Mõistan neid, kes toetavad Edgarit – sest ta on Eesti parim poliitik

Oli aasta 1977.

Siis oli Eestimaal Eesti Õpilasmalev – üks tohutult tõhus noorte töölerakendamise võimalus ja üldse lahe suveveetmisviis. Edgar oli selle seltskonna üks ülemusi ehk komissar. Paremad rühmad said Harjumaale Järveotsa kokkutulekule, meie Konovere rühm ka. Seal olid igasugu lahedad võistlused ja esinemised. Ärgem unustagem, et oli paks ja punane nõuka-aeg, mida tuli meelelahutuse kavandamisel silmas pidada.

 Et oli Suure Oktoobrirevolutsiooni juubeliaasta, lavastas Edgar näitemängu „Tormijooks Talvepaleele“. Meie konoverekad olid kapitalismi hauakaevajad, labidatega ja puha… Kõik kiitsid, et andekas paroodia, noored elasid ennast välja, ja punavõimudel ei olnud kusagilt kinni hakata.

 See vist oligi üks mu esimesi kokkupuuteid toona punapäise ja sportlikult saleda Edgariga. Sain teada, et ta esimene valik oleks tegelikult olnud näitejuhtimine, lavastaja elukutse. Temast oleks võinud saada hea näitejuht. Aga sai ajaloolane ja poliitik. Vägagi analüüsivõimeline ja ettenägelik poliitik. Eesti parim. Inimene, kes tõesti oskab massidega manipuleerida, ja mitte selle sõna halvas mõttes, sest mu silme ees on Balti kett, millega me, eestlased, oleme maailma mällu salvestunud.

Kui Edgar oli peaminister,

ei olnud ta õhku täis nagu hilisemad mantlipärijad. Ta armastas ise autoroolis olla. „Viskan su toimetusse?“ Loomulikult olin pakkumise üle õnnelik, sest sain lühikesel teekonnal Toompealt Pärnu maanteele Ajakirjandusmajja küsida asju, mida valitsuse infotunnis ei täpsustatud. Olin siis püstolreporter – iga päev ilmuva suurlehe poliitika-ajakirjanik.

 Eks igaüks hindab asju oma mätta otsast. Edgari naisteasju ma kuigivõrd ei jaga. Võib-olla keegi arvab oma rikutuses teisiti, kuid mina ise küll ei tea, et meie vahel oleks olnud midagi muud kui siiras sõprus, samal lainel huumorimeel ja teineteisemõistmine. Läheksin Edgariga iga kell luurele.

 Siinset lugu pikemat aega ette valmistades küsisin Edgari kohta inimestelt, keda hästi tunnen.

 Mu abikaasa kaudu sugulased ehk hõimlased on alati valinud Keski ehk Edgarit. Nende jaoks Edgar ongi Keskerakond.

Läänemaal elav Sirje,

kes vallavalitsuses ei olnud õige erakonna toetaja, vaatab asju praegu kõrvalt ja elab oma Soomes töötava mehe toel. Talle meeldib Savisaar kui konkreetne inimene. Ta peab Savisaart parimaks poliitika-asjatundjaks ja visionääriks, kes ka lihtinimesest hoolib. Ta ei mõtlegi praegu niivõrd Keski kuivõrd nn reformarite peale, keda ta Eesti asja põhjalaskjateks peab. Ta ei mõista, kuidas nn Eesti Vabariigis kehtivad inimestele eri reeglid.

Sirje ütleb: „Olen tige reformarite peale, sest see kohtuvärk on ebaõiglane. Autorollotamine ja ämma kilekotid… Aga ainult Edgarist tehakse automaatselt süüdlane. Tean liiga hästi, kuidas toimib n-ö elektrooniline hääletamine, mille toel reformarid võimul püsivad. Mu oma vanemate ID-kaartidega on manipuleeritud…“

Tõnu töötab Soomes

bussijuhina, sest Eesti riigil ei läinud teda kui päästespetsialisti tarvis. Ta on Sirje abikaasa. Tõnu ei olnud pro forma lõpetanud üht teatud kutsekooli ega olnud ka piisavalt verinoor, kui Päästeametit reformiti.

 Tõnu ei ole tegelikult Eesti asjade suhtes ükskõikne. Ta ütleb: „Ega Edgar mind Eestist minema peletanud, need olid ikka teised. Mul ei ole volitust praegu valida, olen erakonnaväline. Omal ajal valisin valijamehena Arnold Rüütli. Mulle tundub, et poliitikat ei saa ausalt teha. Suurem osa inimesi ongi seetõttu parteitud. Riik ei hooli inimestest. Hoolitakse, kuni saadakse võimule. Edgar ei sobi skeemi, ta on liiga aus.“

Ivo Virumaalt

on mu hea ja väga ammune sõber. Ta on hariduselt jurist, kes pikka aega töötanud kohaliku omavalitsuse juhina ja praegu on samuti kõrvaltvaataja.

 Ivo võtab asja kokku nii: „Ma ei ole Keskerakonna liige. Aga ma olen olnud üpris sarnaseid põhimõtteid jaganud erakonnas ja näinud, kuidas üks suur erakond hävitatakse tema karismaatilise liidri nullimisega.

 Nimetaksin seda venitamistaktikaks ehk „pikale lainele“ panekuks. Kui vaja, tehakse asi ära kiiresti, aga kui oled vales erakonnas, siis ruineeritakse inimese tervis venitamistaktikaga. Edgariga olen kokku puutunud. Ta on tark, sümpaatne inimene. Olen näinud „rediseid“ omas erakonnas – kui oli raske, läksid kõik nagu rotid uppuvalt laevalt, et kusagil teises erakonnas sooja kohakest haarata. Olen ka ise olnud Edgariga samas seisus – fabritseeritud süüasi, ja ise midagi teha ei saa, et värki kiirendada.“

 Selline asjaajamine ja ärategemine meil siis.

EVE OSA, endine ajakirjanik

[esiletõste]    EVE OSA: Sain juba õpilasmaleva aegadel teada, et Edgari esimene valik oleks tegelikult olnud näitejuhtimine, lavastaja elukutse. Temast oleks võinud saada hea näitejuht. Aga sai ajaloolane ja poliitik. Vägagi analüüsivõimeline ja ettenägelik poliitik. Eesti parim.

Jaga |