Kas kadu koolimuuseumile?

ANTS TAMME,      10. august 2005


Küla- ja vallakoolid, omaaegsed ministeeriumi- ja linnakoolid ning tehnikumid on meie rahvuse ja kultuuri arenemise ajalugu. Kooliajaloo jäädvustamine ning selle teaduslik läbitöötamine on ühe kultuurrahva säilimise ja arenemise peaülesandeid. See algtõde kipub kahjuks meie linnaisadel ja haridusametnikel ununema. Aga ei tohiks, sest muidu on lootusetult hilja.

Kohe pärast Vabadussõda pandi alus Eesti koolimuuseumile, mis koondas eestikeelse ja - meelse hariduse arengut kajastavaid materjale – esemeid, õpikuid jm ürikuid. Sõjajärgsel ajal tegutses ja mõneti arenes muuseum Tallinna kesklinnas Sakala tänavas. Pedagoogikaüliõpilasena külastasin seda huvitavat ja kasulikku asutust 1960. aastatel korduvalt.

Rahapuudus ja säästurezhiim
Taasiseseisvusaeg tõi muuseumi ellu olulisi muutusi. Kõigepealt sai asutus uue nime – Pedagoogika- ja Arhiivmuuseum (PAM). Mõne aja pärast hakkas PAM-i kohale pilvi kogunema. Esiteks, rahakraanid sätiti äärmisele säästurezhiimile, mis on paraku tõsiselt takistanud kogumis- ja uurimistööd. Teiseks, muuseum koliti kesklinnast Lasnamäele Raadiku tänavasse ja liideti Pedagoogikaülikooliga. Äärelinnas aga on muuseumi rikkalik ürikvara nii uurijale kui ka (mis peaasi!) noorele külastajale raskemini kättesaadav. Tallinna Ülikooli tiiva all olemisest poleks ju loomulikult midagi (mitmeti see ju loomulikki), kuid arenguvajadust ja sisulist tööd on ignoreeritud justkui kavakindlalt – ei haridusministrid ega Tallinna linnaisad pole teinud midagi märkimisväärset selleks, et PAM-i ahistavast rahamurest päästa.
Nüüd ootab vaest PAM-i ees vaata et likvideerimine, sest Tallinna Ülikool müüb kroonilises rahapuuduses oma valdusi. Maha müüakse ka Raadiku 8 paiknev hoone, kus PAM on viimastel aastatel tegutsenud. Nüüd pakutakse arhiivmuuseumile ümberkolimiseks "armulikult" linnaülikooli väikese raamatukogu vabanevaid keldriruume, mis erinevad senistest Raadiku 8 ruumidest (kus muuseumil oli kasutada terve korrus) veel selle poolest, et nad on poole väiksemad!
Nagu Pedagoogika- ja Arhiivmuuseumi direktor Ilmar Kopso murelikult nendib, tähendab PAM-i ulatuslike varade niivõrd pisikesele pinnale kolimine sisuliselt kogu Eesti hariduselule vajaliku asutuse likvideerimist, sest eksponaate seal välja panna ei saa. Asju ei saa õieti lahti pakkidagi, korralikust teadustööst ning muuseumile kohaste näituste korraldamisest rääkimata!

Muuseum tahab endale Tartu mnt 23 maja
Enamikes tsiviliseeritud maades on koolimuuseumidele leitud auväärne koht pealinnas, kus õppivad noored, üliõpilased, väliskülalised jt arvukad huvilised selle asutuse hõlpsasti üles leiavad. Nõnda oleks vaja asjad korraldada ka Tallinnas. Paraku puudub selleks otsustajate tõsine tahtmine, sest Tartu mnt 23 vana tsaariaegne 2korruseline koolihoone, mis neil päevil just vabaneb ning mida PAM-i senine juht Ilmar Kopso on juba kuude kaupa nii suuliselt kui ka kirjalikult kui ülimalt sobivat maja endale taotlenud, müüakse ilmselt mõnele ärikale maha.
Kõik müügiks! Nõnda vist mõtleb-tegutseb Tallinna linnapea Tõnis Palts, kes veel pool aastat tagasi oli nõus kõnealuse vabaneva väikese vana koolihoone PAMile loovutama. Nüüd on ta asunud vastupidisele seisukohale. Kui linnavalitsus ise toda Tartu mnt 23 majakest maha ei müü, siis teeks seda rahahädas siplev Tallinna Ülikool kindlasti, kui ta linna käest selle magusal kohal paikneva objekti oma kätte saaks.
Küla- ja vallakoolid, omaaegsed ministeeriumi- ja linnakoolid ning tehnikumid on ju meie rahvuse ja kultuuri arenemise ajalugu. Kooliajaloo jäädvustamine ning selle teaduslik läbitöötamine on ühe kultuurrahva säilimise ja arenemise peaülesandeid. Seda algtõde peaksid sagedamini endale meenutama ka linnaisad ja haridusametnikud, enne kui lootusetult hilja pole.
Likvideerida on alati lihtsam kui midagi tuleviku jaoks rajada.
Ma olen rääkinud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)