![]() Ajaloolise tõe moonutamine hävitab riigiÜLO PALOVER, 18. veebruar 2009Viis aastakümmet kestnud Nõukogude Eestit nimetavad meie lömitav meedia ja kodukootud põhulõuad okupeeritud riigiks. Seesama Eesti aga likvideeris ruttu sõjakoledused, ehitas üles võimsa kohaliku tööstuse ning arendas välja ekspordile orienteeritud suurtööstuse ja põllumajanduse.
Nüüdne, kapitalistlik Eesti on hoopis ise teostanud uue välisjõudude okupatsiooni, et koeralikult sõltuda Euroopa Liidust. ENSV kommunistid oskasid võimsa majanduse üles ehitada okupantriigi rahade ja materjalidega, säilitades Eestile maaomandi, metsad ja maavarad, aga samuti eestluse. Uuskapitalistid on osanud Eestis väga kiiresti hävitada nii kohaliku tööstuse kui ka suurtööstuse, samuti teha otsa peale põllumajandusele ja sotsiaalsele infrastruktuurile, maha müüa maa (ka maavarad) ja metsad. Et okupatsioon saaks ikka täielik, müüdi töövõimeline elanikkond okupantriikide pankade võlaorjusse. Kes kodumaal orjaks ei tahtnud jääda, need „vabatahtlikult“ põgenesid okupeerivatesse riikidesse kojameesteks, koristajateks, seksteenindajaiks jne. ENSV ehitas töötajatele korterid tasuta, võttis ainult sümboolset üüri ja madalaid kommunaaltasusid. Kogu Eesti, metsaküladeni välja, oli kaetud uute odavate korterite ja tootmisettevõtetega. Tulemus: tööpuudust polnud. Mis oleks näiteks nüüdne Tallinn Mustamäeta, Lasnamäeta, Õismäeta? Paljukiidetud vaba, demokraatlik, kapitalistlik neoliberaalne oravate ja isamaaliitlaste näoga Eesti ei suuda isegi kütta ja korras hoida seda, mida sai kommaritelt (praegustelt penskaritelt) päranduseks. Nii vaeseks on eestimaalased tehtud oskamatu valitsemisega. Töö enam ei toida ära. Suur osa tööga teenitust läheb välispankade ja võõrkapitalistide taskusse ülikasumite näol. ENSV-s tundmatud sõnad kodutu, tänavalaps, prügikastiinimene, kerjus, töötu, narkomaan, aidsihaige jne on nüüd saanud igapäevasteks. Kommunistidest valitsejad kindlustasid rahvale turvalise äraelamise ja rahvastiku hoogsa juurdekasu. Praeguses Eestis aga ei tunta end turvaliselt. Muretut elu võib näha unenägudes endistest aegadest. Kapitalistidest „rahvasõbrad“ on kõik maha parseldanud nii osavalt, et töötegijad on jäänud välismaa pankade pikaaegseteks võlglasteks. Venemaa tunnustas eesti rahva riiklikku iseseisvust eelmisel sajandil kaks korda. Mõlemal korral saime „kaasavaraks“ väga suured rikkused: tööstusettevõtted, raudteed, elektrijaamad jne. Samas pidime Euroopa Liitu astudes praktiliselt lammutama või maha müüma kogu kohaliku tööstuse, suurettevõtted, põllumajanduse jne, et meil poleks enam võimalust pakkuda konkurentsi uusokupantide toodangule. Mäletate, kuidas löödi Eesti turgudelt ja poodidest välja eestimaine toodang ning asendati (ajutiselt odavama!) värviküllases pakendis rämpstoiduga. Nüüd, kui me enam ise midagi ei tooda, sööme ja tarbime juba kallist välismaist kaupa ja kasvatame võlgnevust välispankadele. Kauplused on kui imedemaa, aga kvaliteetne eesti kaup on kadunud. Prügilad ei jõua enam kaubandusega sammu pidada: osta ja maksa, siis maksa veelkord ja vii prügilasse! Kui tahame oma riiki, siis tuleb olla õiglane oma ajaloo suhtes. Eesti riigil on olnud üks ajalugu ja seda tuleb austada, selgelt ja arusaadavalt välja öelda, kui tahame, et meie ajalugu jätkuks meie riigi ajaloona. Meil on hea eeskuju – sõbralik Soome. Kui me ei oska ise, siis tuleks paluda Soomel formuleerida meile välis- ja sisepoliitika. Veel parem, kui Soome võtaks need enda kanda. Üks asi peaks olema kogu eesti rahval, parlamendil, valitsusel ja presidendil selge: Venemaa ja venelastega tuleb suhted normaliseerida heanaaberlikeks. ÜLO PALOVER Võrumaalt
Viimati muudetud: 18.02.2009
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |