Nädala juubilar PRIIT HÕBEMÄGI 60

Lisaks muule on Hõbemägi pikka aega vedanud Kuku raadio populaarset „Keskpäevatundi“, mida rahvasuus „vihkamise tunniks“ kutsutakse. Aga nagu ajakirjanduse puhul öeldakse sellistel puhkudel: kirutakse küll, aga vaadatakse ja kuulatakse. Tihti on nii, et mida rohkem kriitikat saab, seda parem saade.

Vana-aasta-õhtul eetris olnud aastat kokku võtvas „Keskpäevatunnis“ ütles saatejuht Hõbemägi, et 2016. aasta oli üks suur ei-ütlemise aasta. „Ei tahetud uut seiklust Taavi Rõivase ja Reformierakonnaga, ei tahetud uut seiklust Marina Kaljuranna, Siim Kallase, Allar Jõksi, Hillary Clintoni ja paljude teistega. Taheti midagi muud, aga kas see uus on parem ja kas toredam, kas uus tuleb parem kui oli varem, seda saame näha alles 2017. aastal,” märkis ta.

Hõbemägi jättis oma loetelus ära märkimata Keskerakonna pikaajalise juhi Edgar Savisaare, kes samuti möödunud aastal kõrvale lükati, keda n-ö ei tahetud. Ent nii nagu elus pole kõik mustvalge, pole seda mujalgi, eriti poliitikas. Täpselt aasta aega tagasi tõi Hõbemägi välja järgmist: „Praegusel hetkel on Edgar Savisaar sisuliselt hiidkrevett, kellele on ora sisse torgatud ja teda keeratakse madala tule kohal. Teda vaikselt grillitakse. Seda just nimelt teebki uurimine ja prokuratuur.”

Kuldsed sõnad. Tol ajal aasta aega tagasi ei julgenud ajakirjanikest, või ütleme siis et – peavoolu ajakirjanikest – keegi midagi säärast välja öelda. Paljud ei julgenud sellest mõeldagi – Savisaarele või Keskerakonnale kaasa tundmine oli nagu pühaduse teotamine. Ent Hõbemägi julges, lisades, et see on uurijate ja prokuratuuri teha, „kui kaua nad seda krevetti seal grillivad. Võib olla täiesti kindel, et see grillimine enne juunikuud ei lõppe. Vähemasti selle põhjal, mida mina olen isiklikult kuulnud. Selle peale, et Edgar Savisaar ei jõua starti õigeks ajaks, ma võiksin peaaegu mürki võtta.”

Hõbemägil oli siin prohvetlikult õigus. Nagu teame, siis tõmmatigi Savisaarel tool alt ära vahetult enne presidendivalimisi. Teda grillitigi nii mis kole. Ajakirjandus andis veel hagu juurde, nii et sellest võiks omamoodi ärapanemise ja/või ärategemise õpiku kirjutada. Lisaks NO-teatri selleteemalise lavastuse stsenaariumile muidugi. Ja loomulikult oli sel tegevusel ka tulemus: ühe jalaga mees, kes oli äsja paranenud raskest surmahaigusest, tõrjuti jõuga kõrvale. Enne uurijatele ja prokuratuurile olulise kohtuprotsessi algust.

Ent tuleme tagasi Hõbemägi juurde. Tema puhul on kõige imestus- ja imetlusväärsem, et ta on suutnud jääda ajakirjanikuks. Teised tema põlvkonna suuremad ajakirjanduskorüfeed nagu Toomas Sildam ja Kalle Muuli, või kultuuriajakirjanikest Jüri Luik, Tiit Pruuli ja Mart Soidro on ammu juba muudel jahimaadel. Või võtame kasvõi Mart Kadastiku või Vahur Kalmre, kelle nimesid me enam väljaannete esikülgedel ei kohta, kui just mõned omanikuvahetusega seotud skandaalikesed välja arvata. Neid ei ole. Kedagi ei ole enam alles. Isegi Rein Lang, nii Kuku raadio kui ka „Keskpäevatunni“ alusepanija, kes korraldas kunagi Tartu muusikapäevi, millest Hõbemägi ajakirja Noorus lugusid kirjutas, on areenilt kadunud. Mis saab tähendada ainult kahte asja: kas Hõbemägi on lihtsalt rumal ja jäänud ühele ametikohale paigal tammuma, nagu donkihhote oma tuuleveskitega; või siis, ja mis on märksa tõenäolisem, et ta ongi andekas ja oma kutsumuselt ajakirjanik. Kes on sündinud n-ö märkmik käes või mikrofon suus.

Teine, ja mis on isegi olulisem omadus: Hõbemägi on jäänud kõigi nende aastate jooksul inimeseks. See on ajakirjaniku puhul isegi olulisem ja Eesti oludes küllalt harukordne omadus, või, õigem oleks isegi öelda, et oskus. Ta on osanud jääda tasakaalustatud ajakirjanikuks, kel on viitsimist ära kuulata kõik osapooled, isegi need, kes pole kuigi häälekad. Võtame kasvõi kadunud president Lennart Meri, keda tema ametiaja lõpus ja pärast seda hirmsalt kotiti, nagu nüüd president Ilvest, ja keda mitte keegi ei kaitsnud. Noh, ma võin kinnitada, et Hõbemägi kaitses. Ja tegi seda küllalt häälekalt. Nii et vähemalt mingi arvamuste paljusus oli ühiskonnas olemas. Või siis seesama märkus Savisaare kohta möödunud aasta algul, kui kõik nägid ja teadsid, mis toimub, aga mitte keegi ei julgenud seda välja öelda. Võiks isegi öelda, et selline julgus öelda välja asju, mida keegi teine ei julge, ongi omadus, mis teeb ajakirjanikust ajakirjaniku. Või siis eristab häid ajakirjanikke lihtsalt ajakirjanikest.

Nagu juba vilksamisi mainitud, alustas Priit Hõbemägi 1980-ndatel, nagu mitmed teised praegusaja tugevad ajakirjanikud, näiteks Hans H. Luik, aga ka Madis Jürgen, noore ja entusiastliku kultuuriajakirjanikuna. Nimelt kirjutas ta nõukogude ajal ilmunud noorteajakirjas Noorus muusikast, eriti aga Tartu muusikapäevadest. Need, kes ei tea, teadku, et see polnud selline päriselt noorteajakiri ja nagu on tänased ajakirjad – see oli sisukas väljaanne, kus ilmusid artiklid, mis praegu sobiksid pigem Vikerkaarde või Akadeemiasse. Nimelt võis tollal, nõukogude ajal noorteajakirjas kirjutada asjadest, millest mujal ei võinud. Nii nagu Tartu ajalehes Edasi võis kirjutada asjadest, millest ei saanud kirjutada üleriiklikus päevalehes Rahva Hääl. Tartu muusikapäevadel oli oluline roll. Kes veel mäletavad, siis need muusikapäevad nagu ka muud Tartuga seotud asjad olid Eesti jaoks märgilased – see oli osa Eesti iseseisvusliikumisest, kus toodi juba varakult välja sinimustvalge lipp ja kus räägiti kuluaarides sinimustvalget juttu.

Hans H. Luige jaoks oli suurepärane avastus, et ta Hõbemäe üles leidis, Ekspressi tõi ja selle väljaande peatoimetajaks tegi. Ekspressist saigi Ekspress, kui peatoimetaja oli Hõbemägi, see on siis esimest korda aastatel 1992–1996. Hilisemad katsed lehele samaväärset juhti leida on lõppenud kõik ebaõnnestumisega: erinevalt Savisaarest, kes võib iga paari kuu tagant uue Boroditši välja tulistada, pole Luigel õnnestunud teist Hõbemäge kloonida. Kuigi peatoimetaja kohalt on läbi käinud terve plejaad vähem või rohkem tuntud ajakirjanikke: Tiina Soone, Aavo Kokk, Tiina Jõgeda, Janek Luts, Allar Tankler, nüüd Erik Moora.

Kolmas Hõbemäe suurim saavutus ongi see, et ta on teinud Ekspressist Ekspressi, Eesti ajakirjanduse lipulaeva. Tasub mainimist, et Hõbemägi käis Ekspressi ka teist korda peatoimetajana hädast välja aitamas, aastail 2006-2011. Vahepeal jõudis ta olla Ekspress Grupi meediadirektor ja Õhtulehe peatoimetaja. Ning mis seal salata, ka Õhtulehest tegi praeguse Õhtulehe just nimelt Priit Hõbemägi.

Minu, ja arvan, et paljude teiste lugejate arvates oli Eesti Ekspress kõige põnevam just ajal, mil Hõbemägi oli peatoimetaja. Ajakirjanikuna on tal alati midagi põnevat öelda ja ta ei ole kaldunud emotsioonidesse ja äärmustesse ei Keskerakonna, Savisaare ega kellegi kolmanda suhtes nagu paljud teised ajakirjanikud.

Palju õnne Priidule – ajakirjanikule, kes on suutnud jääda inimeseks.

INNO TÄHISMAA

Jaga |