Ansipi Pronkssõduri-palgele vastandub Keskerakonna kodurahu-idee

TIIT KIVIKAS,      12. september 2007


Kolmandik Eesti elanikest pole eesti päritoluga. See on tõsiasi, millest taasiseseisvuse ajal on mööda vaadatud ja millega ei arvestata tänini. Pronkssõduriga seotud sündmustik on kasvatanud vaenulikkust eestlaste ja mitte-eestlaste suhetesse.

Muret teeb eestlaste ja venelaste vahele tekkinud vimm, mis ei näita taandumismärke, vaid pigem vastupidi. Mida reaalselt on meie ühiskonnas ära tehtud rahvustevaheliste erimeelsuste lahendamiseks? Valitsus sellega eriti ei rutta. Tundub, et mõnele poliitilisele jõule on „vaenlase kuju" lausa kasulik.

Kui märatsejad skandeerisid „Rossija, Rossija!" ja koolilapsed Toompeal kandsid loosungit „CCCP for ever!", tundsime meie kui rahvusküsimustes tolerantsed inimesed ängistavat pahameelt. Lillevallid Pronkssõduri uues asukohas tõendavad, kui arvukas hulk inimesi tundis end sügavalt riivatuna.
Ansipi valitsus käitus ebariigimehelikult. Üks meie sõjaveteranidest ütles: „Ta oleks võinud juba paar aastat varem käia 8. mail Nõukogude armees langenute mälestuseks pärga panemas!"

Kui politseil nüüd jätkus jõudu märul maha suruda, oleks ka varematel aastatel saanud punalippude lehvitajaid ja kasakamundris mustsajalasi Tõnismäelt eemal hoida.

Kuhu areneb Eesti edasi?

Kus on meie riik ja rahvas aastakümnete pärast? Kas on nii nagu Palestiinas, kus araablased ja juudid on pühendunud üksteise hävitamisele? Või on nagu Belgias, kus 55% elanikest on hollandikeelsed flaamid, ülejäänud valdavalt prantsuskeelsed valloonid, kuid mõlemad kogukonnad elavad teineteise suhtes enam-vähem sallivalt?

Palestiinaliku arengu puhul ei saa me ennast kujutleda juutidena, sest meil puudub juudidiasporaal olev võimas rahvusvaheline toetus, ega ka araablastena, keda ümbritsevad kümned miljonid hõimlased. Meid ootaks vaid häving.

Meile jääb Belgia eeskuju kui parim võimalikest. Täielikku integreerumisse Eesti oludes ma ei usu.

Mida teha?

Lepitajana või sillana eestlaste ja muulaste vahel näen Keskerakonda. See on põhjendatud, sest 20% Keskerakonna liikmetest on mitte-eestlased ja ükski teine erakond praegu ei riski ülesköetud emotsioonide ajal lepitusloosungiga välja tulla.

Kaotada pole eriti midagi – niikuinii on meie erakond meedias venemeelseks tehtud ja Savisaar peaaegu reeturiks kuulutatud.

KE noortekogus on ligi pooled liikmed mitte-eestlased. Tehkem nendest eestlaste ja mitte-eestlaste lepitamise ideede elluviijad. Tuleb selgeks rääkida, kas Eesti oli alates 1940. aastast okupeeritud riik. Selles küsimuses on muulaste ees edukalt esinenud näiteks Uno Kivik. Samuti tuleks selgeks teha, miks eestlased läksid sõdima Saksa sõjaväkke. Näidete varal saame tõestada, et see, mida mitte-eestlased Eestis tegid, ei olnud ainult heateod, nagu paljud mitte-eestlased usuvad.

Isamaalaste kulunud plaat

Sõjast on möödas üle 62 aasta. Kui kaua võib möödaniku üle leelotada? See on isamaalaste ärakulunud plaat, jätame selle valdkonna nende õiendada.

Meie peame minema edasi tulevikku, mitte jõllitama kogu aeg üle õla tagasi. Tänaseid venekeelseid elanikke repressioonides süüdistada on alusetu – enamik neist polnud veel sündinudki, kui Eesti okupeeriti.

Meil on puudus töökätest – ei jätku õpetajaid, lasteaednikke, sotsiaalhooldajaid, politseinikke, piirivalvureid, päästjaid. Riigisüsteemis ei olegi probleemivaba valdkonda. Miks ei tegelda nende küsimustega? Võib-olla lihtsalt ei osata? Ehk on riigitüüri juurde sattunud või sinna edutatud lollid ja saamatud? Me ei suuda lahendada sundüürnike probleemi. Vaatame osavõtmatult pealt, kui Eestis juurutatakse tasulist kooliharidust ja maksulist arstiabi, nõustume haiglate sulgemisega, laiutame käsi vohava liikluskultuurituse ees, hädaldame lasteaiakohtade vähesuse pärast.

Miks Eesti ei tegele oma valuküsimustega, vaid käib jahumine mingi pronkskuju ja Teise maailmasõja tulemuste ümberkirjutamise pärast? Teine maailmasõda on ammu lõppenud, pole mingit mõtet tegelda igavikku kadunud episoodidega. Ajalugu võib lõpmatuseni täiendada, paraku ei too see kaasa tänaste probleemide lahendust. Aga just seda on vaja teha – alternatiivi ei ole.

Miks nõukogude nostalgia püsib?

Kas teame, kuidas venekeelsed inimesed tunnevad end Eestis? Ikka on vastamata küsimus: miks neid 16 aastat pärast NSV Liidu kokkuvarisemist ikka veel valdab kadunud impeeriumi nostalgia? Mida on venekeelsete inimeste arvates Eestis reaalselt saavutatud kooselu ja -töö normaalseks toimiseks? Kas oleks võimalik, et näiteks keegi kesknoortest koostaks raporti „Muukeelsed Eestis: nende mured ja hirmud; kuidas nad ise näevad oma perspektiive siin". Jah, see tähendab palju tööd, kuid ega ilma tööta efektiivset tulemust ei tule.

On võimalik korraldada muulastele ajalookonverentse, teha selgitustööd suvelaagritena või mõnes muus vormis. Seal võiksid esineda näiteks Küllo Arjakas jt head ajaloolased. Keskerakonna ümber saaks koondada inimesi, kes on mitte ainult kriitilised Ansipi valitsuse suhtes, vaid kel on vastuvõetavad kodurahu-ideed. Sest poliitika ei seisne Ansipi kritiseerimises, poliitika on oma eesmärkide saavutamiseks. Kui sellele aitab kaasa Ansipi kritiseerimine, siis see on ainult üks tahk poliitilisest võitlusest. Tähtsad on meie omad ideed, meie nägu. Ansipile on praegu kujunemas Pronkssõduri nägu. Mida aeg edasi, seda ebameeldivamaks see talle endale muutub.

Praegusest olukorrast tuli ilmse võitjana välja Mart Laar. Savisaarest on tehtud vaenlane. Võimulolev valitsus peab niikuinii varem või hiljem maksma oma vastutustundetute sammude eest.

Võimule pürgimine on normaalne protsess

Keskerakond peaks ka opositsioonis olles rohkem rõhutama meie oma ideoloogiat, rääkima sellest, miks ei tohi muukeelsetest mööda vaadata, miks teostati omandireform Eestis vääralt, miks ei tohi Saksamaale hilisümberasujatele varasid tagastada jne.

Iga erakonna eesmärk on võita valimised ja saada võimule, võimul olles aga täita valijatele antud lubadused ja igati tugevdada oma positsioone, et saada laiemat kandepinda võitmaks järgmisi valimisi. See on normaalne ja igati progressiivne. Kuigi siin avalduvad teatud negatiivsed kõrvalnähud, nagu „häältepüüdjad" ja niisuguste „vajalike inimeste" kandideerimine, kes ei autoriteedi ega mõju poolest ei pruugi valijate seas väga autoriteetsed olla. Hiljem ei tegele nad erakonna antud lubaduste täitmisega. Ka on sattunud valimisnimekirjadesse inimesi, kelle eetiline taust on jätnud soovida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (88)