Eesti vajab tubade tuulutamist

VILLU REILJAN,      11. juuli 2001


Kui parteide programmid on mõeldud otsekui pühapäevarõivaiks, millega kirikus käiakse, kõik muu toimib aga lehmakauplemisena, siis on ju üsna ükskõik, millise erakonna sildi all keegi end müüb.



Artikkel on koostatud 9. juunil toimunud Rahvaliidu Villu Reiljani kõne alusel.

Isamaaliidu näide peaks olema õpetlik. Näeme, milleni võib viia erakonna programmi ja ideoloogia vahetamine rahavõimu vastu. Üks Isamaa juhtkujudest pole kunagi varjanudki, et parteid tuleb võtta kui firmat, mille ideoloogia peab teenima liidritele kasumit. Kunagi vähemalt sõnades rahvusmeelsest erakonnast on tänaseks saanud poliitikaturu harjusk, kui otsustada selle järgi, mis toimub Tallinna võimupiruka jagamise ümber.

Erakond on kallis lõbu

Ei saa muidugi eitada, et reaalseks toimimiseks vajavad erakonnad oma eelarvet ja eelarve omakorda mingeidki tulusid. Kuid siis tuleks osata valida ka selliseid toetajaid, kelle pärast ei pea pilku maha lööma. Eesti areng on jõudnud tänaseks sinnamaani, et piiritagune must raha ootab pesemist ja üheks pesumajaks on peetud ka teatud erakondi. Kui juba Eesti julgeoleku eest kalli raha eest vastutama pandud KAPO on pidanud vajalikuks teha hoiatavaid avaldusi mõnede parteide rahastajate tausta kohta, ju siis on ka põhjust.
Valijate häälte viinapudeli eest ülesostmine ja meediategelaste üha suuremat ulatust võttev sissemäärimine, manipulatsioonid avaliku arvamuse küsitlustega, nõukogudeaegsete luukeredega vehkimine, üksteise ületrumpamine jultunud populismiga (näiteks sihilik valetamine teemal "keskmine palk üheksa tuhande kroonini siin ja kohe") ja muu mullitamine on teinud Eesti parteipoliitikast ühe suure ja peamiselt purjus karnevalipeo. Pole siis ime, et kedagi ega midagi ei võeta enam tõsiselt.
Kui aga programmid on mõeldud otsekui pühapäevariieteks, millega vaid kirikus käiakse, kõik muu elu toimib aga "diilitegemise" ehk lehmakauplemise tähe all, siis võib lõpuks tundudagi, et on üsna ükskõik, millise erakonna sildi all keegi end müüb, peaasi, et palju pappi võiks teenida.

Kas Rahvaliit on parem- või vasakpoolne?

Nüüd, kus vasakpoolsus on muutumas Eesti poliitikamaastikul ahvatlevaks väljakutseks, omandab see küsimus uute koalitsioonide sõlmimisel ka sisulise tähenduse. Võin täna kinnitada, et olukorras, kus Reformierakonna lapsik lausliberalism on Eesti mitutpidi lõhki ajanud, kus Isamaaliit on sisuliselt loobunud ausast Eesti-kesksusest ja -meelsusest, kus rahva püsiväärtused (oma kindel kodu, perekond, haridus, eesti keel) on toodud ohvriks röövkapitali altarile, on just rahvaliitlased need (ja tegelikult ainsad), kes Eesti püsiväärtused taas ausse võivad tõsta.
Kui meie konkurendid soovivad, siis võib seda ka alalhoidlikkuseks nimetada. Aga see on edumeelne alahoidlikkus, mis tähendab avatust Eesti arengut toetavatele ideedele. Ja kui soovitakse, siis on see ka niisugune poliitika, mille keskmes on eesti OMA ühiskond, mis on tõeline turvalisuse allikas nii iga üksiku eesti inimese OMA ettevõtmistele ja püüdlustele kui ka meie OMA rahvale tervikuna.
Kui põhimõttelagedad tegelased räägivad erahuvi ja ühishuvi paratamatust vastandumisest, siis Rahvaliidu programm osutab ka niisugusele reaalsele võimaluse, kus iga eestlase erahuvi võib meie ühishuviga kokku sobida. Ja kokkuleppe kohaks on meie kõigi ühine püsihuvi.
Eesti püsihuvideks on rahva füüsiline edasikestmine, tegeliku omariikluse (riigi haldussuutlikkuse, kaitsevõime) säilitamine, keskkonna elamiskõlblikkus, rahvuskultuurilise identiteedi puhtus ja tõsise peremehetunde valitsemine riigi- ja ühiskonna kõigis sfäärides.
See viimane võib tänasel päeval tunduda iseäralikult veider. Aga üksnes seetõttu, et inimeste loomulik vajadus valitseda olukordi on meil sageli asendatud justkui kõrgema õiguse seisusse tõstetud egoismiga. Siis räägitaksegi riigist kui halvast peremehest.
Kust on küll taoline ajuloputus alguse saanud!? Kardan, et selle taga pole midagi muud, kui kõige lihtsam moonaka mõtteviis - reformiga kaela sadanud vara mahaparseldamise vajadus ja hirm tegeliku vastutuse ees olla aus ja vastutustundlik omanik.

Rahva soovid unustatud

Just rahva tahte ignoreerimine on saatnud Eesti erastamisideoloogiat, kus pole kohta riiklikul aktsiaseltsil ja kus ollakse valmis praktiliselt kõik maha müüma, peaasi, et ise vastutama ei peaks. "Kõik müügiks!" - ideoloogial pole aga vähimatki seost rahva ühis- ja püsihuviga. See on kommunistliku külakehviku mõtteviis.
Meie tänane elu räägibki just püsihuvide hülgamisest, rahvuse demograafilisest kängumisest, sotsiaalse keskkonna vaenulikkusest, lokkavast, moraalitusest, keelelisest reostusest ja rumalast moonakamentaliteedist suhtumisel oma riiki ja ka Euroopa Liitu. Rahvaliidu ülesanne ongi väsimatult osutada, et kuni pole esmaseks tunnistatud meie tegelikke püsihuve, pole lootust era- ega ühishuvide lepitamiseks ning konsensuseks.
Võime korraldada kümneid erakondade või presidendi juhitavaid ümarlaudasid, ent nende ümber võibki jääda kisklema või tukkuma seni, kuni pole tunnistatud üht ja lihtsat tõde: on ainult üks, seejuures üsna väike eesti rahvas, ja üks väga väike Eesti riik, mis on selle rahva ainus kodu.
Kui minu teha oleks, siis esimesi Põhiseaduse parandusi oleks Eesti Vabariigi kõrval deklareerida ka Eestit kui sotsiaalriiki, oma rahva riiki. Sotsiaalriigi mõiste figureerib muide ka Saksa Liitvabariigi konstitutsioonis. Selline parandus tähendab deklareerida niisuguse riigi olemust, mis oleks tõeliseks rahvakoduks igale eestlasele, ja ka neile teise päritoluga lojaalseile eestimaalastele, kes on püsivalt oma saatuse Eestiga sidunud.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)