Eestlanna Pariisis

Armastusfilmid ei alga tavaliselt surmaga nagu see lugu, aga sellegipoolest on tegemist armastusfilmiga ja lisaks veel väga erilisega, mille pealkirjaks saksa keeles „Eine Dame in Paris" ja mille on teinud Ilmar Raag, kes on tänu sellele filmile Saksamaal omaks võetud.

Anne (Laine Mägi) on oma mälunõtrusse vajunud ema eest kuni tema viimse hingetõmbeni tõelise armastusega hoolitsenud, lõpuks on hooldatav surnud. Mida edasi?

Ta abielu on juba ammu lagunenud,

lapsed on kodust ära, ja nüüd seisab viiekümnene naine ihuüksi ning ilma igasuguste perspektiivideta kesk tuuliselt külma Põhjamaa talve. Nii keerab ta Eestile selja, sest siin pole enam midagi, mis teda kinni hoiaks. Ja tiivustatud Joe Dassin´i laulusõnadest „Si tu t´apelles melanacolie" ja tütarlapselikest unelmaist seab ta end valmis reisiks maailma kõige romantilisemaks kuulutatud armastuselinna - Pariisi.

Aga ta maandub varsti tagasi reaalsusse, kui peab hakkama hoolitsema pahura väliseesti daami eest, sest isegi tema kui väljakoolitatud haiglaõe jaoks ületavad need tujud igasuguse piiri. Prantsuse kino suur staar Grande Dame Jeanne Moreau mängib kapriisset Fridat sedavõrd autentselt, et sellele mängule ei suuda leida pisematki laidusõna. Tema kangelanna pidi Stalini terrori ajal Eestist põgenema, aga temast ei saanud mingit hädist saatusele allavandujat, vaid Frida elas armuseiklustes põnevat elu. Isegi vanas eas on ta veel tulvil elu- ja armujõudu ega ole muutunud närtsinud ja jõuetuks vanamutikeseks, seepärast ei taha ta ka, et temast palju noorem armuke Stephane (Patrick Pineau) talle igasuguseid hoolitsejannasid kaela saadaks.

Anne mõjub algul metropoli platsidel ja tänavatel, aga ka antiiksete esemetega täidetud korteris nähtamatu ja kohanematuna, justkui kaotsiläinuna. Ta tuleb teisest maailmast, millel tema praeguse Pariisi eluga midagi ühist pole. Tänapäeval on raske aru saada, et „Burda" ja „Quelle" lõikelehed ja kataloogid olid „raudse eesriide" taga väga hinnas mõistmaks, mis on väljaspool „en vogue".

Teistsugust elu on elanud Frida,

kes siidi mähituna oma magamistoas troonib ja laseb Annel end teenida, kusjuures too ei suuda kuidagi vana naist rahuldada, kuigi vaene õnnetuke seda igati teha püüab. Mitte midagi pole madaamile küllalt hea.

Ainult Stephane suudab kahe naise suhteid kuidagi klaarida ja neid lepitada. Frida saab aga väga hästi aru, kelle ta Annes enda jaoks leidnud on, ja varsti avab ta oma südame, et algaks kahe eestlanna omapärane ja hingeminev „armastuse lugu", mille harmoonilise kokkukõla võimaldavad eelkõige ühised eesti juured.

Ilmar Raag on suutnud oma filmiga luua hämmastavalt kammerliku filmi, kus kaamera suudab usutavaks teha miimika, liigutused, kõik selle, mida pole sõnades. See on õrn film väga liigutava looga, mis käsitleb vanaduse küllaltki ebamugavat aspekti: väärikust ja erootikat, üksindust ja surma, aga ka kodust hooldust kui moodsat orjapidamist, kusjuures idaeurooplastest põetajaid eksporditakse välismaale üksnes tänu nende odavusele.

Filmitegija pole selle looga Eestis just eriti loorbereid lõiganud, sest tema film ei sobi Euroopa musterõpilase kuvandiga, mida Eesti tahab endast välismaal luua, kuigi riigis puudub korralik sotsiaalne infrastruktuur ja kõrgesti haritud tööjõud maalt lahkub. Ilmselt on viimane aeg, et poliitikud asja sügavuti käsile võtaksid, sest muidu ei jõua see eeskujulik õpilane Euroopa koolis üldse enam edasi kõrgematesse klassidesse.

Jeanne Moreau ja Laine Mägi valimisega peaosadesse on Ilmar Raagil olnud eriti õnnelik käsi. Eesti tippnäitlejat tahaks edaspidi kindlasti rohkem näha. 85-aastast prantsuse staari sooviks aga lõputult imetleda, nüüd on ta niisiis ekraanil Eesti filmis, aga kahjuks mitte Saksa omas. Ja vastavalt sellele ei saa sakslased nautida prantslanna veidi murdunud kõnemaneeri ja Laine Mägi võluvat aktsendiga prantsuse keelt. Filmi saksa keelde tõlkides pole kahjuks leitud eestlannat, kes sama sarmikalt aktsendiga saksa keelt räägiks, nii et film sellega veel lisavõlu juurde saaks.

See oli viiekümnendate algul,

kui ekraanidele ilmus „Ameeriklane Pariisis", kaugelt ookeani tagant, ja nii jõudis kohale sõjajärgne „American way of life" [Ameerika elulaad]. Kui Gene Kelly tantsiskles läbi tänavate George Gershwini muusika saatel, oli see Bosse jaoks suur edu, mis tõi kaasa mitu Oscar'it. Peaaegu 60 aastat hiljem jõudis kohale „Une Estonienne a Paris", sest käes oli aeg, et kaks eestlannat teineteist avastaksid ja oma kõige varjatumaid eluunelmaid pihiksid. Sundimatult ja märkamatult kujundasid filmitegijad sellest loost ühe südamliku „ménage a trois", mis elu kõigis tema varjundeis kõlada lasi. Võib-olla pole film kassatükk, aga sellegipoolest on tegemist väikese Eesti suure kinoga.

Jeanne Moreau on oma kehalises olekus eestlastele kuidagi väga sarnane ja seepärast tundus filmis väga usutav, et ta on kord Fridana Pariisi eestlaste lauluproovides osalenud. Aga oleks veelgi parem, kui näitlejatar osaleks kord ka iseendana Eesti suurel laulupeol, et omal nahal kogeda, kuidas eestlased suudavad lauldes kogu keha ja hingega üheks saada.

Just seepärast on väikese riigi suurim jõud tema kultuuris. Laulupidu leiab aset teatavasti aastal 2014, ja Laine Mägi võiks ehk kaasa aidata, et ka „Une Parisienne a Tallinn" ükskord teoks saaks.

[esiletõste] Filmitegija pole selle looga Eestis just eriti loorbereid lõiganud, sest tema film ei sobi Euroopa musterõpilase kuvandiga, mida Eesti tahab endast välismaal luua, kuigi riigis puudub korralik sotsiaalne infrastruktuur ja kõrgesti haritud tööjõud maalt lahkub.

Tõlkijalt: Tauno Langi ema Svea Lang oli jõukate ja mõjukate Eesti Vabariigi äriinimeste tütar ja pidi seepärast sõja ajal Eestist põgenema. Tal oli kuus last, neist Tauno M. Lang on Eestisse ja eriti Eesti laulupidudesse armunud. Vaatas filmi „Eestlanna Pariisis" kolm korda ja kirjutab sageli eestiteemalisi lugusid.

Jaga |