Nii summutati VEB-i ja Pentus-Rosimannuse skandaal

Olukorra lahendamiseks valitakse endi arvates lollikindel moodus - välja mõelda ja meedias lõkkele puhuda mõni opositsiooni (soovitavalt Keskerakonda) kompromiteeriv süžee. Nõnda saab üldsuse tähelepanu kõige hõlpsamini oma prohmakatelt kõrvale juhtida

Vassimise meistriklass

Viimase aja kõige põrutavamaks uudiseks on kahtlemata olnud Eesti Panga kontrollimise tulemusel avalikkuse ette jõudnud dokument, mis koostati samas pangas 1995. aastal ja esitati endisele NSV Liidu Välismajanduspangale (VEB). Dokumendil olid mustvalgel kirjas võltsitud andmed. See on küll pelgalt üks, kuid see-eest kõnekas detail nn. VEB-fondi saagast, mis on puudutanud paljusid ja erutanud enamikku Eesti inimesi juba paarkümmend aastat.

Selle VEB-i loo kohta on Eestis erinevate tegelaste poolt lugematu arv kordi edastatud selgitusi, mille sisu võib kokku võtta lühikesse lausesse "Venelased võtsid meie raha ära". Mis ja kuidas tegelikult toimus, seda on hoolega varjatud kõigi eest - alates VEB Fondi sertifikaatide omanikest ja lõpetades Riigikogu liikmetega, üldsuse esindajatest rääkimata. Võib-olla olekski saadud kõik otsad uputada ajaloo põhjatusse kaevu, kui mitte ajakirjanik Toomas Kümmel poleks ette võtnud tõeotsimise raske ja tänamatu töö. Selle, mis tal on õnnestunud välja selgitada, pani ta kirja oma 2004. aastal ilmunud raamatusse "Isamaa rüüstajad". Sealt saab tähelepanelik lugeja aimu nendest keerulistest ja hämaratest tehingutest, millega tookord tegeles tänase Reformierakonna poliitikute kontrolli all olev Eesti Pank.

Üheks kiivalt varjatud saladuseks, mida kunagi pole tahetud tunnistada, on fakt, et samaaegselt kui kahel Eesti pangal olid VEB-is valuutakontod, oli paljudel Eesti ettevõtetel ka VEB-ist võetud valuutalaene - neil oli selle panga ees võlakohustused. Oluliseks tõigaks tuleb pidada seda, et Eesti Pangal oli VEB-iga sõlmitud finantsvahenduse kokkulepe, millega Eesti Pank kohustus andma igakülgset kaasabi välisvaluutalaenude õigeaegsel tagasimaksmisel. Paraku loobus Eesti Pank peale Siim Kallase tõusmist panga presidendiks selle kohustuse täitmisest ja Eesti ettevõtted jätsid oma võlad tagasi maksmata. Olgu öeldud, et see toimus veel enne, kui VEB külmutas Eesti pankade korrespondentkontod. Miks Eestis nii tehti ja kes sellest kasu lõikasid, on juba omaette teema, mida siinkohal lahata ei jõua.

5. veebruari Postimehes asus Eesti Panka ja selle võltsitud dokumendi allkirjastanud pangapresidenti Vahur Krafti kaitsma valitsuskoalitsiooni õuelaulik Kalle Muuli. Tema seisukoha võtab lühidalt kokku järgmine tsitaat: "Kas röövli petmisele kaasaaitamine on moraalne või amoraalne tegu?" Kirjutisest ilmneb, et tema arvates see polnud amoraalne. Lisaks sellele on paljud Muuli mõttekaaslased rõhutanud, et kõigi VEB-i afääriga seotud Eesti Panga tegevuste käigus ei tekitatud kahju Eesti riigile.

Kuigi Toomas Kümmel näitab veenvalt, kuidas kontode külmutamise tõttu raskustesse sattunud Eesti pankade saneerimisele, kantimisele ja "ärastamisele" kulutati ümmarguselt 900 miljonit krooni riigi raha, võib siinkohal ka kõige selle otstarbekuse üle arutlemise kui omaette teema kõrvale jätta. Küsida tuleks hoopis seda, kas rahaline kahju on ikka ainus ja suurim kahju, mida riigile saab tekitada. Kui riigi keskpank ei täida oma lepingulisi kohustusi ja väljastab võltsitud dokumente, siis on see riigi mainele korvamatu moraalne kahju, mis diskrediteerib riiki tema sõprade, aga veel enam vaenlaste silmis.

Jalgelt pea peale

VEB-i skandaali summutamiseks otsiti palavikuliselt vastukäiku ja see leiti Vene ajakirjaniku Olga Andrejeva artikli näol ajakirjast Russki Reportjor, milles keskerakondlane Yana Toom olevat halvustanud eesti keelt. See lugu sobis eriti hästi seetõttu, et võimaldas trumpässana lauda käia alati töötava "vene kaardi". Kuna allakirjutanu ei ole ise seda artiklit lugenud, siis pole võimalik sekkuda poleemikasse seal avaldatud seisukohtadega, seda enam, et Yana Toomi sõnutsi olevat tema sõnu valesti tõlgendatud. Sellega seoses tuleb aga veelkord tõdeda, et niisuguste ajakirjanikega suhtlemist tuleks igati vältida. Kuna vabas kõnes ei suuda inimene iga oma väljaöeldud sõnaga kaasnevat nüanssi arvestada, võib kaval ajakirjanik need sõnad sobitada just sellisesse konteksti nagu talle kõige kasulikum. Lugu on väga sarnane sellega, mis juhtus mõned head aastad tagasi Mailis Repsiga, keda süüdistati selles, et ta olevat Marimaal lausunud tunnustavaid sõnu sealse elu-olu edenemise kohta.

Yana Toomi asus ühena esimestest materdama Urmas Sutrop 5. veebruari Postimehes, pannes talle süüks rahvustevahelise vaenu õhutamise. Nädal hiljem, 12. veebruaril üritas Eerik-Niiles Kross sealsamas Postimehes asjale külge pookida veelgi laiemat tausta. Ta seab kogu loo Venemaa ametliku välispoliitika foonile, mille eesmärgiks "vene kultuuri- ja keeleruumi laiendamine". Oma seisukohtadele otsib ta tuge ei kelleltki muult kui V. I. Leninilt. Paraku räägib Lenin sadakond aastat tagasi kirja pandus hoopis sellest, et vene keelt ei tohiks kellelegi vägisi peale suruda, sest see "teravdab antagonismi ... ja suurendab vastumeelsust".

E.-N. Kross väidab, et ei Vene bolševikud ajaloos ega ka tänapäeva Kremli ideoloogid polevat Leninilt midagi õppinud ja püüavad oma keelt ikka teistele jõuga peale suruda. Lugejal on raske taibata, kuidas puudutab see Venemaa välispoliitika suund tänast Eestit, kus ka Krossi enda sõnul polevat "eesti ja vene keele vahel mingit vastasseisu".

Ka allakirjutanu pole märganud, et eestlastele tänapäeval kusagil vene keelt peale surutaks, mida kahjuks ei saa küll alati öelda inglise keele kohta. Samas võib tõele näkku vaadates ja asju õige nimega nimetades meie tänases hariduspoliitikas igaüks leida märke sellest, et vene keelt kõnelevatele noortele püütakse koolis eesti keelt vägisi armsaks teha, see tähendab ilminguid, mida Lenin taunis. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et eesti keele valdamine poleks nii vene noortele kui ka Eesti riigile kasulik. Oma töös kõrgkooli õppejõuna näen sageli, et vene õppekeelega gümnaasiumist kõrgkooli eestikeelsele erialale õppima tulnud noored saavad halvemini hakkama kui eestlased. Ilmselt ei tule see mahajäämus neile hiljem kasuks ka tööturul konkureerides. Samas näitab praktika, et kõikide venekeelsete gümnaasiumide üheaegne kohustuslik üleviimine osalisele eestikeelsele õppele ei anna loodetud tulemusi, kui koolidel ja õpilastel endil puudub soov ja stiimul sellega kaasa minna.

Kus peitub selle probleemi lahendus? Arvan, et vene koolidele peaks piitsa asemel pakkuma pigem präänikuid. Millised võiksid olla soodustused koolidele, kes omal soovil lähevad teatud ulatuses üle eesti õppekeelele, võiks olla arutelu objektiks tulevasel ümarlaual, mis kutsutakse kokku siis, kui Keskerakond on võtnud valitsusvastutuse.

Mis puutub aga Krossi soovitusse võtta vene keel kasutusele Keskerakonna asjaajamiskeelena, siis selline ettepanek sobiks tal teha pigem IRL-i juhatusele, kuna nii tal endal kui ka tema erakonnakaaslastel on tulnud tihtipeale teha koostööd venekeelsete äri-, mere- ja muidumeestega, ning tulevikus kulub perfektne keeleoskus selletaolistel puhkudel marjaks ära.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Vt ka Kesknädala veebist

„Kuidas summutatakse skandaale", Väino Pärnpuu, 13. veebruaril 2013.

[fotoallkiri]

SIHTMÄRK: Meedia üritab enne valimisi Yana Toomi väljaöeldud sõnu ja tegusid trumpässana lauda käia alati töötava "vene kaardina".

Jaga |