Mõtisklusi rahvuslikust julgeolekust (II osa)

Inimene saab sõna sisu mõista vaid siis, kui sõnaga kaasneb kindel kujund. Mitte kõigil sõnadel ei ole kujundit, näiteks mitmel sidesõnal on keeles teistsugune eesmärk - mõistete tervikusse kogumine või loetlemine. Kujundi puudumine ei võta sidesõna puhul võimalust mõista sõna otstarvet, üldjuhul aga küll.

Valetamise kunst

Kui sõnal puudub kujund, siis jääb sõna mõistetamatuks. Sõna saab mitmesuguste võtete abil kujundist ka lahutada. Seda saab teha näiteks konteksti ja lauseehitusega manipuleerides. Selliseid lauseid ja sellist konteksti, kus sõnalt võetakse kujund, tuleb alati märgata, sest headele kavatsustele see tavaliselt ei viita. Eriti tähelepanelik peab olema normdokumentide teksti puhul. Valisin näite, mis peaks kõiki eestlasi mõtlema panema. See on ühtlasi näide süsteemsest pettusest.

Süsteemne pettus

Põhiseaduse kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kuid millisel demokraatial meie sõltumatus ja vabariiklus rajanevad, seda kujundit sõnastusest ei teki.

Teiste sõnadega, meie põhiseadus ei sätesta, milline demokraatiavorm peab olema Eestis riigivalitsemise aluseks. Põhiseaduse sõnastus peaks aga välistama suvaõigusliku tõlgendamise võimaluse. Meie põhiseaduse ülesehitusest võib vaid kaudselt oletada, et peetakse silmas esindusdemokraatiat ja parlamentaarset riigikorda; oletuseks see aga jääbki. Sest kui rahvaesindaja ei täida antud lubadusi, siis ei saa teda tagasi kutsuda. Parlamenti juhib aga riigiülene kontseptuaalne võim. Riik võib ju iseseisev olla, selle juhtimine aga mitte. Lahtiseks jääb muide ka asjaolu, kas seadusi üldse tuleb Eestis tegelikult täita või on see jäetud igaühe otsustada.

Kuidas selline põhiseadus töötab, jäägu lugeja otsustada; valik on samuti vaba.

Minu järeldus on, et põhiseadus võimaldab meil ka sellist demokraatiat, kus "kõrgem demokraat" ütleb, kuidas teised demokraadid mõtlema peavad, ja "kõrgem demokraat" ka otsustab, kes ja kuidas peavad seadusi täitma.

Kahjuks ongi just sedalaadi demokraatia meie igapäevane tegelikkus.

Peita võib kujundit, kuid peita võib ka sõna

Kui inimestel on tekkinud mingi kujund, et toimub mingi nähtus või protsess, mille üksikuid osi ta ehk isegi oskab nimetada, kuid mis kokkuvõttes pole see, mis paistab, siis sellisest kujundist rääkimisel on poolte vahel teineteisemõistmine väga raske. Inimene vajab otsekohe selget sõna selle kujundi nimetamiseks ja iseloomustamiseks, et kujundit fikseerida ja mõistetavaks muuta. Selleks et asjast ühtmoodi aru saada, tuleb kujundile leida sobiv sõna.

Kontseptuaalne võim

Kui sõnatu kujundi kohale lendab aga Tõe Monopoli harrastav kontseptuaalne võim, siis kasutatakse olukord otsekohe ära, ning nimetut kujundit olematusesse pillates asendatakse see kujund kontseptuaalsele võimule sobiva kujundi ja sõnaga. Inimene jääb vale meelevalda. Valedesse uppuvat inimest aga on kerge valitseda. Kontseptuaalne võim rajabki oma juhtimisskeemi rahvuse uputamisele valedesse. Sellises olukorras tuleb inimestel kiiresti ise kujundile õige nimi panna.

Terve mõistus leiab igas olukorras hea lahenduse

Meie valitsuse tegevust jälgides hakkab peagi silma paistma, et valitsejate tegevus ei ole adekvaatne. Ometi pole vist tegemist vaimupuudega inimestega.

Pikemal jälgimisel paistab välja riigiülene kontseptsioon, mis sellist näiliselt ebaadekvaatset tegevust juhib. Niisugust riigiülest juhtijat nimetataksegi kontseptuaalseks võimuks. Kui valitsejad on kontseptuaalse võimu tööriistad, siis nad tegelikult riiki ei juhi.

Selline siis ongi olukord: riiki juhib kontseptsioon, mitte valitsus ega rahvas oma kirjutatud ja kirjutamata seadustega.

[esiletõste] Riik võib ju iseseisev olla, selle juhtimine aga mitte.

FEJA RÄIM, vaatleja

Jaga |