Tule taevas appi, politsei karjub "appi"!

TIIT TOOMSALU,      04. detsember 2002


Tallinna taksojuhid teavad peast viitkümmet lõbumaja ja sõidutavad sinna väliskliente otse sadamast. Eestis on maad võtnud vanapiigalik jaanalinnumentaliteet. Kohalik ja riigivõim ning ka poliitikaeliit on peata, hiilides kassi kombel ümber palava pudru. Kuigi Tallinna suurim bordell asub linnavalitsusega kõrvuti. Sealt on pärit kõmufotod Jüri Mõisa linnapea aegsetest lõdvestushetkedest. Ometi sisaldavad nii toona kehtinud kriminaalkoodeks kui ka täna toimiv karistusseadustik prostitutsiooniparagrahve.

Ja politsei karjub õigusega! Võimatu on täita kohustusi, mida täita ei saa ja mida ei oodatagi. Käesoleva aasta jaanuaris deklareeris Tööpartei, et kuritegevust kui sotsiaalse taustaga igapäevaelu pahupoolt õnnestub piirata vaid sotsiaalselt tasakaalustatud meetmepaketiga, mille üks osa oleks tõele silma vaatamine: naise kehaga kaubitsemine on varakapitalistliku Eesti "turumajandusliku mudeli" tavaosake. Selle kaudu toimivat rahapesu, maksupettust, naise ahistamist, aidsi levikut jpm seonduvat võib tõkestada siis, kui arvestada seksikaubanduse turumajanduslikku poolt. Mis omakorda tähendab ettevõtluse lubamist koos raamide seadmisega.

Ajakirjandus karjub: teeme libud seaduslikuks!

Kollane ajakirjandus, võludes Tööpartei avameelsest sõnumist järjekordse sensatsiooni, tiris teema avalikkuse ette pealkirja all "Teeme libud seaduslikuks". Nii serveeriti kuritegevuse ohjeldamise ettepanek seksisõnumina ja kurdeti, et Eesti ei sobigi Euroopa demokraatiasse, kuna "seal kaitsevat prostituute seadused ja ametiühingud ja neil on ka ametlik tööluba".
Juba siis reageeris politsei adekvaatselt (SL Õhtuleht, 5.veebruar), rõhutades prostitutsiooni reguleerimatust. Öeldi, et isegi nn punaste laternate tänav oleks mõistlikum kui olukord, milles annab tooni määramatus.
Teema on jätkuvalt aktuaalne. Väga erinevatel tasanditel on seda käsitletud läbi terve lõppeva aasta. Näiteks mõned kodumaise siseelu uudispealkirjad pressis: "Naispolitseinik tabati prostituutide vahendamiselt ", "Tallinn hakkab pakkuma prostituutidele tasuta arstiabi", "Savisaar: Tallinn pole prostituutide arstiabi arutanud", "Rahvaliidu Tallinna linnapeakandidaat Tõnis Rüütel oleks valmis suunama Eesti bordellide tegevust", Mariann Mets Delfi portaalis "Prostitutsioon legaalseks", samas siinkirjutajalt "Lustimajandus kontrolli alla", Nelli Kalikova "Prostituutide abiga püütakse hääli", Delfi portaal ja justiitsminister Märt Rask "Võitlus prostitutsiooniga on võimatu" (tekstinäide: sest teised Euroopa riigid ei ole prostitutsiooni hukka mõistnud), "Politsei andmeil tegutseb Eestis 3000 prostituuti" , "Tallinnas tuleb naistega kaubitsemise vastane seminar", "AEF /Avatud Eesti Fond/ toetab prostituutidest narkomaane 300 000 krooniga", Alar Sudak Eesti Ekspressis "Prostituutide kaitseks"…
Silma jäid ka BNSi vahendatud välisuudised: "Soome lõbumajandust valitsevad Eesti ja Vene rühmitused", "Eesti prostituut Soomes jäi ilma saamata teenustasu hüvitusest", "/Eesti/ Sutenöörid /Helsingis/ ähvardasid naistel jalad murda", "Briti rohelised nõuavad prostitutsiooni seadustamist" jpt.

Poliitikute silmakirjalik vaikimine

Millest siis peataolek ja kassi kombel ümber palava pudru hiilimine, kui Tallinna suurim bordell asub linnavalitsusega kõrvuti? Sealt on pärit kõmufotod Jüri Mõisa linnapea aegsetest lõdvestushetkedest. Nii toona kehtinud kriminaalkoodeks kui ka täna toimiv karistusseadustik sisaldab prostitutsiooniparagrahve. Tallinna taksojuhid teavad peast ligi viiekümne "tärnikvaliteediga" lõbumaja aadresse ja sõidutavad sinna väliskliente otse sadamast?
Peataoleku põhjus on vanapiigalikus jaanalinnumentaliteedis, mis näib nii totaalne, et on vallutanud kohaliku ja riigivõimu ning ka poliitikaeliidi ringkonnad. Silmakirjalik on vaikimine seetõttu, et prostitutsioon Eestis ei ole mitte ebaseaduslik, vaid õiguslikult täiesti legaalne. Mitte kedagi ei saa meie seaduste põhjal takistada oma keha müümast. End müüvad tuhanded eesti naised, suures osas selleks, et seista enda, laste, töötute meeste ning vähekindlustatud vanemate söögilaua ja kodu eest. Poliitikute vaikimine on silmakirjalik seetõttu, et prostitutsioon Eestis ei ole mitte ebaseaduslik, vaid õiguslikult täiesti legaalne.
Eesti riik pole seda keelanud. Seadus pärsib vaid alaealiste prostitutsioonile kallutamise ja prostitutsiooni vahendamise. Vahendustegevus laias mõttes on aga "uue Eesti" üks põhilisi majandusaluseid. Nagu on üldse ülikeeruline tõestada majanduskuritegu, nii jääb ka bordelliomanik "ausas vahendusäris" vahele vaid iseenda lollusest.
Igatahes 2001. a Tallinnas registreeritud 18 000 kuriteost ei puuduta ükski prostitutsiooni vahendust. Varakapitalistlikus turumajanduses on selliste asjadega tegelemine avalikule arvamusele samavõrra vastunäidustatud kui ümbrikupalgandus. Mõlemad kannavad aga tugevalt varimajandust.

Varimajandus ligi pool aastaeelarvest

Erinevate prognooside kohaselt moodustab Eesti SKP-st varimajandus ligi 20% (arvestuslikult 17 miljardit krooni) ehk ligi pool aastasest riigieelarvest. Intiimteenustele langeb aastas ligi 2,2 miljardit krooni, mis edestab narkoäri (u 900 miljonit krooni), salaviina (u 500 miljonit krooni) ja salakütuse (2,1 miljardit krooni). Selgelt maha jääb ta ehk vaid ümbrikupalkadest.
Kõiki nimetatuid iseloomustab riigi petmine maksude kaudu. Bordellinduse eripära on aga rõhutatult sotsiaalne, hõlmates elanike tervise, isikuvabaduse, soolise väärikuse. Kuid see kõik on kolmandajärguline pühaks kuulutatud "ettevõtluse" kõrval, millel on nõudlus ja pakkumine.
Neis oludes on prostitutsiooni vahenduse kontrolli alla võtmine samaväärselt muu vahendustegevusega vaid aja küsimus. Muide, ega bordellikettide müügimänedzherid selle vastu olegi! Aitab see ju nende sõnul kaasa kõnealuse teenusliigi turul ausa konkurentsi tekkele. Jah, kuidas saab miljoneid korraliku bordelli sisustamiseks investeerinud ärimees nõus olla, et kuskil magalarajoonis ajab konkurent kitsukeses hrushtshovkakorteris sama äri palju madalama omahinnaga?

Erinevad pakkujad intiimteenuste turul

Mida kujutab endast täna Tallinna (ja ka Eesti) intiimteenuste turg? On põhiliselt kolme liiki tegijaid.
Esiteks üksiküritajad luksushotellides, tänavanurkadel, maanteedel ja oma kodus. Olles sisuliselt FIE-d, s.o füüsilisest isikust ettevõtjad. Oma asja aetakse üldiselt seaduslikult ja isiklikult, kui kõrvale jätta tulu deklareerimine maksuametile. Sest eks maksa ju hotelli numbritoa üür midagi, nagu ka väljas külmetamine.
Teise rühma moodustavad soliidsed ja korralikud äriprojektid, mille tulemusel tehakse investeeringuid interjööri, luuakse side turva- ja transporditeenuse osutajatega, tagatakse arstiteenused oma töötajaile juba täna tasuta. Need on soliidsed bordelliketid. Prostituudid töötavad legaalselt: ettekandjate, toateenijate, koristajate, massööridena, saades ametlikult alampalka. Nende tabamine voodis tähendab paremal juhul "toateenija töökohustuste" lubamatut rikkumist suures kirehoos.
Kolmandaks on tegemist nurgataguste punkripidajate, korterlõbumajade või telefoni teel koju transporditavate teenuseosutajatega. Pahatihti lokkavad siin narkomaania, suguhaiguse oht, vägivald, pettused - kõik, mis iseloomustab kriminaliteeti.

Mida ette võtta?

Asendada senine "prostitutsiooni vahenduse" kuritegelikkus nõuetekohaselt "registreerimata prostitutsiooni vahenduse" kuritegelikkusega.
Majandusministeeriumil koostöös sotsiaalministeeriumiga tuleb "üle võtta" Euroliidu demokraatiamaade turumajanduslikud kogemused ja standardid.
Politsei osaks jääb sel juhul illegaalne bordellindus. Usun, et selle ohjamine on jõukohane isegi eesti politseile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)