![]() Kivikirve peenhäälestamine ehk revolutsiooni võimalikkusestJAKKO VÄLI, 27. jaanuar 2016Kui peaminister Rõivas järjekordselt Brüsseli nõupidamiselt eralennukiga Tallinna tagasi jõudis, pidid turvamehed ta lennuväljalt ära eskortima kullerfirma furgoonis, sest isegi tugevdatud ihukaitse poleks suutnud teda päästa vihase rahvamassi eest, kes peaministrit viimased paar tundi lennujaamas oodanud oli.
Eelnev sissejuhatus on muidugi täielik väljamõeldis ning autor ei taha sellega öelda, et ta pooldaks vägivalda korrumpeerunud poliitikute vastu, kuid samas – arvestades rahva meelsust ja meid ees ootavaid sündmusi (töötuse kasv läbi masskoondamiste Virumaal, esimeste ametlike kvoodipagulaste saabumine jne.) – ei saa väikest koputust vastu mõne broilerist poliitikukese nosplit ju täielikult välistada, või kuidas? Inimeste seas liikudes võib nii suuremates linnades kui ka maapiirkondades üha sagedamini tunnetada, et ikka veel Eestisse jäänud eestlaste ja ka siinset keelt hästi valdavate ning Eestit oma kodumaaks pidavate venelaste seas levib viha. See pole viha mitte abstraktse riigi vastu, vaid konkreetselt just nende saamatute, rumalate ja inimestena tühiste poliitülbikute vastu, kes tunduvad pisut vähem kui aasta peale valimisi olevat täiesti ära unustanud, et mitte lesbid, homod ega pagulased ei aidanud neid võimu juurde. Suurriikide juhtide kõrval saavad rõivased ja muud poliitloomad õilmitseda tänu eestlastest arstidele, venelastest väikeettevõtjatele ja itaallastest kõrtsipidajatele. Tänu valijatele ja maksumaksjatele, kes hoolitsevad oma lähedaste eest, annetavad oma raha heategevuseks, täidavad oma kohuse riigi ees nii makse makstes kui ka valimistel osaledes. Ja mida nad siis vastu saavad? Oma rahvast häbenevad poliitikud, kes käituvad kodumaal Brüsseli emissaridena, mitte Eesti riigijuhtidena!
Milline on lõpptulemus, kui mitte keegi ei ole rahul? Põikame põgusalt ajalukku. Siim Kallase juhitud Reformierakonna kuvand oli edumeelne. Emapalk on üks kõige võimsamaid asju, mis sotsiaalsfääris üldse poliitikute poolt ära tehtud. Ettevõtete tulumaksuvabastus oli omas ajas välisinvesteeringute meelitamiseks igati õige samm. Kuid riik on superstruktuur, mis vajab ülejäänud maailmaga kaasas käimiseks dünaamilisi muutusi. Ning ma ei pea siinkohal silmas jõusaali parklas kükitavaid maksuametnikke, kes firmade autonumbreid oma tahvlisse salvestavad; või siis päästeametnike koondamist selliselt, et päästja muutub kurvaks tukiloputajaks, samas kui koondatute palk läheb uhke linnamaasturiga sõitvale keskastmejuhile. Statistika on sageli üks suur müstika. Statistiliselt keskmise palgatõusu taga on aga sageli just bürokraatia kõrgemate astmete palgatõus reaalsete töömesilaste koondamise arvelt. Teatud elualadel on see tehnika arengu ning tööviljakuse kasvuga seoses loomulik nähtus. Kui aga üks oma haldusalas täiesti ebakompetentne poliitik võtab nõuda Tartu Ülikooli kliinikumilt sealsete oskustööliste koondamist, sest Exceli tabel ei anna muidu soovitud lõppsummat, – siis on see lihtsalt sigadus, millele tuleb vastu hakata! Ansip juhtis riiki kaheksa aastat mitte kui midagi tehes, lihtsalt kuiva statistika abil. Sellist lõputut tõhustamist, parandamist ja üksikute pisikeste puuduste kõrvaldamise poliitikat jätkab ka Rõivas. Sõnades teevad reformierakondlastest peaministrid aastast aastasse meeletut tööd, kuid kas suudab keegi lugejatest meenutada kasvõi ühte reaalset reformi ehk sisulist muutust, mis aitaks meid riigina edasi? Mitte mingi valemiga ei suuda riigirong mäe alla jõudnuna hakata ülespoole rühkima, kui kogu aur kulub ainult vile peale ning mootori hooldamise asemel hakatakse nuumama teenindavat personali. Sest mis need poliitikud muud on, kui meid teenindama mõeldud personal, kes puhvetisse pääsenuna on aga unustanud oma töökohustused ning ahmivad nüüd head ja paremat näost sisse, jättes reisijad jahmunud näoga seda orgiat pealt vaatama.
Küsimus aastal 2016 ongi just selles: kui kaua me talume tänaste riigijuhtide arrogantsust ja omas – juriidilises mõttes vabas ja demokraatlikus – riigis elavate inimeste alavääristamist nende poolt, keda me ise oleme ennast teenima valinud? Teinud oma valiku usus, et valitud teenivad meid ja meie riiki parimal võimalikul moel. Kolmikut, kes täna riiki valitseb, ei ühenda ei ühine maailmavaade ega arusaam riigi tulevikust. Neid ühendab soov võimul püsida.
IRL lastakse lõplikult allavett siis, kui Vabaerakond osutub Reformierakonna tagatoa poolt äraostetavaks; perekond Ossinovski aga tunneb kuklas jõuametkondade jäist hingust täpselt seni, kuni Jevgeni lubab endale mõtteid, et Eestile oleks kasulik Reformierakond varumeestepingile saata. Kõige rohkem ongi kahju sotsidest, sest Keskerakonnal on kindel valijaskond ja ideoloogia, samas kui normaaloludes Keski partneriks sobiv Sotsiaaldemokraatlik Erakond peab tegelema oravapartei praagi parandamisega, näiteks viima ellu Rõivase algatatud invaliidide mõnitamise reformi. Tänased sotsid mõjuvad kohati hoopis narkojoobes reformierakondlastena, kes ümbrust ei taju, kuid võitlevad vapralt nähtamatute deemonitega. Isiklikult ootan huviga, mida valija sellest varjupoksist järgmistel valimistel arvab. Selge on see, et praeguse riigiga on rahul vaid need, kes suutnud ennast puugina avaliku sektori külge imeda ning maksumaksja raha toel enda heaolu kasvatavad.
Korrumpeerunud võim + skisofreeniline peavoolumeedia = närune oravariik Me tuleme ajastust, kus lepiti vähesega. Me tuleme ajastust, kus pidi olema nutikas, et igapäevases olmes toime tulla. Kuid täna on minul küll tekkinud küsimus: mille poolest siis õigupoolest erines nõukaaegne plaanimajandus tänasest riiklikust exceli-majandusest? Riik on siiski elus organism, koosnedes erinevatest sotsiaalsetest gruppidest, mida ei saa lüüa ühe lauaga. Selleks et lehm piima annaks, tuleb talle head tingimused luua. Rõivas & Co aga arvavad vist, et maksumaksjat annab lüpsta lõputult, mitte kui midagi vastu andmata. Hävitame elujõulised väikesed koolid ja loome suured kool-kombinaadid? Olen ise läinud nõukaajal väikesest õdusast mõisakoolist suurde kombinaatkooli ja tean, kui ebameeldiv selline üleminek olla võib. Katkistest peredest pärit lapsed võidakse mammutkoolides päris ära lõhkuda, ning see väljendub tulevikus veel kalgimas, kibestunumas ja ka rumalamas ühiskonnas. Keevitame väikeettevõtjale kaela absurdse aruandekohustuse ning võtame talt tööjõumaksudega hinge seest – samal ajal kui Toompeal voolab tasuta majonees ja autofirmad ei jõua täita riigikogulaste tellimusi uutele automudelitele? Suurettevõtted panevad uksed kinni, sest Eesti eelised näiteks energia hinna või odava oskustööjõu osas on muutunud olematuks. Paralleelselt koolitame tasuta sadu juriste ja sotsiolooge. Kui pankrotiohus riigiettevõttesse on vaja summida sada miljonit või riiklik energiafirma tahab mängida miljonite eest riskikapitalisti, siis leitakse vajalik raha tundidega. Aga õpetajate palkadeks või koolilõunaks paari miljonit leida ei ole lihtsalt võimalik? Väga kreenis värk.
Väidan siinkohal, et tänane Reformierakonna riik on üks väga närune riik. Väljast on riigi maja uhkeks vuntsitud, kuid sees on katkised torud, haisvad peldikud ja rikkis ventilatsioonisüsteem.
Tasalülitatud opositsioon Opositsioon on tasalülitatud, sest parlamentaarne demokraatia reaalselt ei toimi. Kaitsepolitsei ja riigiprokuratuur ei tegele mitte niivõrd oma põhikirjaliste ülesannetega, kuivõrd hoolitsevad selle eest, et teatud väikesearvulist klanni ei ähvardaks võimult minema saatmine. Riigikontroll, kes peaks kui lõukoer valvama riigi vara heaperemehelikku hoidmist ja kasutamist, on muudetud kohitsetud buldogiks, keda võivad mõnitada ja puu taha saata nii ministeeriumid kui ka ametkonnad. Kogu Alar Karise aparaat töötab tühja, sest tulemust ei ole ega tule. Kui Riigikontrollil oleks iseseisva uurimisorgani õigused, istuksid Tallinna Sadama juhid juba ammu süüdimõistetute osakonnas koos Kalev Lillo ja teiste toredate nõukoguliikmetega. Kuna seda asja aga uurib prokuratuur, siis tuli proksist kohe peale Kiili ja Kaljuranna arreteerimist kiirteade: mingit seost poliitikutega pole! Nimetage mulle veel mõni demokraatliku riigi prokuratuur, kes kiirustaks uurimise algfaasis kinnitama asjaolu, mida keegi neilt veel küsidagi pole jõudnud. Asja alles hakatakse uurima, aga näedsa – poliitikute seotus ajaloo suurima korruptsioonijuhtumiga on juba eos riigiprokuratuuri tasemel välistatud! Kõnekas fakt.
Korruptsioonijuhtumeid näeme sel aastal veel. Oh ei, mitte Savisaarega seoses. Tema juhtumi esimene vaatus – läbiotsimine Hundisilmal – on kaamerate ees ära peetud ning nüüd annab seda toimikut lahti hoida vähemalt kohalike valimisteni 2017. aasta sügisel. Sest eks ole ju ka Šveitsi fondi toimik lahti aastast 2011, ning seal pole Edgarit suudetud isegi mitte kahtlustatavaks tunnistada. Euroopa Inimõiguste Kohtul on nende kaasuste puhul tulevikus Eesti õigussüsteemile ilmselt nii mõnedki kaalukad ja põhjendatud etteheited.
On mulje, et Eestit juhibki Putin Mis puudutab meediapilti, siis olen ka mina seda meelt, et anonüümsed kommentaariumid tuleb sulgeda. Kuid see ei ole sisuline probleem. Tegelikkuses on filtrid, kes ja mis tingimustel meediasse pääseb, muudetud umbes samasugusteks kui Putini juhitud Venemaal. EKRE elas peale valimisi üle massiivse meediarünnaku ja Savisaar ei jõudnud veel koomast toibudagi, kui ta juba oma laksud maksimaalselt sisse sai. No ja kui parasjagu muud ei ole võimalik välja mõelda (et ühiskonnas reaalselt pingeid tekitavaid probleeme vältida!), siis saab alati sõimata Putinit ja Venemaad. Kohati jääbki juba mulje, et Taavi-poisist on saanud pagulaste eriesindaja Euroopas ja Eestit juhibki Putin. Sest ega president Ilvesel Eesti jaoks suurt aega üle jää ning olen kindel, et enamik eesti rahvast manab Toomas Hendriku seekordse vabariigi aastapäeva kõne ajal näole põlgusegrimassi. Kui palju temast oodati ja loodeti ning milliseks mugavaks, araks ja laisaks olesklejaks ta lõpuks osutus! Putin on Rõivase ja Ilvese kõrval ka reaalselt riigijuht – mees, kes valdab teemat, millest parasjagu kõneleb; ning kui kõneleb, siis Venemaa huvides, mitte kellelegi kolmandale pugedes või oma rahva pärast häbi tundes.
Erakorralisi valimisi! Et leheruum piiratud, siis teen siinkohal kiire kokkuvõtte: Eesti vajab hädasti erakorralisi valimisi! Esimese võimaluse selleks suudab anda uus president. Kui presidendiks määratakse vastavalt Marina Kaljurand, siis jätkub stagnatsioon ja sohuvajumine siin Maarjamaal veel järgnevad kolm aastat. Kui selleks saab aga Siim Kallas või keegi kolmas, siis on võimalik, et Rõivas sunnitakse Merkeli juurde põgenema ning Eesti saab endale üle kümne aasta jälle peaministri, kes ei mängi statistika ega pagulastega, vaid tegutseb selgelt ja konkreetselt Eestis elavate inimeste ning Eesti kui rahvusriigi huvides. Kui erakorralisi valimisi aastal 2016 esile ei kutsuta, siis, inimeste meelsust arvestades, ei saa välistada revolutsiooni rahvarahutuste näol, ja seda konkreetselt tänaste võimurite vastu. Kõige raskem ja rämedam on taluda omade rõhumist – see võtab jõu ka demagoogiliselt Putiniga ähvardamiselt. Kivikirve peenhäälestamine ei ole võimalik.
[esiletõste] IRL lastakse lõplikult allavett siis, kui Vabaerakond osutub Reformierakonna tagatoa poolt äraostetavaks; perekond Ossinovski aga tunneb kuklas jõuametkondade jäist hingust täpselt seni, kuni Jevgeni lubab endale mõtteid, et Eestile oleks kasulik Reformierakond varumeestepingile saata. [fotoallkiri] KÄSKUDE SAAMINE: Eesti maksumaksjad on suutnud luua oma riigi valitsusele väga head töötingimused: Stenbocki majas asub kaunis peaministri kabinet, kus valitsusjuhi tööruumi on paigutatud Toompea lossist pärinev ja kõiki Eesti valitsusjuhte teeninud kabinetimööbel, milles on stiililiselt seotud barokk ja gootika. Kabinetis asub ka üks hoone kahest kaminast. Seina ilmestab Jüri Arraku maal „Käskude saamine“ (2001, õli, lõuend, 230 x 170; valminud spetsiaalselt selle ruumi jaoks). 26. märtsist 2014 juhib Eesti valitsust Taavi Rõivas, kelle kohta Kesknädala autor Jakko Väli kirjutab: „Taavi-poisist on saanud pagulaste eriesindaja Euroopas“, s.t mitte eesti rahva huve esindav riigijuht. Foto www.riigikantselei.ee
JAKKO VÄLI, kolumnist Viimati muudetud: 27.01.2016
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |