Rahvarinne ja mälupoliitika. 1988 ja 2008 – impeeriumide huku algus

Kuid 1988 oma suuruses aitab ka täna mõõtu võtta – ta on meie väärikuse, ajakirjanduse ausameelsuse, riigijuhtide suuruse jne proovilepanija. Vähe on selles mõttes aga rõõmustavat. Täna jääme oma suurele ajaloole alla.

Tahaksin kosta nende eest, keda sel aastal ei märgatud või koguni alandati. Kõnelen vabale rahvale väärika mälupoliitika kujundamise nimel. 

Võimalused tõsta kõikide eestimaalaste väärikust, luua ühise saatuse tunne, mis oli ju Rahvarinde üks suurimaid saavutusi, jäid 2008. aastal suuresti kasutamata. Ajaloo suurhetkede mahavaikimine pole üksnes Rahvarinde, vaid kogu Eesti kaotus. 20 aasta möödumine Eesti kodanikuühiskonna ja riikluse taassünnist oleks ju suurepäraselt põimunud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisse. Ainult et tollased sangarid olid nähtavasti valed.

Ilma 1988. aasta murranguta, milles Rahvarindel oli keskne osa, oleks 90ndat aastat Eesti Vabariigi sünnist tähistatud hoopis teisiti. Suurepärased võimalused rahva taaskonsolideerimiseks, eriti nüüd, kui läheme taas vastu väga rasketele aegadele, jäid kasutamata. See pole juhus. Eesti tänane valitsev „vaim” on kohati väga kaugel Rahvarinde solidaarsest, ühisrindelisest vaimust, millega  me tollal impeeriumit lõime. 

Kuid sedalaadi enesehävituslikest valikutest on saanud juba reegel. Kaotagu Eesti, lõhenegu ta rahvuslikult, kannatagu ta majanduslikult, unustagu ta oma ajalugu – peaasi et Savisaar, s.t Keskerakond „kasu ei lõikaks”. Mida edasi, seda enesehävituslikumaks niisuguste ebamoraalsete (rahvaste rahu, säästvat arengut jm eiravate) valikute pealesurumine Eestile muutub.

1988 – mahavaikitud suur aasta

Lõppeva aasta 1. ja 2. aprillil väärinuksid taas kutsumist siiasamasse saali need vaprad meie kultuuri suurkujud (kelle seast on juba lahkunud Kross, Meri, Kiisk, Mikiver jmt), kes tunnistati „rahva parlamendiks”. Need olid mehed-naised, kes Toompea lossist väljudes kartsid, et neid ootavad „rongad”.

Nüüdne pidukutse olnuks mitte ainult ajaloolise õigluse, s.o väärikuse, veelgi enam – kultuuri küsimus; see on noblesse oblige. Riigimehelikkust selleks aga ei piisa.

Väga kõnekas on seegi, et Eesti Vabariigi juubeliaasta lõpetamisele tuli vaid kolm ministrit. Kas pole probleem selles, et Rahvarindest sai loomeliitude pärija, kes sõnastas loomeliitude ideed võitlusprogrammiks?

Kuhu jäi 16. novembri kutse?

Kutset pidulikuks istungiks 16. novembril väärinuks need Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud, kes oma meelekindlusega suunasid NSV Liidu lagunemise teele. Saali seinale olnuks kõigiti kohane panna silt „Siin saalis näidati Eesti NSV Ülemnõukogu otsustega 16. novembril 1988. aastal kätte tee NSV Liidu lagundamisele”.  Mida ei tulnud, seda ei tulnud.

16. november, mis oli EKP uute, rahvusmeelsete juhtide Väljase, Põldroosi jt tähetund, on kuldtähtega kirjutatud ka Rahvarinde suursaavutuste lukku. Maalikunstnik Enn Põldroos oli Rahvarinde eestvedajate seas. Loomeliite organiseerinud arhitektist Ignar Fjukist sai Rahvarinde üks ideolooge. Marju Lauristin ja Edgar Savisaar, keda 16. novembriga seoses isegi enam ei meenutatud, olid  Rahvarinde kui määrava survegrupi esindajatena kesksed poliitikud „Gordioni sõlme lahti raiunud“ deklaratsiooni päevakorda surumises (Savisaar ka lõppteksti formuleerimisel saalis).

Poriga näkku

Tsiteerin selle kujundiga noore autori Mihkel Raua laineidlöönud raamatu pealkirja, sest see on aja- ja mõttekohane.

Olnuks vist asjatu loota, et Eesti ajakirjanik tunnustaks Savisaart ja Keskerakonda suure panuse  eest, mis aastaga tehtud meie rahva ajaloo kõige vapramate lehekülgede päästmiseks ühismälule. Aga nurisejaid, et miks Keskerakond võttis ajaloo päästmise koorma enda  kanda, polnud just vähe. Porilätsakad ei jäänud tulemata. Maksumaksja raha eest toimetava ETV saatejuhi Aare Rannamäe saade Rahvarinde sünnipäevast sisendas kohe alguses, et Rahvarinde lõi KGB!!!

Eesti Päevaleht oma tavapärasele „juubelijutule” Kümmeli, Suurkase, Tarandi jt tavapärase kaastööga seekord palju lisa ei toonud. Postimehe „Savisaar vahetab Rahvarinde peenrahaks”  Neeme Korvi sulest (4.04 2008) sai siiski mürgiseemneks.

Tahaks õiendada ka Rahvarinde tollase häälekandja toimetaja väite, nagu oleks Tallinnas Uuel tänaval avatud sildi “Siit algas Eesti taasiseseisvumine” mõte teiste nägude enda kõrvalt välja lõikamine. Eriti kui samas tunnistada, et “Rahvarinde staabist algas Nõukogude Liidu lagunemine”. „Välja lõikamine” on väga karm süüdistus. Milline võinuks olla Eesti taasiseisvumine ilma NSV Liidu lagundamiseta? Mina ei tea! Selles lagundamises kogu konks ju oligi! Ajalookäsitlusse mahub konkureerivaid  väiteid kui palju, nagu ka vabadusest unistajaid. Hinnangud ei pea kattuma. Ka Liia Hänni hinnang, et Eesti veretu vabanemise võlgneme Eesti Kongressile, ei lõika Rahvarinnet „ajaloopildist välja”. Mul on arvukalt argumente väitmaks, et Eesti veretu vabanemise teene kuulub pigem Rahvarindele.

Rahvarinde panus meie vabadusliikumisse kuulub rubriiki – conditio sine qua non – tingimus, ilma milleta vabadus jäänuks saavutamata. Rahvarinde algatused tegid võimalikuks rahvarevolutsiooni võidu mitte ainult Eestis. Isemajandamise ideoloogia, Rahvarinde solidaarsusliikumise mudeli levik, suveräänsusdeklaratsioon 16. novembril, MRP–AEG tühistamine Moskvas jne andsid olulisi, kui mitte otsustavaid tõukeid kogu impeeriumi lagunemisele.

Rahvarinnet marginaliseeriva ajaloovaate juured

Rahvarinde tahtliku marginaliseerimise põhjused peituvad mitte Rahvarinde kohal ajaloos või „punasuses”, vaid hiljem teiste tehtud mitmetes poliitilistes valikutes ja nende valikute tänase (eriti aga homse!) õigustamise  vajaduses. Eesti rahva teadvusest tuleb pühkida võimalus, et poliitikute eilseile-tänaseile valikuile oli alternatiive, ja et need on ka täna olemas. Üks mõtlemisvõime ja mälu kustutamise viisidest on  bolševistlik „ainsa õige tee”-ideoloogia kehtestamine ja protesti summutamine „vaenlase kuju” loomisega.

Täna  peame  küsima:

·         Kas  nn aprillikriis ja selle tagajärjed Eestile olid tõesti paratamatus?

·         Kas maaelu laostamine loosungi all  „Talud tulevad tagasi” polnud teadlik pettus?

·         Kas haridusse investeerimise asemel tänase Eesti muutmine odava alttöövõtu maaks oli jätkusuutlik poliitika?

                                ·         Kas piirilepingule preambula lisamise tagajärjel Venemaaga tülli minek oli paratamatus?

Need ja paljud teised küsimused seavad uude valgusse aastate 1988–1991 valikud. Neid püütakse varjata, valega kinni katta, sisendades jõhkraid pseudovalikuid, nagu oleks Rahvarinde pakutud tee olnud kodakondsuse nullvariant või CIS/SRÜ-sse astumine.

Kõik on vastupidi. Baltimaade rahvarinnete kolm aastat kestnud võitluseta Moskvas, pinnase ettevalmistamiseta, nii sõprade kui ka vaenlastega isiklikke suhteid hoidmata – ilma kõige selleta oleks 1991. aasta augustis meie vabanemise otsus olnud väga raske, kui mitte võimatu. See otsus valmistati ette Boriss Jeltsiniga 1991. aasta nn jaanuarilepete sõlmimisel (need on siiani jõus!). Jäi vaid lõigata soodsal hetkel siis külvatud usalduse ja koostöö vilju.

Tänased noored teadlased saavad aru

Loen ette lõigu ühest teadustööst: „Praktiliselt oli Balti riikide  iseseisvuse taastamise puhul kõige fundamentaalsemaks  küsimuseks: kas selle taastamise aluseks oli üldse rahvusvaheline õigus, mille põhjal NSV Liit ei saanud nende alade üle suveräänõigust, vaid NSV Liidu kohalolu Balti riikides jäi õigusvastaseks? Või oli selline iseseisvuse taastamine hoopis õigusväline sündmus? Mittetunnustamise doktriin ei andnud viiekümne aasta  jooksul mingeid käegakatsutavaid tulemusi. Kas on siis realistlik oletada, et see mängis otsustavat rolli 1991. aastal toimunud iseseisvuse taastamise  juures? Kas Balti riigid ei peaks pigem lihtsalt tänama Venemaad selle eest, et nende iseseisvus õnnestus (peaaegu) rahumeelselt taastada? (...) Kui see seisukoht, et Balti riikide  iseseisvuse taastamine toimus reaalselt tänu Venemaa  (ja eriti Vene  demokraatide) soostumisele, aga mitte tänu rahvusvahelisele õigusele, osutub õigeks, ei saa see jätta mõju avaldamata vastavaile õiguslikele kontseptsioonidele, eriti „riigi järjepidevuse“  kontseptsioonile,” kirjutab Lauri Mälksoo (vt Mälksoo „Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a –1991. a ja pärast 1991. a.”. Tartu Ülikooli kirjastus, 210).

2008. aasta näib olevat (raha)impeeriumide, majandusdogmade jne varisemises mitte vähem lubav aasta. Seisame jälle ühe pöördepunkti lävel. Kas Eestis leidub jõude, mis suudaks meid ajaloo sabassörkijast taas viia revolutsionääride hulka?

(Lühidalt ettekandest raamatu „Rahvarinne 1988–2008“

esitlusel 3. detsembril Riigikogu Valges saalis)

 REIN RUUTSOO

[fototekst]   RAHVARINDE RAAMAT LIITIS INIMESI: Riigikogu Valgesse saali kogunes poliitikuid jt huvilisi. Edgar Savisaare „viie isamaakõne“ jt autorite Rahvarinde 20 aasta kokkuvõtte esitlusele tulid Aivar Riisalu (KE), Trivimi Velliste (IRL), Tarmo Mänd, Arnold Rüütel, Karel Rüütli (kõik RL), Mart Nutt, Mart Laar (mõlemad IRL), Väino Linde (REF) ja Riigikogu kantselei direktor Heiki Sibul.

Jaga |