Üks karu ja kaks meest

Igor Gräzin,      19. mai 2004


Tähendab nii. Kahte meest ajab metsas taga verivihane unest äratatud karu. Vahemaa väheneb … Üks mees hingeldab teisele: "Mis me jookseme, karu jookseb niikuinii meist mõlemast kiiremini." Teine talle vastu: "Tähtis pole mitte see, et ta jookseb kiiremini kui kumbki meist, vaid see, et mina jooksen kiiremini kui sina …"
Samamoodi on siin: tähtis pole mitte see, et ka Prantsusmaal langeb tööviljakus ja Saksamaal kasvab tööpuudus. Isegi mitte see, et Euroopa Liit tähendab vaid koletut ja igavest allajäämist USAle ja maailmamajandusele, vaid see, et meie Euroopa Liidu koosseisus teeme seda vähem.
See, et noortel peredel on raske alustada, et eksisteerib vahe ja lõhegi rikaste ning vaeste vahel, et raha muutub iga päevaga aiva odavamaks, on kogu ELi probleem. Kusjuures isegi too kuulus vahe esimese ja teise Eesti vahel on väiksem kui "esimeste" ja "teiste" vahel muudes maades. Ma ei usu hetkekski, et meie tööpuudus on ametlikult 10% … arvan, et tegelikkuseses on see ligikaudu 2,5 korda suurem ja ma ei usu sellesse, et homseks kaob poolgi meie tegelikust globaalsest probleemist: VAESUSEST. Meie vaesed on vaesed ja meie rikkad on vaesed – meenutame, et meie kapitalist ei jätkunud omaenese raudtee erastamiseks …
Sellepärast on mistahes jutud pudrulaevade saabumisest EList õkva Muuga terminali lihtsalt häbematu vale. Ei tule neid laevu. Ei tule. Ning mõte veab tagasi euroreferendumi eelsesse aega … Kus oli siis tõde ja kus valskus? Põllumeest on alati peetud kavalpeaks ja rehkendajaks, kuid … mäletate, kuidas tõusis esimesena põllumeeste presidendi, hr Rüütli käsi koos Riigikogu esimehe ja peaministri omaga, kutsumaks meid Euroopa Liitu? Kusjuures ta teadis täpselt, mis tuleb: talumeeste nöökimine ELi põllumeeste subsideerimisega (vahekorras 3:1, loomulikult meie meeste kahjuks), ja teadis ka Janno Reiljan, et tema partei auesimees lõpetab selle käeliigutusega Eesti krooni. Jääb rahvaliitlaste omavaheliseks asjaks, kes siin keda pettis, kes oli lihtsalt rumal või mis. Kuid tänane võitlus krooni eest … andke andeks, vaat see on küll …
Muide, Villu Reiljan, sa oled teinud mulle maailma parima komplimendi, kiites minu isa kui head õpetajat … sellepärast ma ei saagi Sinuga vaielda. Kuid vend Jannoga, iga kell. Krooni säilitamine on võimalik ja teatud juhtudel isegi kasulik. Kuid see eeldab mitmeid ülikeerukaid vaheastmeid: vahetuskursi lahtisidumist, kattevara "ujuma" laskmist, uue kattevara kursi leidmist jne. Kuid väidan, et täna pole meil veeranditki seda ajupotentsiaali (Kallas on läinud, Kragh'ga sidemed katkenud, Otsasson erapanganduses, Hagelberg läinud, Reformierakond heidab peret – minemas on veel ju Rask ja Ojuland, eraäris on Vähi, isegi negatiivne peegel Camdessus on lahkunud), mis oli meil siis, kui kroonirevolutsiooni tehti. Pruulit ei taheta alati meenutada, kuid … kas polnud ta võimas organisatsiooniline geenius omas ajas?"
Vaat seep see on. Kui juba korra on otsustatud mängida uues ajas ja ruumis, s.t ELi omas, siis tehkem seda. Kui vaja, siis las ma tunnistan: euroskeptikuna sain ma lüüa. Kuid tähtsam on muu. Nii läks ja niisugused on reaalsused. Ning siin ei jää üle muud kui hakata nendes reaalsustes elama ja tegema seda, mida peab tegema iga advokaat: kasutama mistahes tema käsutuses olevaid seaduslikke vahendeid kliendi huvide kaitseks. Lühidalt: Eesti heaks, kes pole klient, vaid kodumaa.
Ning ma arvan, et õhupalli ja lutsukommi jagamisega Europarlamenti pääsenu on liiga autu inimene selleks, et kodumaad esindada. Arvan, et siin ja selles pole meil suuri lahkarvamisi olnud. Muidu poleks Kesknädal pakkunud mul Sulle kirjutada, austatud keskerakondlane!
Sinu

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)