Jõukas vaesus

Peale selle on veel nn rahvapensioni saajad (alles nüüd tõuseb nende elatusraha 1573 kroonilt 1900 kroonini), invaliidsuspensioni saajad (ka kusagil kuni 2000 krooni).

Samuti on olemas toimetulekutoetuse saajad, kellest vähemalt pooled võinuks juba pensionipõlve pidada, kuid pensioniea pikendamise tõttu said juurde 8 aastat töökohustust ja jäid haiguskindlustuseta, kusjuures enamik neist pole võimeline tervislikel põhjustel sobivat tööd leidma. Ega vanasti, nõukogude ajal naised naljapärast 55-aastaselt soovi korral pensionile saanud. Toimetulekusaaja pääseb küll perearsti manu, kuid mitte eriarsti juurde, sest: kes maksab? See tähendab, et enne 40-protsendise jääva invaliidsuse ilmnemist, mis peab silmaga näha olema (?), talle haiguskindlustus ei laiene. Väga "sobiv" iga põhjalikumast arstiabist ilmajäämiseks!

Eesmärk vahetatakse abinõuga

Inimese enda soovi, vaba tahet ja motivatsiooni pole mõtet praeguste juhtdogmade järgi üldse teemaks võtta. Kahjuks! See on tagasiminek, kus eesmärk vahetatakse ära abinõuga. Inimese elukvaliteeti ei määra lõppkokkuvõttes mitte majandusnäitajad, vaid reaalne emotsionaalne ja vaimne keskkond, hingeline areng, millega kaasneb sisemine tasakaal, seda võimaldav vaba aeg, tervis ja normaalne materiaalne kindlustatus. Sel viisil avaneb ka inimese potentsiaal ja vaba tahe seda rakendada. Mitte aga see, kui palju ta koolitusi läbib ja kui palju tunde-aastaid töötab, kui palju kaupa suudab osta ja ära tarbida või millised on elektroonilised näitajad majandusedu tablool.

Infrastruktuurid on lõhutud ja töökohti pole, sõiduvõimalused puuduvad või ei sobi tööaegadega või on tavatult kallid. (80 km kauguselt tööle sõita teeb kuus kokku 2200 krooni+linnabuss, ühikatoa üür 1500 krooni + kommunaalkulud). Tuletan meelde,et miinimumpalk on 4300 krooni kandis!

Toimetulekusaaja eest tasutakse küll kommunaalteenused ja elekter normpinna piires ning kätte jääb talle söögi-seebi-saaparaha nüüd 1000 krooni! Sellest rahast kohustub ta külastama tööbürood ja vakantseid töökohti; selleks tuleb ka helistada ja telefoni pidada! Sellest peaks tal olema võimalik ka enese eest hoolitseda ja tervena püsida. Kuidas küll?!

Kas see siis ongi kokkuhoid?

Stressist, alatoitumusest ja ravimatusest kõikvõimalikke haigusi ligi tõmmates ja levitades, sandiks jäädes, segaseks minnes, kodutuks , kurjategijaks, narkariks või alkohoolikuks muutudes tekitab sellistesse oludesse asetatud inimene paratamatult probleeme ja kulusid juurde. Nii et – milles on kokkuhoid?

Kõike eelöeldut arvestades: kas poleks olnud mõistlikum 55-aastastele töötutele tagada minimaalne vanaduspension? Kui palju asutusi, programme ja ametnikke tuleks sel viisil vähem ülal pidada! Eriti nüüd, kus räägitakse kokkuhoiust riigitöötajate arvel. Kui suuri summasid oleks võinud rakendada otse pensionifondide tekitamiseks eakatele või raskustesse sattunud inimestele, mitte aga kõikvõimalike programmide ja sehkendamiste väljamõtlemiseks ja ülalpidamiseks?

Pöörased kommunaalkulud

Kui miinimumpalga saaja elab kodus, rabavad teda üha paisuvad kommunaalmaksed, mille tegelikku suurust ilmselt ükski ametkond eesmärgipäraselt ei teadvusta.

Näiteks küte pole tõusnud mitte ühe osa käibemaksu suurenemise läbi ega 10% ulatuses, nagu kuulutatud, vaid on liikunud jõudsate sammudega üle viimase mõistlikkuse piiri.

Toon näiteks 49 m2 kahetoalise korteri Tapal.

Jaanuar.2007

kommunaalteenused sellest: soojus

1474.-           1019.- + käibemaks

Veebruar 2007

1756.-           1280.-+ käibemaks

Märts 2007

1863.-            1380.-+käibemaks

Detsember 2007

2131.-           1340.-+käibemaks

Jaanuar 2008

2060.-            1280.- + käibemaks

Veebruar 2008

2600.-              1700.- + käibemaks

Ja seda ilmadega, kus terve aasta pole külma olnudki ja õues sügistemperatuur! Aga järgmisel kuul võib „naeratada“ 3000-kroonine arve ja aasta lõpul 5000-kroonine?!

Ilmselt ei kanna siin keegi mitte mingisugust vastutust. Peaasi, et elektroonilised edunumbrid majanduskasvu kuulutaksid!

Kodu on inimese jaoks üks kõige olulisematest vajadustest. Sestap peaks riik kommunaalteenuste kasvu igati kontrollima, reguleerima, doteerima, et ei tekiks kodutust ja emigratsiooni. Sestap ei peaks sellistesse asjadesse kergelt suhtuma: küll pügatavad kannavad ära... Ei kannata ära! Surevad tasapisi hoopis välja. Sest sellise elu stress ja motivatsioonitu tulevik tõmbavad elujõu ja -tahte justkui riiviga iga jumala päev pisemaks ja pisemaks...

Ei maksa siis kurta alkoholismi, narkomaania, kodutuse, varase suremuse, rahva tervise halvenemise, enneaegse vananemise, psüühiliste häirete jms.üle ja kulutada raha mingitele „ennetusprogrammidele“.

MARGA TIITUS, vaatlev kodanik

Jaga |