Õigusriigi kohus on hoolida oma kodanike saatusest

FEJA RÄIM,      28. august 2002




Rahvusvahelist Kriminaalkohut (ICC) on nimetatud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise kogukonna tähtsaks saavutuseks võitluses genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude vastu. Kuid kuidas tuleks suhtuda USA ettepanekusse sõlmida kahepoolne lepe, mis tagaks USA kodanike puutumatuse ICC õigusemõistmise eest? Mida tähendab ICC-ga ühinemine Eestile? Kui suur on Eesti võit või kaotus sellise kohtu tunnustamise korral? Kas Eesti põhiseadust on vaja hakata muutma? Kui tihti?

Riikliku iseseisvuse kindlamaks kaitsmiseks on Eesti oma rahva nõudmisel otsustanud ühineda NATO sõjalise blokiga. Mõistetavalt toob NATO-ga liitumine igale Eesti kodanikule suurema turvalisuse, kuid ka täiendavaid kohustusi, sh kohustuse osaleda NATO operatsioonides väljaspool Eestit. Neis osalemine tähendab paratamatult, et Eesti kodanikud võivad välisriigi territooriumil sõjalise tegevuse või siis ÜRO vägede koosseisus rahukaitseoperatsioonide käigus vangi langeda; ka võib sõjategevuses või rahukaitsevägedes osalenuid välja nõuda Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

Süüdistuse võivad üles kaaluda poliitilised või majanduslikud huvid

ICC statuudis on kirjas, et kohtu kompetentsi kuuluvad ka sõjakuriteod ja need ei pea seonduma genotsiidiga. Näiteks võib sõjakuriteoks tunnistada rahukaitseoperatsioonide käigus või sõja ajal vaid ühe tsiviilelaniku tapmise või vägistamise. Ehkki meie sõjameestelt vaevalt sellist käitumist oodatagi võiks, on näiteks viimast liiki süüdistust aga iseenesest juba tegelikkuses väga raske ümber lükata.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus on küll kujundatud näiliselt riikidest sõltumatuna, kuid isegi ÜRO Julgeolekunõukogu saab selle kohtu statuudi kohaselt ainult paluda juurdluse peatamist ja vaid neil juhtudel, mille puhul kõik nõukogu liikmed palve esitamisega nõustuvad. Ometi tuleks selline näilisus läbi näha, sest on ju selge, et mis tahes seda laadi süüdistuse kaaluvad üles kellegi poliitilised huvid või on kellelgi võimu ja lootust Eesti riigilt suurt rahalist kompensatsiooni saada. Kui ICC poleks loodud tagamõtteta, poleks olnud ju põhjust just sellist statuuti kirjagi panna.
Nagu statuudist nähtub, võib ICC juurdlusi läbi viia ilma Julgeolekunõukogu otsuseta ning ilma nende riikide heakskiiduta, kelle sõjameeste vastu süüdistus esitatakse. Sõjalises konfliktis on alati kaks poolt ja konflikti ülekasvamine sõjaliseks viitab tänapäeval ikkagi sellele, et tegemist on kas väga raskesti lahendatava või lausa lahenduseta olukorraga, millega tulnuks lihtsalt leppida. Kaine peaga tuleb aga mõtelda ka sellele, et sellises olukorras on mis tahes kohtulahend tulutu. Statuudist nähtuvalt on ilmne, et tegemist ei ole kohtuga, mis on kutsutud järgima demokraatlike õigusriikide häid tavasid. Sellise kohtu puhul ei saa rääkida rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide järgimisest.
Eesti ilmselt ei märka seda, kuigi meie põhiseadus oma kolmandas paragrahvis rahvusvahelise õiguse tunnustamisele sellised piirid seab.

Rahvusvahelise kohtu üle puudub Eestil kontroll

Eestis võib kodaniku õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kas aga Eesti vajab rahvusvahelist kohut, mille tegevuse üle puudub igasugune kontroll? Kuna põhiseadus nõuab, et Eesti teostaks riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, on ilmne, et ka rahvusvahelisel areenil ei tohi Eesti aktsepteerida kohtuid, mis dubleerivad siin juba olemasolevaid siseriiklikke kohtuid selliste süüasjade läbivaatamiseks, milleks on Eestis siseriiklik kohtualluvus määratud.
Kui Washingtongi on selle kohtuga seoses märkinud, et Ameerika ei usalda rahvusvahelisi organisatsioone, mille tegevuse üle otsustamiseks ei ole USA valitsusel hääleõigust, siis seda vähem on suureks usalduseks ICC vastu põhjust Eestil. Erinevalt USA-st on Eesti väike riik, mistõttu on ICC tunnustamine Eestile märksa suurem risk. Ükski õigusriik ei tohi aga oma kodanike saatusega riskida.
Kui Washingtongi on teatanud, et peab rahvusvahelisele kohtule sellise võimu andmist ohtlikuks, siis seda enam peaks asja kaaluma Eesti, unustamata 1940. aastate masinatraktorijaamade poliitosakondi, kus "troika" langetas otsuseid inimeste tuleviku üle. Selle kohtu ja omaaegsete MTJ-de poliitosakondade vahele võib tõmmata muidki paralleele, kuid peab märkima, et need poliitosakonnad olid sellise statuudi kõrval veel suhteliselt normeeritud institutsioonid, kelle tegevuse üle oli siiski kontroll olemas, ehkki vaid poliitiline.

Põhiseadus kaitseb Eesti kodanikku ka rahvusvahelise kohtu eest

Eesti põhiseaduse kohaselt otsustab meil kodaniku välisriigile väljaandmise vabariigi valitsus ja kodanikul on õigus oma väljaandmine vaidlustada Eesti kohtus. Kuid ikkagi, kui tema süüasja läbivaatamiseks on Eestis juba määratud kohtualluvus, siis keelab kodaniku väljaandmise põhiseaduse § 24, mille kohaselt isikut ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. On fakt, et Eestis on selline kohtualluvus menetlusseadustike poolt kindlaks määratud ja Eesti kodanikku ei tohi tema tahte vastaselt üle viia nende seadustega määratud kohtu alluvusest teise - isegi mitte rahvusvahelise - kohtu alluvusse.
Tulenevalt õiguskindluse printsiibist on igal Eesti põhiseaduslikku korda kaitsval sõjamehel õigus tegutseda heauskses ootuses, et ka Eesti riik järgib põhiseadust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)