Yana Toom: olen kindel, et lapsed ei kao meil kuhugi

Kõigepealt õnnitlen 100 päeva täissaamise puhul ja küsin:  kuidas on läinud?

Väga huvitavalt. Ei uskunudki, et see töö nii huvitav on. Ainult kohutavalt kiire on kogu aeg. Minu ajakirjanikukogemus aitab kaasa, sest oskad infoga ümber käia. Asju ju serveeritakse tihti ilusamalt, kui nad tegelikult on, ja vastupidi. Nii et see kogemus tuleb väga kasuks.

Meie meedia võttis teie abilinnapeaks määramise küllalt teravalt vastu. Hakati kohe looma mingit äärmiselt eemaletõukavat kuvandit.

Ütlen ausalt, et see oli minu jaoks kõige ebameeldivam asi. Olen töötanud ajakirjanikuna 15 aastat ja olnud  nähtavasti selline äärmiselt sinisilmne toimetaja, sest uskusin siiralt, et on olemas niisugune asi kui ajakirjanduseetika. See muidugi on olemas, kuid paljude jaoks on see midagi täiesti kasutut. Samas on ju nii, et kõik see, mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks.

Iseenesest on see aga äärmiselt huvitav kogemus. Mul on tekkinud lausa selline kiusatus, et kui leian natuke vaba aega, panen kirja sellise väikese meediaplaani ja saadan selle Delfile, et ajakirjanikel poleks vaja pead vaevata ja otsida, et kuidas saaks mind kord nädalas mustata. Mind on paar korda piletita bussisõidu eest trahvitud, mul on kaks abielulahutust - noh, üldiselt on millega torkida.

Näiteks 1. septembril oli meie meedia esiuudiseks, et Margarita Tšernogorova sai väärteomenetluse, kuigi ta sai selle juba kaks nädalat tagasi; mitte aga see, et algas õppeaasta ja me avasime renoveeritud koolimaju.

Olete nüüd juba üle kolme kuu olnud linnavalitsuse ametnik. Enne seda olite Tallinna meediajuht ja ajalehe Stolitsa peatoimetaja. Kuidas teile tundub: miks käib selline vägikaikavedu Toompea ja Tallinna linna vahel ning kas see kunagi üldse lõpeb?

Ma ei oska selle küsimusele üheselt vastata. Kuid vaadake: Toompea ja all-linna vahele on ehitatud paks müür, nii et meie ei ole need, kes seda vägikaikavedu on alustanud. Aga see, et sõda käib, on pimedalegi selge. Ja kui küsida, kes on selles süüdi, siis arvan, et süüdi on see, kel on mõjukamad instrumendid. Antud juhul on mõjukamad instrumendid seaduseandjal.

Täna võetakse Toompeal vastu seadusi, mis on nagu spetsiaalselt tehtud Tallinnale eriti vastikud ja valulikud.

Olen ka varem öelnud, et uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on selle kohta hea näide. See on elementaarne poliittehnoloogia: antakse ülesanne, mida me ei ole võimelised täitma, sest vahendeid me selleks ei saa; ja siis hakatakse meid süüdistama, et me ei täida korraldusi. Ja seda kõike tehakse enne valimisi. See on ju otsene sigatsemine!

Muidugi saab mulle vastu väita, et seadus ei puuduta ainult pealinna, kuid, olgem ausad, - just Tallinn on meie meedia"lemmiktoit" ja just Tallinna jaoks näiteks nõue rahastada erakoole on eriti valuline, meil on ju neid koguni 12!

Oleme seaduse selle osaga, mis räägib kooli turvalisusest, väga rahul, kuid pole rahul seaduse mõnede teiste punktidega, ning läheme seepärast kohtusse. Kohe hakatakse igal pool hädaldama: näete, Tallinn ei taha, et kool oleks turvaline! Nii see meil käib ja pole teada, millega see kõik lõpeb.

Kuna jutt läks juba koolide peale, siis kuidas kommenteerite seda 26. augustil ilmunud uudist, et haridusminister Lukas nimetas vene koolide õpetajate liikumist riigivastaseks?

Selles ühenduses pole isegi mitte õpetajad, vaid koolide hooldekogud, s.t lapsevanemad. Need on inimesed, kellele riik osutab haridusteenust, ning just nende inimeste ühendust nimetatakse riigivastaseks. Meie riigis ei saagi oma arvamust avaldada - kohe oled „Kremli käsi" või veel midagi koledat. See on kohutavalt kurb.

Mul on äärmiselt hea meel, et selline organisatsioon lõpuks ometi tekkis, sest tean neid probleeme, mis meil vene koolides on, liigagi hästi. Samad probleemid on paljus ka eesti koolides, kuid kuna minu lapsed käisid vene koolis, tean seda, mis toimub seal, paremini. Hea oleks kui samalaadne liikumine tekiks ka eesti koolide lapsevanemate hulgas. Kui meie seadusandjad ei taha pidada dialoogi "vaenuliku" linnavalitsusega, pidagu siis dialoogi lapsevanematega.

Minu subjektiivne arvamus on, et meil ei olda dialoogist üldse huvitatud - mitte mingisugusest dialoogist.

Jah. Meie võimu suurim unistus on see, et vestluspartner puuduks, kuna sellisel juhul oled sa ju Jumal taevas. Seepärast ongi nii, et kui vestluspartner vaid kusagil pea tõstab, on ta kohe see või teine, kas pannakse KAPO aastaraamatusse või siis kuulutatakse mingiks totakaks seniilseks vanameheks.

Eesti noored, kel vähegi on käed-jalad ja pea olemas, üritavad Eestist lahkuda. Kuidas on see asi vene noorte hulgas?

Ka mu enda lapsed lähevad ära ja ma ei saa sinna midagi parata. Nad lähevad õppima, kuid kas ka tagasi tulevad, seda ei tea.

Puškini Instituut, mis tegeleb siin vene keele õpetamisega, kutsub vene koolide lõpetajaid õppima Venemaa ülikoolides. Möödunud aastal eraldati vene lastele Eestist 40 kohta, tänavu juba 60 kohta. Need on Moskva, Peterburi, Tveri ja Kaliningradi ülikoolid. Meilt teiste seas andis avalduse sisse 46 medalisti. Ma ei tea, kuipalju täpselt on vene koolides medaliste, kuid arvan, et mitte just palju rohkem. Kõik paremad on läinud, ja kas nad tagasi tulevad, see pole teada.

Miks nad lähevad? Sest seal on tasuta haridus ja tasuta ühiselamu ning sellisel tasemel kõrgharidust - emakeeles ka veel - nad Eestis kahjuks ei saa.

Minnakse ka Läände. Autasustasime just hiljuti 24 koolinoort, kes tulid võitjaiks rahvusvahelistel olümpiaadidel. Vähemalt 17 neist jätkab õpinguid välismaal. Kas need noored veel tagasi tulevad, seda ei tea.

Samas väidetakse, et välismaalt tullakse ka meile õppima. Jah, tullakse, kuid siia tuleb neli korda vähem, kui välja läheb. Välja läheb igal aastal 4000 noort, sisse tuleb aga vaid tuhat. Kusjuures enamasti tullakse aastaks või kaheks ja siia ei jääda. Meie ühiskond pole selleks piisavalt avatud, ka majanduslikult ei ole me atraktiivsed. Isegi kliima on vastik. Nii et igapidi kurb olukord.

Usun, et peaksime selle nimel ühiselt pingutama, et muuta Eesti võimalikult külalislahkeks ja avatuks ning peaksime seda usku ka meie lastesse sisendama, kes täna suurde maailma lahkuvad. Nad peavad tundma, et neid oodatakse tagasi, ja mitte ainult oma vanemaid vaatama, vaid ka meie riiki paremaks muutma. 

Kuidas teile tundub: kas meie ühiskonnas on eestlastel ja venelastel võrdsed võimalused?

Mulle tundub, et neid võrdseid võimalusi meil ei ole, ja asi pole vaid keeleoskuses.

Samas nende keelenõudmistega kiputakse meil ikka kõvasti üle pingutama.

Üks näide. Igalt poolt käis läbi uudis, et Õismäe Vene Lütseum seljatas füüsika riigieksami tulemuste poolest Reaalkooli. Keskmine tulemus oli 97 palli. Samas vallandati maikuus see füüsikaõpetaja eesti keele ebapiisava tundmise pärast. See meid ju ei huvita! Noh kuidas vallandati - ta pani ise avalduse lauale ega hakanud enam oma keeleoskust tõestama. Ta on 63 aastat vana, ja nii ta saatiski kõik põrgu. Inimene lihtsalt suruti välja, kuigi ta oleks võinud veel vähemalt paar aastat edukalt õpetada. Keelekomisjon aina käis ja käis, kuni see fantastiline spetsialist ütles, et tal on kõrini. Ja selliseid õpetajaid on veel küllalt.

Viimastel aastatel on vene koolide riigieksamitulemused kõvasti halvenenud. Kas oleme lollimad või? Ei ole! Aga keelekomisjonide surve muudab suure osa õpetajaid praktiliselt teovõimetuks. Keskmiselt töötab õpetaja 54 tundi nädalas. Sellesse kuuluvad vihikute parandamine ja tunnid, ning kõige selle kõrvalt peab ta veel ka keelekursustel käima.

Olen selle poolt, et me keelt oskaksime, aga peab ju ikka kõigesse mõistlikult suhtuma.

Iga arengufondi spetsialist seletab, et ühiskonna edu pant on avatus. Samas on meie haridussüsteemi eesmärk jääda äärmiselt eestikeskseks. Need eesmärgid aga tapavad üksteist - ei saa olla avatud ja samal ajal äärmiselt eestikeskne, ning vastupidi. Meie haridussüsteem on kui ahv tollest anekdoodist, kus kõik loomad pidid valima, kas olla targad või ilusad. Kõik tegid oma valiku, vaid ahv ei teinud - ütles, et kas ta peab nüüd ennast lõhki kiskuma või?

No see on nüüd minu subjektiivne arvamus.

Kas on tunne, et vene koolide tase langeb mitte vaid õpetajate hirmu pärast keelekomisjonide ees ja et õpetajad  pole seepärast võimelised normaalselt töötama, vaid ka mingil muul põhjusel?

Jah. Olin hiljuti ühe esseekonkursi komisjonis ja mulje oli kohutav. Kirjutati ühest eesti tuntud ühiskonnategelasest. Kui vahetada tolle nimi näiteks Pavel Kortšagini nimega, oleks tulemus olnud üks-ühele sarnane sellega, mis meilt nõuti 1980. aastail nõukogude koolis. Sama paatos ja pugemine. Mul oli kohutavalt piinlik. Meie ühiskonnast pole 20 aasta jooksul see totalitaarne mõtteviis kuhugi kadunud.

Ega eesti koolides pole ka asi palju parem.

Arvan, et koolid on vast ühed viimased kohad, kus inimene kirjutab lahkumisavalduse, kui teda tahetakse vallandada. Hiljem tuleb ta meie juurde ja ütleb: „Mind vallandati!" Küsid, et miks ta siis lahkumisavalduse kirjutas, ja tema vastab: „Kästi!" Paljud kardavad, ja ma ei saa hästi aru, milles siin on asi.

Tahame luua koolirahu nõukoja, et muuta kool turvalisemaks ja stressivabamaks. Ja sinna saaksid tulla oma muredega ka õpetajad. Aga see on alles plaan.

Üldiselt on aga haridus äärmiselt probleemne ja kallis sfäär. Ministeeriumi poolt nõutakse meilt koolisüsteemi optimeerimist ehk kulude kärpimist. Seda on aga tarvis ju kah ikkagi mõistlikult teha. Sõnakuulelikult seaduse nõudeid järgides jääks meil 2013. aastal Tallinnasse vaid 12 gümnaasiumi. Prognooside järgi tuleb meil 2015. aastal lisaks 3000 gümnaasiumiõpilast. Et oleks arusaadavam - see on 100 klassikomplekti. Kui me täna koole „optimeerides" neid aina kinni paneme, tuleb 2015. aastal loosung, et igale lapsele olgu tagatud gümnaasiumikoht, nagu täna on omaaegse „optimeerimise" tagajärjel loosung: igale lapsele sõimekoht! Seda kõike tuleb ju ikkagi tasakaalus hoida.

Kuidas on lood koolieelse kasvatusega?

Meil on linnas järjekord, kuid tihti tekib järjekord sellest, et laps pannakse lasteaia-järjekorda kohe peale sündimist. Lasteaiakohtadega meil probleeme ei ole, probleemid on sõimekohtadega. Aga seegi pole just väga hull. Suuremalt jaolt on see meedia poolt ülespuhutud probleem.

Mulle tundub, et meie beebibuum on läbi saanud ja kas pole nii, et varsti on jälle lasteaia- ja lastesõimerühmad tühjad?

Ma ei oska seda kommenteerida. Mul on viis last, nii et minu jaoks on beebibuum kestnud terve elu, ja ma arvan, et selliseid naisi on teisigi. Loodan, et lapsed ei kao meil kuhugi.

Vestles IVARI VEE

Jaga |