Nädala juubilar IAN ANDERSON 70

Õigupoolest on mul Ian Andersoni kontserdile minnes tunne justkui saaks taas kokku vana hea tuttavaga, keda tunnen juba üle 30 aasta. Umbes aastal 1985 lindistas mu isa sõbra makist terve hulga Jethro Tulli muusikat. See võis üsna veider vaatepilt olla, kui 6–7aastane poisike kuulab kodus Jethro Tulli. Mäletan, et need helid ja Andersoni flöödimäng lummasid mind kiiresti.

Mis on siis 10. augustil 1947 sündinud Ian Andersonis nii erilist?

“Kõige hinnatavam omadus muusiku juures on tema julgus ise midagi luua, välja pakkuda midagi täiesti uut, mis tuleb looja südamest ja peast,” kinnitas Ian Anderson 2001. aastal Tallinnas ajakirjanikega kohtudes. Ja see ongi tänase juubilari juures kõige hinnatum omadus.

“Minu meelest on see lausa haiguslik nähe, millesse on nakatunud ka näiteks kõik maailma sümfoonikud – nad ei ole põrmugi paremas seisus kui õnnetud Pink Floydi kaverbändid,” ütles Anderson. Tema sõnul ei ole Jethro Tull ühelgi ajastul üritanud olla kaasaegne bänd. 

Andersoni poolt pakutav muusika on ajatu. See on justkui vana hea 1960–1980-ndate Ameerika auto, milles kõik on ehe ja aus. See ei ole selline muusika, mida pakutakse Weekendi festivalidel, mis on, kui nüüd taas autodest paralleeli tuua, väliselt atraktiivne ja kiire, aga odavatest materjalidest tehtud ja sisutu.

Minu üks Jethro Tulli lemmikmuusikapala „Aqualung“ (Sukelduja) räägib kodutust mehest. Anderson kirjutas selle laulu ühest konkreetsest kodutust, kelle fotot ta oli põgusalt jälginud – Iani tolleaegne naine Jennie oli amatöörfotograaf ja näitas talle oma pildistusi. (Jennie ja Ian paraku lahutasid 1974. aastal.)

„Aqualungi“ puhul on loo tonaalsus igati paigas. Mind häirib see, kuidas õnnetuid lugusid ja inimsaatusi meedias ja ka tänapäeva Eesti teatrites tihti kujutatakse. Kaasneb hästi suur nutt ja must masendus, mis on inimlikult mõistetav, aga puudub suuremate jõudude ja paratamatuse tunnetus.

Selles laulus ütleb Anderson kodutule, et „sa tunned end kui surnud part ja sülitad suust välja tükke oma purunenud õnnest“. Ja: „Võtta aega on ainus asi, mida sa veel oskad võtta.“

Laulu viimased read kõlavad nii:

„Kas sa veel mäletad neid detsembrikuiseid külmi ja uduseid ilmu,

Kui jääpurikad rippusid sul habemes ja sa karjusid agoonias?

Kui sa tegid ägedalt vastu pannes viimaseid hingetõmbeid,

Mis kõlasid kui mere põhja laskuva sukelduja helid.

Ja lilled õitsesid kevadel kui meeletud.“

Läbi aastakümnete on Anderson rääkinud oma muusikapalades erinevatest ajastutest, poliitikast, sõdadest, realistlikust elust inimkeskses vormis.

Näiteks minu teises lemmiklaulus „Budapest“ meenutab ta üht oma kuuma õhtut ungari tütarlapsega Budapestis. „Ma arvan, et ta oli keskmaajooksja, (tõlkest polnud võimalik täpselt aru saada)…“ algavad laulu sõnad.

Šotimaal sündinud Ian Anderson alustas muusikukarjääri 1962. aastal, mil asutas koolivendadega ansambli The Blades. Karjääri alguses pakkus Andersonile huvi kitarrimäng, kuid peagi pidi ta tunnistama, et "nii heaks kui Eric Clapton, ei saa ma kunagi". Seepeale asus ta otsima uusi pille, mille peal oma oskusi lihvida.

Maailmakuulus on ta flöödimängus. Andersoni ühel jalal seismine ning flöödi mängimine on üks rokkmuusika tuntumaid sümboleid. Tema esinemisi tasub vaadata you tube’ist, kui vajate energialitakat.

Jethro Tull sai alguse juba 1968. aastal. Alustas bluesibändina, et teenida muusikaga elatist. “Siis avastasin sellise lihtsa pilli nagu flööt ja sellega improviseerides tekkis idee teha midagi hoopis erinevat. Mulle on alati meeldinud teiste kultuuride muusika: Idamaade ja Aasia, Põhja-Aafrika, klassikaline muusika, Euroopa musa ja loomulikult ei saa kaarega ümber minna vanast heast rockist. Ma kuulasin omal ajal just väikseid ja erilisi asju ning need on minuga ja mu loominguga kaasas käinud siiani. Ükskord näiteks käisin plaadipoes ja leidsin mingi albumitäie Egiptuse flöödimuusikat, mis lihtsalt jäi minu sisse kõlama, ja ega ma vist seda rohkem kuulanud polegi, aga nii kogu see Jethro värk oma näo sai,” ütles Anderson Eesti Päevalehele.

Kust sai bänd sellise kummalise nime? “Ega mina tegelikult ei mõelnudki välja nime Jethro Tull. Originaalne Jethro Tull oli 18. sajandi põllumajandusteadlane, kes muide oli ühtlasi ka leiutaja. Nimelt leiutas ta reaskülviku, mille ehitamiseks sai ta inspiratsiooni oma kohaliku kiriku orelist ja selle pedaalisüsteemist. Kunagi ammu oli meil komme võtta bändile niiöelda “nädala nimi” – me ei olnud alguses just eriti nõutud bänd ning esinesime pea iga nädal ise nime all, mille tihtipeale ka ise tavatsesime ära unustada. Ükskord esinemiskoha plakatilt tuttavat (loe: oma bändi) nime otsides nägimegi “Ennäe! Jethro Tull!” ja nii otsustasimegi ühe nädala olla Jethro Tull. Nii see läks,” rääkis Anderson Eesti Päevalehele 2001. aastal.

Ian Anderson abiellus 1976. aastal Shona Learoydiga ja neil on kaks poega. Üks neist on samuti muusik, teine on tegev filmitööstuses.

Esimest korda käisid Jethro Tull ja Anderson Tallinnas 1991. aastal Rock Summeril. Toda korda Anderson hea sõnaga ei meenuta – publik olnud purjus ja ka pudel lennutatud lavale. Pärast seda lubas Anderson, et ei tule enam kunagi Eestisse esinema.

Õnneks ei vastanud see lubadus tõele. Eestis ja selle publikus peab siiski Andersoni jaoks olema miskit meeldivat, sest 6. märtsil 2018 astub ta juba neljandat korda Tallinnas lavale.

INDREK VEISERIK

Jaga |