Olen tellinud kaks pärga Nikolai Karotammele

ALFRED KASEPALU,      31. oktoober 2001



Kunagise esikommunisti põrmu matmine kodumaa mulda oli kaetud salapärasee looriga juba tema surmapäevast peale. Tänaseni on mitmed üksikasjad jäänud selgeks rääkimata ja pakuvad siiani ajaloolastele huvi. Järjeloos avab autor Kesknädala lugeja tarvis mitu seni veel avaldamata lehekülge Eestimaa ajaloost.

Nagu juba eelmise osas lõpus ütlesin, selgus Moskva vaikimise põhjus alles aasta hiljem, kui 29. oktoobril 1970. aastal Nikolai Karotamme urn Metsakalmistul mulda sängitati.

Teine pärg samale lahkunule

Instituudi ametiühingutegelasena tellisin teistkordselt Karotammele lindiga pärja. Majandusinstituudi direktor Arno Köörna, vanemteadur Jaan Sepp ning mina viisime pärja Metsakalmistule. Seal ühines meiega sektorijuhataja Endel Vint.
Ärasaatmine toimus Metsakalmistu kabelist. Kirst oli kinnine, peatsis Karotamme levinud foto.
Leinatalituse avas Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemiasekretär Eduard Päll. Kuigi matustest avalikult ei teatud, oli kogunenud hulk rahvast. Kuigi pole oluline, kui palju lahkunul saatjaid oli, on hiljem ajakirjanduses esitatud arvud tugevasti vähendatud. Kohal olid Aili Aben, Aadu Hint, Johannes Undusk, Arnold Veimer, Endel Sõgel ja veel mitu tuntud inimest. Samuti ka Nikolai õepoeg Vambola koos abikaasa Siljaga ja Karotamme kunagine abi Velman.

Viimane soov siiski täideti

Võitlus surnuga, ehk nagu kirjutab Voldemar Pinn oma raamatus "Langi Kolla", võitlus lahkunu tuhaga kestis aasta. Karotamme viimane soov oli, et ehkki ta elu ajal ei kõlvanud Eestisse enam kellekski, olgu tema viimane puhkepaik sünnimaa mullas. Moskvas tuhastatud põrm jäigi oma aega ootama.
Kuid Eestist matmisluba ei saadud. Kui abikaasa Alma oma Moskva korteri Tallinna ümber vahetas ja Paldiski maantee korterisse kolis, hoidis ta urni lahkunu tuhaga peaaegu terve aasta puhvetkapis.
Raske uskuda, kirjutab Pinn, et EKP Keskkomitees ei teatud Karotamme teenetest riigi ees. Aga ta oli maha kantud, nagu süsteem seda tegi kõigiga, kes mis tahes asjaolul põlu alla sattusid. Isegi surm kui lepitus ei kehti põlualuste suhtes. Aastaid hiljem küsis Pinn asja kohta Johannes Käbinilt, et kas viimane teab midagi nendest sekeldustest. Käbin vastas, et nendes pole tema küll osalenud. Asja olevat ajanud Keskkomitee sekretär, hilisem ametiühingute esimees Leonid Lentsman.

Matus jõudis siiski ajalehte

Partei Keskkomitee häälekandja Rahva Hääl avaldas 30. oktoobril 1970 lühikese kirjutise põrmu muldasängitamise kohta. Leht kirjutas: 29. oktoobril sängitati Nikolai Karotamme põrm omaste soovi kohaselt Tallinna Metsakalmistul sünnimaa mulda. Auvalves seisid puusärgi ümber linna parteiorganisatsiooni ja nõukogude organite esindajad, teadlased, endised rindevõitlejad ja partisanid, revolutsiooni- ja Kodusõja veteranid, kadunu kunagised töökaaslased. Leinahelide saatel avas hüvastijätu tseremoonia Teaduste Akadeemia Ühiskonna Teaduste Osakonna akadeemik-sekretär Edurad Päll….
Pärgade ja lilledega ehitud kalmu juures mängis orkester "Internatsionaali".

Lahkunut saatis hulk julgeid mõttekaaslasi

Ühes 1992. aasta raadiosaates väitis Enn Leisson, et saatjaid oli 15. Voldemar Pinn oma raamatus Nikolai Karotammest mainib (lk 79), et Metsakalmistul oli vaid kitsas ring lahkunu sugulasi, sõpru ja austajaid, kokku umbes 25 inimest. Ise kohal olles hindasin seda arvu sajaga või üle selle. Peamiselt omaaegsed linnaorganite töötajad, endised rindemehed, revolutsiooni veteranid ja teadlased.
Kalmul tegi järelhüüde Karotamme aegne Tallinna Linna Täitevkomitee esimees ja selleks ajaks juba parteiveteran Aleksander Hendrikson, kes rabas kohalolijaid oma nimeväärtusega. Juba aastates mehena unustas ta nähtavasti Karotamme eesnime Nikolai ja kasutas selle asemel Grigori Karotamm. Kui ta öelnuks Georg, siis saanuksin aru, et tegemist isanimega. Akadeemik Hans Kruus hüüdis küll kaks korda vahele, et Nikolai, kuid tulemuseta. Aleksander Hendrikson tegi järelhüüde ikkagi Grigori Karotammele, kuigi maeti Nikolai Karotamme tuhastatud põrmu. Abikaasa oli urni hoidnud kodus Moskvas ja Tallinnas.
Kalmu läheduses seisis Karotammega väga sarnane lokkispäine noormees. Sekktorijuhataja endel Vint avaldas talle kaastunnet, mida tegime meiegi. Pärast sain teada, et see oli Karotamme õepoeg.

Teaduspärand pikal rännuteel

Nikolai matustest möödus aasta. Olin tulnud just 1971. aasta suvepuhkuselt tööle, kui sain teada, et Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut oli aidanud korraldada ka Karotamme abikaasa Alma matuseid. Tema lahkus aasta pärast oma armastatud mehe matuseid.
Lahendamisel olevat Nikolai Karotamme teadusliku pärandi probleem.
Direktor Arno Köörna tuligi, väikesel paberilehel telefoninumber, et mingu ma vaatama, "mis need poisid" Karotamme pärandiga seal teevad, sest temale on tulnud kaebus, et tahetakse utiili viia. Ta ennetas minu küsimust, et kuidas mina - parteitu -- saan tegelda kunagise EKP I sekretäri materjaliga.
Direktor ütles, et minu ülesandeks on Nikolai Karotamme kui teadlase pärandi küsimus. Seal olevat juba põllumajandusökonoomika sektorist Jaan Sepp. Köörna ise leppivat TA presidendi Arnold Veimeriga kokku, kuhu see pärand panna.
Helistasin antud telefoninumbrile, vastas kolleeg Jaan Sepp. Tegelesime selle probleemiga - praeguseks toonela teele läinud ajalookandidaat Evald Laasi ja mina olime enamvähem üheealised, neljakümnesed "poisid", ja oli ka üks pärandiküsimust lahendav noormees. Korteris oli veel keegi daam, hiljem sain teada, et ta on Liidia Merilo.

Teadusliku pärandi hindasid asjatundjad

Veidi aja pärast tulid sinna Teaduste Akadeemia tolleaegne presiidiumi peasekretär Viktor Maamägi ja ühiskonnateaduste osakonna akadeemiasekretär Eduard Päll. Viktor Maamägi läks kohe kõrvaltuppa, kus avaldas kaastunnet Liidia Merilole. Päll aga tutvus raamatukapis olevate raamatutega. Need olid enamasti pühendustega eksemplarid autoritelt. Ta leidis sealt ka paar enda kirjutatud raamatut, milles sesisis ka pühendus Karotammele.
Nad rääkisid meile, et Nikolai Karotamm oli riigitegelane ning teadlane. Sellest tulenevalt on vaja jaotada ka teaduslik pärand. Parteitegevusega seonduv materjal tuleb anda Parteiarhiivi Tõnismäel, majandusteaduslik materjal aga viia Eesti TA Keskarhiivi. Nähtavasti olid Arnold Veimer ja Arno Köörna nii kokku leppinud. Nemad tegid selle meile põhjendatud vormis teatavaks. Viktor Maamägi meenutas veel, kes olid Mosskvas Karotamme leinatalitusel, märkides majandusdoktorit Endel Vinti koos noore daamiga.
Vastavalt soovitusele, hakkasime korteris olevat materjali süstematiseerima. Seal oli palju Karotammele kuuluvaid isiklikke esemeid, mitmesuguseidd pileteid - isegi Kremlisse pääsemise luba, teaduslike kraadide ja professorikutse omistamise diplomid, autasustamist tõendavad dokumendid, fotoalbumid, karbiga olid tema stereoskoopilised prillid.
Esemete seas äratasid tähelepanu üle tosina nikerdatud käepidemega pussi, alates väikesest väitsast kuni tõeliste teradeni välja. Igale sisse graveeritud nimi, millise partisanisalga poolt kingitud Eesti Partisanisalga staabiülemale Nikolai Karotammele. Ei tea, kas need olid talle antud enne Eestisse tulekut või pärast siin olekut.
Teaduslikust pärandist oli käsikirju kandidaadi- ja doktoritöö lõikudest, ilmunud artiklitest jm. Lõviosa moodustas aga doktoritöö kirjutamiseks vajalikud majanduslikud arvutused, mis olid Moskvast siia toodud. Need olid säilitatud ja hoolikalt pakituna nööriga kinni köidetud. Mitmel neist oli märkus, mis kuupäeval ja kellaajaal pakk seotud. Seda oli tehtud nii õhtul, eriti aga varajastel hommikutundidel, kelle 4-5 paiku. Nähtavasti oli Nikolai Karotammel hommikune varajase töötamise tava. Põllumajanduse kollektiviseerimist käsitlevad materjalid, olles seotud partei tolleaegse peasuunaga, pidid saama Parteiarhiivile, kandidaaditöö jääma aga TA Keskarhiivile.

Teadustöö elust maal

Doktoritööga seotud materjalid, mis käsitlesid kapitaalmahutuste majanduslikku efektiivsust N. Liidu sovhoosides-kolhoosides jäid täielikult TA Keskarhiivile. Seal oli ka paras virn taskuformaadis Nikolai Karotamme märkmikke, mis pidid saama parteiarhiivile, kuid neid on tulnud ka TA Keskarhiivile.
Teaduste Akadeemia Keskarhiivi minevast teaduspärandist, milleks oli 35 kinniköidetud pakki materjale, koostasime akti. Pärandusega tegelev noormees Tartust, sõitis valjuhäälditega varustatud metsavalve autoga. Akti kirjutamise aegu oli ta parasjagu pärandi pärast linnas sõidus. Kolleegid ütlesid, et tema nimi on Ülo Parek. Pärast akti läbi lugenud, näitas noormees oma volitust, kus oli nimeks Parik. Volitajaks oli keegi naisterahvas. Aega akti ümberkirjutamiseks enam ei olnud, tegin nimes e-st i ja kirjutasime aktile alla. Nikolai Karotamme isikusse puutuvad materjalid pidi Ülo Parik ise andma TA Keskarhiivi, koostades selleks akti. Minu teada parteiarhiivile minevate materjalide kohta akti ei kirjutatud.
Ülo Parikul oli raskusi korteri mööblist lahtisaamisega. Mööbliks olid mõned nahksed tugitoolid, diivan, lauad ja kapid. Pakkus ka meile, kuid ükski meist ei tahtnud. Märkis, et mööblieseme äraandmisel koostab akti kahes eksemplaris, et jääks jälg, kellele see läheb. Ütles, et Nikolai Karotamm oli küll kahepalgeline inimene, kuid arvas, et loodetavasti kunagi sisustatakse temale muuseumitoa taolist. Nüüd, heites pilgu Voldemar Pinni kirjutatud raamatu - "Langi Kolla kroonika" kaanepildile, tajud kuidas kunstnik Andres Urb on kujutanud kahepalgelisust, poolitades Nikolai Karotamme portree kaheks - vasakpoolne punane ja parempoolne sinine.
Pärandi hulgas oli kooliõpilaste poolt joonistatud Nikolai Karotamme portree, mille siinkohal avaldame koos pühendusega. Voldemar Pinni esimese raamatu kohaselt (lk. 97) nõudnud Nikolai Karotamm kõigilt eesti keelt. Nähtavasti polnud pühenduse kirjutajad vallanud täielikult keelt. Ometi püüdsid nad seda teha eesti keeles, kuigi väikeste iluvigadega.

Alma ja Nikolai polnud rikkad

Järgmisel päeval pidime saama autod. Minul ei olnud autode muretsemisega tegemist, seda tegid teised kolleegid. Läksin kokkulepitud ajal Paldiski maantee korterisse. Vahepeal oli korter mööblist tunduvalt tühjenenud, kuid muud materjalid olid selles. Ei olnud anult pusside komplekti, nähtavasti leidis Ü.Parik neile kindla koha. Poole tunni jooksul, kuni jõudsid kohale autod, vestlesin Liidia Leriloga, kes osutus väga arukaks ja huvitavaks inimeseks.
Rääkis, et Alma ja Nikolai Karotamm ei olnud rikkad, nende rikkus seisnes omavahelises arusaamises ja toetuses. Mainis Nikolai Karotamme soovi, et tema viimne puhkepaik oleks sünnimaa mullas, vaimne pärand aga saaks teenima Eestimaad. Ütles, et Alma Karotamm tõi tema abiga kogu pärandi siia, kuid äkilise surma tõttu ei jõudnud seda korrastada. Oli rahul, et TA president Arnold Veimer lahendas pärandi küsimuse just selliselt. Olgu lisatud, et arhiivimaterjalides on säilinud Liidia Merilo avaldus A.Veimerile, kus palub Nikolai ja Alma Karotamme viimse soovina pärand Teaduste Akadeemiale võtta.
Mainis, et on olnud kaua aega koos Karotamme perekonnaga. Ütles et oli Karotamme ajal Keskkomitee protokolliosakonna juhataja. Kas niisugune osakond oli, seda ma ei tea.

Viisime ajaloolisd dokumendid arhiivi

Meie laadisime materjalid mikrobussi, Evald Laasi aga oma osa sõidumasina pagasiruumi. Selline oli pärandi jaotuse vahekord. Praegune TA Keskarhiivi juhataja Tiina Soomets, tollal noor arhivaar korrastas Nikolai Karotamme arhiivi, mis koosneb kahest fondist 47 (1) ja 47 (2), kokku 567 säilikut. Materjali korrastamisel on selgunud, et seal oli tõesti sellist, millel ei olnud arhiivilist väärtust. 14, detsembril 1972 on autoriteetne komisjon (Nirk, Joakimov, Talfelt, Miller, Martinson, Pobul, Aus ja Soomets) eraldanud hävitamiseks kokku umbes 100 kg. Mittevajalikku materjali, mis on 1973.aasta jaanuaris üle antud sekundaarse tooraine varujatele. Fond sai veidi kannatada 1992.aasta sügisel, mil murti sisse TA Keskarhiivi ja varastati Nikolai Karotamme ordenid ning medalid.
Ruumikitsikuse tõttu TA Keskarhiivis, anti fond koos fonditoimiku ja nimistuga 1994.aasta mais üle Eesti Riigiarhiivi Filiaalile Tõnismägi 16, kus on varemast ajast Nikolai Karotamme fondeerimata materjale. Nüüd on need registreerimisel.
Tutvudes 1998.aasta märtsis põgusalt Nikolai Karotamme päevikutega Tõnismägi 16, mille alusel on Voldemar Pinn kirjutanud "Langi Kolla kroonika", siis mina neid sellel ajal Paldiski maantee korteris pärandi hulgas ei näinud. Need pidid parteiarhiivi sattuma teisi teid pidi. Nikolai Karotamme pärandist tõenäoliselt ei ole üle käinud KGB käsi, mistõttu on säilinud tervikuna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)