Nüüd võiks neist asjust ju rääkida

Virge Loskit,      04. september 2002


Postimehes (15.08) oli teade, et Eesti Posti kauaaegne juht Tarmo-Jaan Tõeleid läheb pensionile. Sooviksin, et Tõeleid nüüd avalikustaks, milline oli ENSV-s postisüsteemi seos KGB-ga.
Paljudel olid sugulased välismaal, sh ka minu perekonnal. Kirjavahetus nendega oli aga häiritud. Välismaalt saadetud kirjad jõudsid meieni kuu aega pärast nende postitamist. Saabunud kirjad olid tsenseeritud - tint laialivalgunud, fotod kokkukleepunud jne. Selleks, et kiri ikka kohale jõuaks, saatis minu USA-s elav vend kirjad kahekordselt…
Erakirjavahetus segati ametikirjavahetusega: kui 1983. aastal toimus minu kodus läbiotsimine, võeti ära ka ligi 30 ametkirja. See tekitas mulle tööalaseid sekeldusi. Välismaa sugulaste poolt meile tellitud ajakirju The National Geographic ja Machine Design jäi palju numbreid saamata. Näiteks ajavahemikul 1977-1978 jäi viimatimainituist kätte saamata 27 numbrit. Telefonitsi ähvardas Tartu KGB töötaja Albert Gektor, et kui meie perekonna suhtlemine teisitimõtlejatega jätkub, siis minu kirjavahetus sugulastega katkeb täielikult.
Nõukogude perioodil kirjutasin korduvalt sideasutustele taotlustega minu postiside normaliseerida. Sain põikleva sisuga vastuseid, aga olukord ei paranenud.
Pärast taasiseseisvumist kirjutasin Tarmo-Jaan Tõeleiule 8. septembril 1995, et saada selgitust, miks postiteenindus nõukogude ajal nii häiritud oli. Kahjuks vastas Tõeleiu asemel mulle hoopiski tootmisdirektor Helju Ots. Vastus ei selgitanud tolleaegse kirjavahetuse häirituse põhjust. Praeguses vabas Eestis ei peaks ju olema põhjust ega ka kohustust neist asjust mitte rääkida.
Tarmo-Jaan Tõeleidu premeeritavat 6-12 kuu töötasuga. Ümberõpet ta küll justkui ei vajaks, kuna kavatsevat jätkata tööd samas asutuses nõunikuna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)