Unine ja ükskõikne ühiskond

Mispoolest ei ole see siis majanduskasv? Inimeste ostujõud on ju kasvanud, elamistingimused paranenud, autopark uuenenud...

Sama võib öelda ettevõtete kohta. Teenusepakkujad ei pidanud oma turukoha säilitamisega eriti vaeva nägema. Kõik liikus mingis uinutavas rütmis. Liigkasuvõtjad andsid laene, automüüjad müüsid autosid, arendajad arendasid kinnisvara, inimesed muudkui ostsid. Ning riik vaatas seda kõike heldinud lapsevanemapilguga pealt. Too pilk ütles: las laps teeb, mis laps tahab – peaasi, et laps ei nuta! Selline äärmiselt kena tarbimisühiskonna idüll.

Pealegi oli tol lapsevanemal ustav abiline – meedia. Meedia laulis rahvale unelaulu: „Maga, mu väikene, maga, kõik on nii ilus ja hea! Ainus, mis tegema pead, on osta endale veel üks ASI!” Ning kõristas

kena värvilist kõristit, millel nimeks reklaam ja ilusa elu müüt.

Inimesed ostsid maju, reisituure, autosid ja kodumasinaid, vajudes aina sügavamasse unne. Kuid samal ajal ka üha sügavamale võlalaukasse, määrates võlgu tagastama isegi veel sündimata lapsed ja lapselapsed. Kuid ükskord iga pidu saab otsa...  

Elas kord küllalt edukas noor perekond. Ühel päeval pakuti neile boksi mitmepereelamus. Noored jäid mõttesse: tuttavad on kõik juba endale maja muretsenud; pealegi, kes teab, võib-olla tuleb varsti peresse juurdekasvu; pealegi laenuga ostmine… Vaat sellised mõtted tulid noortele pähe!

Perepea arvestas umbes nii: teenin kuus koos boonustega 20 000 eeku, naine saab 10 000. Laen koos kommunaalmaksudega sööks ära umbes 10 000, minu autoliising koos kindlustusega teeb veel 5000, naise oma on kusagil 4000. Noh, mis veel? Väikesed maksud, ütleme, veel kusagil 3000 krooni, ja elamiseks jääb 8000. Sellest piisab, saame lahedasti hakkama! Mõeldud – tehtud.

Ühel päeval juhtus aga õnnetus: peategelane sattus autoavariisse, tema jalg sai viga ning ta oli sunnitud paariks nädalaks koju jääma. Samuti oli tarvis autot parandada.

Mehel oli natukene kõrvale pandud, nii et remondiga sai kõik korda. Kuid palka ei saanud ta selle kuu eest peaaegu mitte üldsegi – boonuseid polnud ja ka töötasu tuli vaid kusagil kümnekonna töötatud päeva eest. „Mis siis ikka, küll haigekassa avitab,“ mõtles mees.

Samas jõudis kätte arvete maksmise aeg. Mees lükkas kõik arved kümme päeva võrra edasi – ajale, mil pidi laekuma haigusraha. Raha aga millegipärast ei laekunud. Tuli välja, et mingi uimane ametnik oli kunagi oma tööd lohakalt teinud, ja meie aja kangelasel polnudki kehtivat haiguskindlustust. Loomulikult lahendati segadus ära ja raha maksti mõne aja pärast välja, kuid vahepeal oli aga jõudnud juba natukene viiviseid tilkuda. See ja palgast saamata jäänud 40–50 protsenti lõid noore pere eelarvesse esimese tuntava prao.

Mis edasi sai, võib igaüks ise jätkata: kas uus laen, mis võetud, et eelmist ära maksta; kas mõni mitte lihtsalt kasvava, vaid lausa galopis ülesmäge kappava tagasimakseprotsendiga sms-laen; kas vastsoetatud elamise müükipanek (selleks tuleb elamuboks kahetoalise korteri hinna eest ära anda)...

Arvan, et paljudel on midagi säärast kas enda peres või tuttavatega juhtunud.

Mis on kogu selle loo moraal? Tegelikult ei tee murelikuks mitte see, et peame püksirihma pingutama – elu on ikka täis tõuse ja mõõnasid. Peale elujärje  hüppelist kasvu on languse tulek loogiline. Ka ei tee murelikuks kinnisvara ületootmine – mis tehtud, see tehtud – ja kes tahtis kopaga hõlptulu saada, peab ka kaotuseks valmis olema. Isegi mitte toidu- ja kütusehindade tõus – hinnad tõusevad mujalgi.

Muretsema paneb ükskõiksus! Lokkav ükskõiksus ja mingi somnambuulsus meie ühiskonnas. Eriti on see tajutav meedias. Meie riigi majandus on kokkukukkumise äärel, Riigikogus toimub uue negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega seotud lahing – heitlus, mis mõjutab eranditult iga Eestis elava inimese elujärge. Aga Kuku raadios – raadios mõtlevale inimesele! – on samal ajal rahvaküsitluse teemaks noorte seksimisharjumused. Selline ükskõikne meedia, mille prioriteediks on mõni Vändra Aveli teravmeelsus või presidendiproua uus kõhnumisretsept, teeb murelikuks.

Ükskõikse ja uimase ühiskonna raputab aga üles elu ise.

 IVARI VEE, poliitikatoimetaja

Jaga |