal pool näeme, et puudus on sarnastest asjadest, millest meilgi aasta tagasi: eneseusust ja tahtmisest oma asjade üle ise otsustada. Maal napib ka elatusvahendeid.
Tean, et seda saab muuta. Naised julgustasid mind kandideerima ka Riigikogusse. Et miks poolel teel pidama jääda?
Mõtlesin järele. Viiest lapsest noorim on 12aastane, vanem on teinud minust kahekordse vanaema. Olen nende kõrvalt lõpetanud kõrgkooli, töötanud õpetajana, juhatanud lasteaeda ja pangakontorit, nüüd juhin Paides Nelja Kuninga hotelli. Mind ei jäta ükskõikseks koduse Järvamaa ja Eesti riigi käekäik.
Nii sai minust ainus naine, kes Keskkerakonna nimekirjas Järva- ja Viljandimaal kandideerib. Järvamaalt pärit naisi kandideerib erakondade nimekirjades kokku vaid neli. Seda suurem on minu vastutus.
Just oma maakonnast valitud Riigikogu liikmel lasub missioon tuua maale raha.
Olen Riigikogu kandidaadina käinud maakonna inimestega kohtumas. See, et elu maal on raske, pole uudis. Külaelu hääbub ja praeguse olukorra jätkudes pole kindel, kas populaarsust koguv külaseltside liikumine üksi suudab allakäigule vastu seista.
Maalt lahkuvad hakkajad inimesed ning nendega koos ettevõtlus ja noored. Kaovad kauplused ja koolid. Majad jäävad tühjaks, lagunema. Vastu peavad veel eakad inimesed, aga nemadki küsivad: "No kuhu meil mujale minna?"

Noored pakivad asjad ja otsivad paremat elu

Eakad nurisevad, et miks makstakse elatusraha, millega hädavaevu toime tullakse ja soovitatakse sotsiaaltoetusi lisaks nõutada. See on paljudele alandav. Olen täiesti nõus. Eakad, kes on eluaeg teinud tööd väikese tasu eest, väärivad paremat vanaduspõlve. Pealegi on Eesti ühinenud Euroopa Sotsiaalhartaga, mis ütleb, et pension peab ulatuma 30aastase staazhi puhul vähemalt 40 protsendini meeslihttöölise palgast.
Noored aga pakivad maal asjad ja otsivad mujalt paremat elu. Nad on kaotanud usu, et maal saab elu parem olla ega usu ka endasse, et nemad suudaksid midagi maal parandada. Raha ju pole ja pangad vaatavad maaettevõtjale kiivalt. Maa on jäetud üksi. Riik ei julgusta ja omavalitsus ei suuda.

Asi pole lootusetu

Ometi ei ole asjad lootusetult hullud! Maaelu edendamise sihtasutuse nõukogu värske liikmena tean, et riigil on raha, et toetada maaettevõtlust ja elu edendamist. Paraku on maal vähe teavet, ja kes teabki, ei julge küsida. Just oma maakonnast valitud Riigikogu liikmel lasub minu arvates kohustus, et mitte öelda missioon käia inimestele rääkimas nende võimalustest, julgustada neid proovima. Meie võimuses on tuua maale raha.

Teel Euroopasse avanevad meile arvukad võimalused puhuda eluvaimu külaellu. Eksisteerib arvukalt fonde, mis toetavad maakultuuri. Eurooplased on aru saanud, et maalähedane elulaad on säilitamist väärt ka siis, kui see pole äriliselt tasuv.
Samavõrd peame linnarahvale meelde tuletama, kust on pärit nende juured. Seda ei tohi häbeneda. Paljude eestlaste vanemad või vanavanemad pärinevad maalt. Kas meil läheb meelest põndakult avanev vaade voogavale rukkiväljale, värskelt niidetud heina lõhn või hommiku saabumist teatava kuke kiremine? Me teame, mis vahe on lambal, mis kanal. Vanaemana ma tahan, et minu lapselapsedki veel aastate pärast saaksid kogeda sama!

Samuti on meie kohustus taastada inimestes usk endasse. Et noor inimene ei loodaks linnast leida muretut elu, vaid teaks, et tal võib maalgi olla hea idee ja on olemas tugi, mis aitab tema unistused teoks teha ning stardiraha pakkuda. Et seda saab teha kodu maha jätmata. Ja et maaelu jätkavaid noori märgatakse, neile loodetakse, neid tunnustatakse ja neid vajatakse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)