Nädala juubilar ANDRUS ÖÖVEL 55

Tema asus organiseerimisstaapi juhatama, kui ürituseni oli jäänud vähem kui üks kuu. Ööveli juhitud meeskond koostas kogu Läti piirini ulatuvast ketitrassist üksikasjaliku legendi, milles olid üles tähendatud ka iga üksik teeäärne maja ja suur puu. Selle suure töö alusel valmis lõplik töökava, mille järgi paigutati Eestimaa inimesed 23. augustil 1989 Balti ketti. Kolme Balti riigi peale kokku osales ketis teatavasti ligikaudu 2 miljonit inimest.

Varem oli Andrus Öövel olnud Rahvarinde turvateenistuse juht. Ise meenutas ta seda aega kunagi nii: „Tunnen sügavat lugupidamist nende 400 mehe vastu, kes 17. juunil 1988 julgesid tulla Lauluväljakule ja julgesid panna käsivarrele valge käesideme. Minule on need mehed kangelased - nad ei teadnud, mis juhtub homme, küll aga teadsid, mis oli omal ajal juhtunud nende isade või vanaisadega."

Enne neid sündmusi oli 17. oktoobril 1957 sündinud Andrus Öövel lõpetanud Tartu 1. Keskkooli (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium) ja 1985. aastal TRÜ õigusteaduskonna. Töötanud Tartu siseasjade osakonnas alaealistega seotud valdkonnas ja Siseministeeriumis spordijuhina. Ta oli alustanud aerutamistreeninguid juba koolipoisina 1972. aastal ning saavutanud selles spordis suurepäraseid tulemusi, võitnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt hõbe- ja pronksmedali. 1979. aastal omistati talle suurmeistri tiitel. Eesti meistrivõistlustel on talle kokkuvõttes kaela riputatud 24 kuldmedalit.

15. mail 1990 toimus Eesti iseseisvumise vastaste miiting Toompeal valitsushoone esisel platsil. Kogunemise organiseerisid liidulise alluvusega tööstusettevõtete ja sõjatehaste juhid ning Interrinde aktivistid. Kokkutulnud nõudsid valitsuse erruminekut ja 8. mail Eesti NSV Ülemnõukogus vastu võetud Eesti riigi nimetuse, keele ja sümboolika (vapi, lipu, hümni) seaduse tühistamist. Eriti tigedaks tegi venekeelse mässuseltskonna tõik, et seaduse preambulis oli seatud eesmärgiks taastada iseseisev Eesti riik.

Miiting kasvas üle raevukaks mässuks, aga tänu kohalesaabunud eestimeelsetele inimestele said ägedatest ründajatest peagi armetud kaotajad. Rahvas Lossiplatsil juubeldas, aplodeeris ja lehvitas nüüd rõdule kogunenud saadikutele. Samal ajal tuli lossivärava ette kogu Rahvarinde turvateenistus. Öövel jaotas oma mehed gruppidesse, määras nendele juhid ja suunas nad riigi elutähtsaid objekte kaitsma.

Järgmisel ööl võttis valitsus vastu otsuse luua Eesti Kodukaitse, mille staabiülemaks ehk tegevjuhiks määrati Öövel. Sama aasta augustikuus alustati Kodukaitses ettevalmistusi Eesti majanduspiiri kaitsmisele minekuks, ja ei olnud enam kaugel aeg, kui Andrus Öövelist sai Eesti Piirivalve juht.

Pärast sellest ametist vabastamist valiti ta Riigikogu liikmeks ja aastatel 1995-1999 oli ta kaitseminister, misjärel siirdus õpingutele Suurbritanniasse. Edasi suundus ta Šveitsi, kus töötab poolmilitaristlikus organisatsioonis, mille eesmärk on maailmas korda tagada ilma relvadeta (Geneva Centre for the Democratic Control of Armed Forces ehk DCAF).

Ise on ta oma tegevuse pärast Eestist eemaldumist kokku võtnud järgmiselt: „1999-2000 kirjutasin magistritöö Inglise Kuningliku Sõjaakadeemia Teaduskolledžis (Cranfieldi ülikool, Royal Military College of Science - A.J. täiendus); 2001 - õppisin Genfi Julgeolekupoliitika Instituudis; 2002-2012 püüdsin aidata Lääne-Balkani riike mõistuspärase julgeolekusüsteemi loomisel. Füüsiliselt. Lõviosa tööst kulus piirivalvesüsteemide loomisele. Usun, et saavutasime tähelepanuväärset edu. Kuue omavahel vaenujalal olnud riigi (Albaania, Bosnia ja Hertsegovina, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro ja Serbia) julgeolekuvõimekus on tänaseks saanud kuju, mis vähemasti lähiaastatel välistab konflikti üksteisega! Aga jumal seda teab!?

Tulevikus peaksin sama suutma Kesk-Aasia riikidele mõeldes. Afganistan kaasa arvatud."

Tänavu suvel kirjutas Andrus Öövel raamatu „Leegitseval piiril" autorite palvel teosele järgmised saatesõnad:

„Mehed, kõike võib edasi lükata, ainult elama peame seda hetke, mis parajasti käes on. Kaheksakümne kaheksandast tundsime ära oma ja sealtmaalt said meie eluraamatusse kirjutatud hoidmise sõnad: Pere eest, kodu eest, isamaa eest. Meie osaks langes võimalus olla teetähiseks, kust alates mehemeel, teadmised,oskused ja kogemused ise hakkama saamiseks jällekord au sisse tõusid. See oli meie põlvkonna tuleproov usaldamaks tahtmist ja võimekust seilata vahutaval ajajõel, kus taevane pikne nüüd vaid lihtsameelseid oli hirmutamas.

Laulev revolutsioon raputas ja vapustas, andes võimaluse usuks tõelise ja toimiva riigikaitsesüsteemi rajamise võimalikkusest ka meie oma mõistuse ja kätega - meie oma kodude kaitseks."

Soovin juubilarile uusi kordaminekuid ja tugevat närvi globaalsete probleemide lahendamisel. 1. novembril tähistatakse Eestis piirivalve 90. aastapäeva - ning paljud Andrus Ööveli sõbrad ja võitluskaaslased loodavad teda sel tähtsal päeval kodumaal kohata.

AADU JÕGIAAS

Jaga |