Rahu olgu teiega, sundüürnikud Niina ja Riho!

Kui raske ja alandav oli omaenda riigi ebaõiglaste seaduste vastu välja astuda, teavad vaid nende kahe kõige usaldusväärsemad kaaslased. Õigemini, kaasvõitlejad, sest sundüürnike õiguste eest seisjate ühendus hoiab tänini kokku ning teab Niina ja Riho lugu algusest peale.

Kolmteist aastat järjest käisid nad vahelduva eduga kohtukulli ees oma õigust taga ajamas. Aeg-ajalt juba tunduski, et Tallinna Sakala tänava kodu jäetakse perele alles, kuid siis jälle muudeti Toompeal seadusetähte, ja kohturing algas uuesti. Advokaatide peale kulus rohkem raha kui mõne „mägede" korteri tarvis läinuks, kuid nemad kahekesi alandavaid kokkuleppeid teha ei tahtnud. Kuigi seadusandlus rääkis nende kasuks, sest algusest peale keelas omandireformi aluste seadus Saksamaale ümberasunuile vara tagastamise, leidis kohtunik jälle mõne uue asjaolu, mida majaElanike vastu kasutada. Tegelikult oli süüdi liiga ilus paekivist südalinnamaja, kus Niina ja Riho elasid ning mida hulk uusrikkaid ahnepäitse endale saada unistas.

Aastaid tagasi lubas Niina, et oma elupaigast Tallinna südalinnas ei lähe ta ise kusagile. Kui, siis vaid jalad ees. Saatus halastas, nii ka läks. Niinal jäi kodust väljatõstmise õudus nägemata. Ka Rihol vedas. Tema  kutsuti ära vaid mõni päev enne tähtaega, mil pidanuks ta oma koduukse võtmed võõrale ära andma.

Traagilise kodukaotuse saatusega on pidanud leppima kümned tuhanded sundüürnikud ja nende perekonnad. Enamik neist korjas sugulastelt viimsed veeringud kokku ja ostis uue korteri, vana eest pennigi vastu saamata. Osa võttis ette pika kohtutee, ja juhtus, et mõnel õnnestus õigust kodule isegi tõestada. Kuid valdav enamik kohtusse pöördujaid kaotas protsessi ja kandis kohtukulud.

Niina ja Riho mälestust meenutame ajalehes sellepärast, et nemad kahekesi olid tõrvikukandjad, kes käisid õiguseotsijate ees ja näitasid järelkäijaile valgust. Nad andsid teistele julgust ja olid viimse hingetõmbeni veendunud, et tuleb veel aeg, kui Eesti Vabariik sundüürnikele tehtud ülekohtu pärast nende laste või lastelaste ees sügavalt kummardab ning andeksandmist palub. Õiget riiki ei saa ju üles ehitada oma rahva vastu minekule, mis külvab kannatusi ja enneaegset surma.

HEIMAR LENK

Jaga |