Hingelise debiilsuse hind

MARGA TIITUS,      16. august 2006


Lugesin hiljuti Postimehest Keila jõel hulpinud koeralaipadest, mille tekitamise kohta lubati alustada juurdlus, loodetavasti annab see ka tulemusi, et süüdlased saaksid karistatud ja sellisele tegevusele hinnang antud.
Oma kogemustest tean mõnda nii koletislikku loomadega tehtut, mille peale vanad sõjamehed ja endised Gulagi-elanikudki ei suutnud midagi öelda, vaid pead raputada.

Paigas, kus ma elan, lasi noor naine, kahe lapse ema, ära uputada kolm täiskasvanud koera, keda ta kaks aastat oli pidanud, nagu ta külale rahumeeli mainis. Või uputas ise – asi see siis ära ei ole! Kes oli juures ja pealt nägi, kuidas tapmisprotseduur tegelikult toimus, "inimene" on ju leidlik, sellest ürikud vaikivad, rahvas aga pajatab koledusi. Peale tapmise enese on kõhedust tekitav just kiire valmisolek tappa, hoolimatus, halastamatus. Sellisest jõhkrast Küla-Carmenist kipub eeskuju ja innustust saama nii mõnigi teismeline. Päris kindlasti ei jää sellest teost puutumata aga tema enese pisikesed lapsed ja nende mängukaaslased, kelle alateadvuses kinnistub säärane käitumismall, lõhkudes psüühilise turvatunde. Tulevikus püüavad nad samasuguse käitumisega oma hirme summutada.
Sarmi jõhkrusega äravahetav plika lõi kaikaga vigaseks vana kassi, kes nüüd pimedana oma elu lõppu peab veetma. Põhjuseks, et kass teda hammustas, kuna ta looma sabapidi pai tegemiseks lähemale rebis. Tahtis poistele demonstreerida "naiselikku loomalembust", millesse kass valu tõttu sabas oli sunnitud korrektiive tegema. Kass ei tule iialgi inimese juurde eesmärgiga teda hammustada.

Kõik loomapiinajad ja psühhopaadid on olnud lapsed

See, millised suhtumised nad saavad kaasa kodust, määrab suures osas ära nende tulevase käitumise, psüühilise tervise jms. Kodusest keskkonnast, kogu ümbritsevast, saadakse paraku just lapseeas need tugevad mõjutused, mis võivad nõrgestada ja rikkuda, osal juhtudel kuni psühhopaatiani välja, inimese närvisüsteemi ja oskuse normaalselt käituda või siis vastupidi – tugevdavad seda, luues armastava, hooliva, vastutustundliku ja empaatiavõimelise keskkonna, mis jääb inimese maailmatajusse terveks eluks, andes jõudu ja headuseusku ning tehes võimeliseks samu omadusi edasi kandma, samasugust keskkonda looma, teiste olenditega harmooniliselt suhtlema – tänu oma võimele ja tahtele neist hoolida.
Sestap ei olegi asi mitte niivõrd kvantiteedis kui kvaliteedis, mis peaks järgima positiivseid arenguid olemasolevas kultuuriruumis. Oluline pole ju mitte võimalikult suure arvu beebide, rahvastikuhulga, töörobotite tekitamine, vaid esmatähtis on ikka see, millised inimesed meid ümbritsevad. Kas nad loovad headust või kurjust, jõhkrust või hoolivust, saavad neist intelligentsed heasoovlikud inimesed või väiklust, ahnust, reetlikkust, alatust kultiveerivad matsid.

Miks on nii palju negatiivsust meie ümber

Miks emotsionaalne-vaimne keskkond, milles elame ja mille vaimsust võiks kahjuks nimetada debiil-sotsiaaldemagoogiaks, meid liiga sageli väsitab, räsib, pingestab? Miks vaevlevad depressioonis juba pubekad ja otsivad alkoholist rahu ja unustust noored kui vanad, miks narkots levib? Mis on selle tegelik põhjus? Eluraskustega toimetulematus, nende haigust tekitav, vanandav, nõrgestav toime – eks tulene see eelkõige just sellest samast julmusega saastatud, sageli lausa haiglasest emotsionaalsest keskkonnast, milles meid iga päev oma tegevusega räsivad kõikvõimalikud hingedebiilikud – olgu koeratapja või hobusepiinaja, intrigant töökohal, oma partnerit tasapisi hävitav kaaslane, jultunud ülemus või hoolimatu lapsevanem, kes oma jõhkrust õigustab just laste olemasolu või nende heaoluga. Empaatiavõimele rajatud heasoovlikkus ei saa kunagi olla ühesuunaline.
Just seetõttu ei tohigi tehtud sigadusi maha vaikida. Tuleb avada inimeste silmad ja meeled, et nad teadvustaksid endi ümber toimuvat, et nad ei lubaks hingedebiilikutel kujundada meie elukeskkonda, et nad julgelt sekkuksid, sest kõik halb saab toimuda ainult inimeste vaikimise tõttu.

Avalik register julmurite kohta
Loomade halva kohtlemise juurde tagasi tulles soovitan sisse seada avaliku registri kõigi nende kohta, kes on tabatud loomade julmalt kohtlemiselt ja selle eest karistuse saanud. Nii on ausam ja õigem. Sellised tegelased leiavad sageli uuesti tööd loomadega tänu tööandja teadmatusele, omavad loomi, korraldavad mingil moel nende saatust. Olles küllalt kavalad ja osavad oma haiglust ja arenematust heasoovlikkuse või hädavajaduse sildi all serveerima, mis annab neile võimaluse tegutseda, otsekui ühiskonna vaikival nõusolekul.
Rohkem kodanikujulgust tahaks küll Eesti inimestele soovitada. Peitupugemine ei ole lahendus. Igasugusel hoolimatusel ja julmusel on omadus võtta kõige erinevamaid vorme ja piiramatult levida, seepärast tuleb see hävitada juba eos. Mitte miski ei korva räpasust, mida me oma hingedele iga päev "pritsida" lubame.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)