Väike, kuid efektiivne

Sõnastanuks mõttetera autor oma lausungi tänapäeval, kasutanuks ta võib-olla näitena hoopis mikroprotsessorit ja bikiine. Kuid teaduslik täpsus polnudki kalambuuri  eesmärk. Nõnda sai  ta asja olemuse  igaühele kõige paremini mõistetavaks teha. Umbes samamoodi olevat kunagi Einstein seletanud võhikutele relatiivsuse mõistet: kaks juuksekarva peas on suhteliselt vähe, kuid supi sees suhteliselt palju.

Ühiskond pole eriline

Tuleb tunnistada, et esimesena tsiteeritud seaduspärasus on piisavalt universaalne ja kehtib päris hästi ka ühiskonnas toimivate nähtuste puhul. Seda nii negatiivses kui ka positiivses mõttes. Kas pole siin kinnituseks näiteks see, et üksainus Osama bin Laden (mõistagi koos jüngritega) hoiab juba aastaid hirmu all suurt osa maailmast. Või see, kuidas käputäis Somaalia piraate järjest röövib suurte ja võimsate riikide laevu ja pumpab nende omanikelt välja miljoneid. Positiivseid näiteid on ehk raskem leida, kuid üks on meil endilgi kohe varnast võtta. Seda on Eestimaa Rahvarinde loomise idee ja selle tulemusel paarkümmend aastat tagasi ühiskonnas toimunud muutused.

Ükskõik kustpoolt asjale vaadata, on ilmselge, et mõte luua Rahvarinne perestroika toetuseks oli geniaalne. „Organitel“ ei jäänud seepeale üle muud kui hambaid kiristada, sest nad seati, maleterminoloogiat kasutades, kahvlisse. Rahvarinde tegevuse takistamine ja eestvedajate represseerimine tähendanuks ju Gorbatšovi algatatud ja NLKP poolt heaks kiidetud poliitikale vastu töötamist, ent aktsepteerimine aga iseendale haua kaevamist. Kõigil, kes toonastes Rahvarinde tegemistes osalesid, on meeles, kuivõrd nappide ressurssidega tuli läbi ajada, ent kui suur oli inimeste entusiasm. Lõpptulemusena aitas Rahvarinde tegevus oluliselt kaasa suure savijalgadel kolossi – NSV Liidu – kokkuvarisemisele ja tagas Eesti iseseisvuse veretu taastamise.

Samas on üks osa eestlasi algusest peale võtnud eesmärgiks ajalugu oma suva järgi ümber kirjutada – pisendades Rahvarinde tähtsust toonastes sündmustes.

Eriti ilmekalt avaldus selline suunitlus 21. juunil TV3 „Seitsmestes uudistes“. Selles oli mõnekümne sekundi pikkune uudiseklipp laulva revolutsiooni mälestustahvli avamisest Tallinna Lauluväljakul. Nii Edgar Savisaarel kui ka Heinz Valgul lasti selles öelda üks lause. Kuid sellele järgnes reporteri jalutuskäik Tunne Kelamiga, kes mitu minutit kordas tuntud nutulaulu sellest, kuidas Rahvarinne püüab endale haarata põhirolli Eesti Vabariigi taastamises, kuid tegelikult olevat suurt rolli mänginud just ERSP moodustamine ja kodanikekomiteede liikumine.

Küllap on selline tegevus eelkõige suunatud noorte  töötlemisele, sest  neil, kes asjas ise osalesid ja kõike vahetult pealt nägid, ei ole ju havimälu.

Samasse ritta mahub ka Trivimi Velliste  esinemine ETV saates „Vabariigi kodanikud“, mis käsitles Rahvarinde 20. sünniaastapäeva. Seal ta järjekordselt kordas absurdset väidet, et Rahvarinde loomine olnud KGB algatus. Kas keegi saab tõesti uskuda, et toonane riikliku julgeoleku teenistus koosnes suitsiidiiharatest, kes tegelesid omaenda tooli alla pommi sättimisega?

Mees, kes tambiti mutta

Selle kirjatüki käivitanud mõttekäik kuulub vastuolulise renomeega akadeemikule, Gustav Naanile. Oma elu kõrgperioodil, möödunud sajandi 70. aastatel oli ta kõigi edumeelsete Eesti noorte iidol. Lisaks säravale mõistusele veetles akadeemiku juures see, et tema taust ja positsioon lubasid tal avaldada arvamust paljudes küsimustes, mida igaüks teha ei söandanud, sealhulgas ka riigivõimu ja vaimuinimeste vastasseisu kohta. Seetõttu olid Naani kirjutised ja esinemised ääretult populaarsed.  Küllap nautisid tema efektseid mõttekonstruktsioone ka paljud neist, kes teda hiljem siunama ja mõnitama asusid.  Muudatuse peamiseks põhjuseks kujunes, et Gustav Naan ei toetanud Eesti iseseisvumist ja Venemaast täielikku lahtiütlemist. Sirgjoonelise inimesena ei hoidnud ta oma arvamust ainult enda teada, ja nii sai ta eelkõige rahvuslastel poriloopimise-märklauaks.

Tagantjärele võib ainult oletada, mis oli Naani seisukoha kujundajaks. Kõige lihtsam selgitus on muidugi tõik, et ta oli sünnilt Venemaa eestlane. Välistada ei saa aga ka varianti, et teadlasena olukorda analüüsides leidis ta, nagu poleks Eesti majandus Venemaast äralõigatuna pikemas perspektiivis jätkusuutlik, või oleks konfrontatsioon agressiivse naabriga väikeriigile ohtlik.

Siia võib lisada veel muidki teooriaid, kuid ükski neist  ei anna vastust põhiküsimusele: kas demokraatlikus riigis on õige mõnitada inimest tema poliitiliste veendumuste pärast? Keegi ei ole ju kuulutanud Martin Helmet ega Ivar Raigi paariaks selle eest, et nad, vastupidi enamuse tahtele, ei toetanud Eesti astumist Euroopa Liitu?

Gustav Naani nime ei saa Eesti kultuuriloost täielikult maha kriipsutada. Küllap seetõttu esietenduski möödunud hooaja lõpul Eesti Draamateatris Enn Vetemaa kirjutatud lavalugu „Sigma Tau – C705“ Merle Karusoo lavastuses. Selles on küll hästi välja toodud enamik akadeemik Naani mõtteid, kuid tervikuna jääb lavastus siiski verevaeseks. Võimalik, et peategelase eraelu ja suhted kolleegidega olid nii varjatud, et selle kohta polegi olemas adekvaatset teavet. Sel juhul olnuks vast õigem dokumentaalnäidendi asemel teha lavastus, milles pinget hoidev süžee ei põhine tõsielufaktidel, sest kunstitõde ja elutõde ei pruugi üks ühele kattuda.

Jaga |