Raamat "Peaminister" 7. osa

13. juuli 2005


Juunikuist katset valitsust kukutada on mitmed poliitikud nii tookord kui hiljemgi iseloomustanud kui vastutustundetut mängurlust. Sõnal "mängurlus" on poliitikas halb tähendus. Tegemist oleks just nagu rumala, hulljulge riskivalmidusega, tegelikkustaju kaotusega pelgalt isikliku lõbu ajel.
Aga meile suruti see mäng peale. Ja meie mängisime teist mängu kui enamik meievastasest opositsioonist. Meie silmis ei sarnanenud poliitika mitte ajaviitemänguga, vaid tõsise võistlusmänguga, kus tuleb arvestada vastandlikke huvisid ning ette valmistada enesele soodsaid teise poole käike.

Eesti poliitikas on üks parimaid mängureid Jaak Allik. Ta ise on tunnistanud, et omandas nood oskused oma isalt, vanalt punarevolutsionäärilt. Võib uskuda, et kõik temalt saadud tarkus on kokku võetav paari-kolme põhitõega, aga neid ei räägi Jaak Allik mitte kunagi välja.
Tema ainus häda tol ajal oli järgijate tühine hulk, quantité négligeable, nagu ütlevad prantslased. Sellises hulgas on võimalik teha üksnes intriige, mitte poliitikat. Talleyrandil oli õigus – intriigi ja poliitika vahe on mängu kaasatute arvus.
Hindan Alliku tarkust ja oskust poliitilisel malelaual vigureid sättida, ja tunnen kaasa tema kibestumisele. Tegelikult ei ole mul olnud temaga isiklikke vastuolusid, küll aga oleme ikka jäänud oponentideks poliitikas. 1988. aasta kevadel tegin talle ettepaneku lüüa kaasa Rahvarinde moodustamisel. Jalutasime tundide kaupa Tallinna Metsakalmistu haudade vahel ja kaalusime olukorda. Paraku sidus Allik oma liitumise tingimustega, mis ei olnud mulle vastuvõetavad. 1989. aasta kevadel konkureerisime temaga N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel Viljandi ringkonnas. Jäin peale ning olen hiljem kuulnud, et Jaak Allik elas seda väga sügavalt läbi. 1989. aasta 23. augusti hilisõhtul, pärast Balti ketti, istusime koos ühes Lõuna-Viljandimaa kõrtsitoas ja ajasime juttu. Allik oli veendunud, et me pingestasime Balti ketiga olukorda ning tegime sellega Eestile vaid kahju. Ta ütles umbes nii: Kui teie olete kõik kinni pandud, siis istuvad need inimesed siin kõrtsis edasi, libistavad õlut ja võib-olla isegi irvitavad teie kuulsusetult lõppenud avantüüri üle.
Nii nägi Allik võimalikku tulevikku. Ega ei saa salata – nõnda oleks võinud minna jah.

Õppetunnid
Kui tagantjärele hinnata, mida 1991. aasta 19. juuni andis, siis midagi rõõmustavat sellest ei tõusnud. Poliitiline vastaseis süvenes. Kui enne pidas Rahvarinne intensiivseid läbirääkimisi nii kristlike demokraatide kui ka "vabade eestlastega", siis pärast 19. juunit muutus nende jätk ebatõenäoliseks. Rahvarinne pidas neid kõnelusi, süvendamaks erinevate poliitiliste jõudude koostöövaimu. Nüüd sai selgeks, et nii mõnedki kasutasid seda vaid aja võitmiseks. Rahvarinne ja tema toetajad pidid nentima, et neid löödi selja tagant, mistõttu koalitsioonivõimalused Eesti poliitikas ahenesid veelgi, umbusaldus ja pinged tõusid uuesti esile.
Mingil määral võitsid sellest kriisist vene saadikud, sest esimest korda asusid nad ülemnõukogus tegutsema iseseisvate poliitiliste subjektidena.
Opositsioon aga saavutas, et valitsus ei saanud vähemalt kaks nädalat tegelda põllumajanduses turusuhetele ülemineku reformi ettevalmistusega. 1. juulil pidi käivitatama mitmed turumajanduslikud regulaatorid. Nüüd tunnistasid ministrid, et väga keeruline on tegutseda valitsuskriisi olukorras, kui on algamas aasta üks kõige keerukamaid majanduslikke ümberkorraldusi.
Ega opositsioon tegelikult alla andnud. Valitsuse tagandamise arutelu lükati lihtsalt edasi augustisse, kui ülemnõukogu pidi peale suvepuhkust taas tööd alustama. Kuid august tuli teistsugune, kui juunimängude korraldajad planeerisid.

Pilt Eestist "tund enne vabadust" paistis järgmine:
Erastamine ja majandusreform olid nihutanud isiklikud ja kihilised majandushuvid hoopis tähtsamale kohale kui varem. Taheti võimule saada ja seejärel poliitiline kapital sularahaks vahetada. Niisiis tekkis uus alus poliitiliste rühmitiste ümbergrupeerumiseks, kusjuures strateegiliste ja taktikaliste huvide ühitamatus oli terav.
Omandireform kandis Eesti Skylla ja Charybdise vahele. Olime veel impeeriumi haardes, aga juba üritasime turumajandust. Seda reformi edasi lükata oli võimatu, aga seda ellu viia Nõukogude impeeriumis eluohtlik.
Süvenevas majanduskriisis, n-ö poolikus turumajanduses tõusid esiplaanile eri gruppide majandushuvid, muutusid eksistentsiaalsemaks mitmesugused varustus- ja makseraskused. See lõhestas Eestit endisest enam mittepoliitilisel pinnal, teravnesid eestimeelsete rühmade vastuolud idapoliitikas.
Kui varem olid poliitilised jõud uskunud vabaduse peatsesse saabumisse ja peamiselt konkureerinud armutult selle nimel, kes nimelt vabaduse toob (pannes näiteks Jeltsiniga koostöös edu saavutanutele lihtsalt jala taha), siis nüüd perspektiiv muutus. Et kiiret arengut enam ei loodetud, tempo oli kaotatud, siis andis see maad igasugusteks konjunktuurseteks kokkulepeteks väliselt väga vastandlike jõudude vahel, lähendades näiteks Eesti Komiteed ning Interrinnet.
Nüüd konkureeriti isegi selle pärast, kes teeb parema tehingu Moskvaga N Liidu raames. Kui kiiret vabadust polnud oodata, siis ei tundunudki see ehk reetmisena. Muutunud oli paradigma – arusaam normaalpoliitikast, milles võimu pärast konkureeriti.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)