Oht muutuda Eestivabaks riigiks

URMAS PRUUS,      05. märts 2003


Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…
Eesti Vabariigi aastapäeva järgseid mõtisklusi

Enne valimisi unustasid paljud inimesed, et 1992. aastast saadik on kõige kauem - kuus aastat - võimul olnud ilusa nimega partei Isamaa(liit). Kõik nende patud nuheldi teiste, märksa lühemat aega valitsuses olnud parteide kaela. Meenutagem täna, kuidas kauni mõiste "Isamaa" loitsimine on mõjutanud eesti ühiskonna teadvust pika aja jooksul. Kesknädal ennustab, et peatselt tuleb eestlastel üleminekuaastatel selgelt äraaetud Isamaast loobuda ja see suubub värskesse ja agressiivsesse Res Publicasse, arvestades nende loojate ja rahastajate püsivat ühtsust.

Kes ei teaks hümni "Mu isamaa…" sõnu? Meist enamus on seda laulnud või vähemasti iseenesele öelnud, kas või mõtteski. Ei tea, kuidas teistel, aga minu puhul tekib alati mingi segav kahestumine. Kahestumine minus eneses.

Kahestunud isamaa minus eneses

Üks pool minust hindab sõna "isamaa" kui tunnustatud ideaali meie eneste kõige pühamatest ja aatelisematest tunnetest oma sünnimaa suhtes. Teine pool aga….Teine pool on pettunud, on hämmingus, on haavatud ja solvatud.
Kogu järgnev jutt ongi seletamaks põhjusi, miks minu isamaalisus on kahestunud. Kuid kardan, et mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste Eestimaa poegade ja tütarde oma.
Olgu solvumisega kuidas on, aga ilusa sõna on poliitilised isamaalased ära lörtsinud. Ja mitte ainult sõna, vaid ka sisu. Kuid just selle isamaalise sõnaratsu turjal nad sõidavadki.
Seevastu on eelmise riigikorra ajal kannatanud, praegu vananev ja sõnast "poliitika" ärahirmutatud kaaskodanikud; väliseestlased, ärritunud muulased ja uusimate ajalooõpikutega töödeldud pealekasvav koolipõlvkond tänuväärselt mõjutatav seltskond, kes parteinime "Isamaaliit" samastab sõnaga "isamaa". Analüüsimatult, kuid samastab. Ja sellest on pagana kahju!
"Ei ole vähimatki põhjust niiviisi öelda," kuulen lausumas Eestis kõige kauem võimul olnud peaministrit-meest, kes oskab ette manada häbelik-kohtlase naeratuse ja käituda kui istuma jäänud koolipoiss. Ning märgatav osa rahvast heldib, nähes mõmmilikku pseudomuhedust. Vaatavad isamaalast ja ütlevad: "See inimene ei keeruta, ei kavalda, ei tee kärbselegi liiga ning loomulikult ei valeta…" Leplik suhtumine isamaalisse lemmikusse püsis isegi siis, kui ta oli hakkama saanud sõna otseses mõttes pauguga!!

Süüdi on KGB ja kommunistid, mitte isamaalased

Kuid nagu alati, tuleb appi ustav liitlane - aeg, mis kõik tasahiljukesi unustuse hõlma vajutab. Ning ime küll - paari aasta pärast on samad tegelased, kes praegu oma langemise juures imestusest kaht kätt kokku löövad, valmis ema pildi ja pühakirja juures vanduma, et ükski isamaaliselt mõtlev ja toimiv mees ei teeks selliseid tükke mitte kunagi. Süüdi olid KGB, kommunistide salasepitsused ning muidugi Savisaar!
Kui väga pingutada ja mõelda, siis mingeid jamasid on neil isamaalastel kogu aeg olnud. Vähe, aga siiski räägiti rublamüügist, roostes relvadest, raudteest, elektrijaamadest. Täna sosistatakse, et kunagi oli meil põllumajandus. Aga ammu, väga ammu. Vaevalt, et need toredad isamaa-mehed kuidagi selle kaotsiminekuga seotud võiksid olla!
Vaata kust otsast tahad, kõik on hästi! See, kas jõuame isamaalaste põhjalikku pühadust ja kõikehõlmavat headust puudutavas kokkuleppele aasta või kahe pärast, ei olegi enam tähtis. Fakt on, et rahva kollektiivne mälu on imelühike ja raha ning võim seevastu pikad.
Räägitavat, et rahvas olla oma valitsejaid väärt. Ehk ongi, aga sel juhul kerkib küsimus rahva enese väärtusest. See, kas juhid rahvast väärt, on vist jälle poliitilise kokkuleppe küsimus.

Värskendame mälupilte

Kust kodanik ikka infot saab, kui mitte massimeediast. Noh, külajutud on ju ka, aga need ei küüni juba ammu tasemele, mida pakub isamaaline reaalsus.
Võtad ajalehe ja esimene ehmatus on suur : kamp tuttavlikke tegelasi sumab püksivärvlini meres, mõnel ports elavat inimlihagi turjal.
"Ju see on üks õnnelikumat sorti laevaõnnetus," mõtled, ja oled valmis kaasa tundma. Selgub, et ei ole põhjust, sest tegu on hoopiski rändava valitsusega. Muidugi, ikka selle EV omaga!
Vahepeal käisid ka kõvad jutud, et meil tuleb varsti E-valitsus. Tüütu V-täht jääb siis lõpust ära, ja õige kah, sest eks seda V-d ongi viimasel ajal üsna väheks jäänud.
"Mida vähem riiki, seda parem, sest riik on halb peremees," oleme isamaaliselt mõtlevaid noorsande kuulnud ütlemas. "Õige, jagame riigi kindlamatesse kätesse," lisavad hundimoraaliga kasumiahned äriinimesed, keda kakofoonilise koorina toetab hulk valve-jaa-mehi.
Miski segab aga seda teemat käsitlemast teisest küljest. Asi laheneks ehk kasulikumalt, kui riigisulased jätaksid halva peremehe kombel laristamise.
Ehk teavad lähemad koolikaaslased, kuidas üks naisterahvas, nimega Erna, Mardis iga-aastase jooksuaja esile kutsub. Vaatamata sellele, et kirjutamata reegel on - pesemata näoga ei naistes käia ei ole sünnis! Sellele vaatamata oleme kolletuvate ajalehtede esikülgedel igal aastal tuima reeglipärasusena pidanud taluma isamaalise valitsuse juhi pilte, seljas laiguline pardilaskja ülikond. Puude vahel joostud jänesehaagid ning naljakalt hasartne ilme talle paraku ei sobi. Küll aga pudeneb plusspunkte mõnelt isamaasse (=Isamaaliitu) investeerinud huvigrupilt või militaarrahvuslaselt.
Tekib veel mõnigi oletus. Näiteks reaalse ohu korral on laigulised igati tänuväärt riietus. Nimelt ei erine siis kõhulahtisusest tekkinud laigud riidelaikudest. Muud otstarvet ei näi olevat, sest kui karmidel aegadel ärasõiduks peaks minema, kasutatakse ikka traditsioonilist mantlit ja pikka salli, mis minekut oodates lennukitrapil või laevapäras uhkelt lehviks.

Poliitiku mürsikuiga

Tundub, et mees saab end mehena tõestada ainult sõjardina. Kuid naised?! Nemad peaksid siis oma soo ja isamaalisuse tõestamiseks kõik lapsevankritega ringi kõndima, näitamaks, milleks nad valmis on. Tegelikkus aga muigama ei pane. Hoopis piinlik on. Ja tahaks teada, kui kaua kestab poliitiku mürsikuiga? Kas ka pärast suuri poliitilisi prohmakaid ei ole inimene võimeline õppima?
Siiski, veidi põnev on ka. Arvestades asjaolu, et enamus mänge on Mardi elust lapsepõlves puudunud, tahaks näha, millisel kujul saavad väljundi kula, mädamuna, päti-miilitsa ja arstimäng. Siinkohal on igaühel võimalus oma fantaasia proovile panna, kuid kardan, et reaalne tulevik on siiski kujuteldamatult kirkam.
Olenemata aastaajast on isamaalised mehed tarmu täis. Ka talvekülm ei jahuta sooja pead! Populaarsuse retsept on lihtne: magamiskott, ajakirjanik ja pudel kaasa ning rappa! See, et kord
igas mõttes rappa pandi, ei oma suuremat tähtsust. Kõik on tehtud isamaa nimel ja rahva poolt juba ette andeks antud. Ainuke asi, mis täiuslikku õnnetunnet veidi kärbib, on fakt, et eelmise Vabariigi ajal joonistas keegi Gori samasisulisi karikatuure. Niisiis, originaalsusest jäi meie päevil puudu.
Kui aktsiooni eesmärk oli tugevdada eesti huumoriajakirjandust, on siht täidetud, sest Pikrit lähemal ajal kindlasti ei ilmu. Teisest küljest, mis sa enesereklaamiks ikka välja mõtled? Bensiinijaamad on ammu avatud ning vahetavad vaid omanikke. Uued välismaised isandad kodukootud isamaalisi tegelasi enam tseremooniatele ei kutsu, neil kaup niigi käes. Pealegi, said ju nemad enne meid teada, et kapitalil ei ole isamaad.
Isamaa. Usun, et enamusel inimestest on olemas seisukoht selle sõna hindamiseks. Küll oleks põnev kuulda selle lahtiseletamist ka isamaaliitlaste suust, aga sealt ei kosta peale sõnavahu midagi. Nii jääbki meie eneste arvata nende isamaalise mõiste suurus ja sisu.
On see eneseupitamine, sobingud, valetamine, raudteeliikluse hävitamine, eelnenud põlvkondade elu ja panuse eitamine, nõrgemate alavääristamine? Või hoopis midagi püha ja argipäevatõmblemistest kõrgemalseisvat? Seda ei ole suutnud seletada ka suur isamaaline patroonvaim - teadjamees Lennart, kes enamuse oma presidendiajast hõljus Kadrioru ja muu maailma vahel, maandudes aeg-ajalt hädades ägavale rehepapp-rahvale isamaalist raviloitsu lausuma.
Ja nii ongi, et Isa ei ütle ja pojad ei tea. Aga inimesed, kes on küll isamaalised, kuid mitte Isamaa-inimesed, tahaksid teada. Seda, kas mitte ei saa Eesti Vabariigist ühel isamaalisel päeval
eestivaba riiki. Kas suudame veel pöörata?

Pühast vaimust sündinud

Ühel ilusal päeval enne "nende" aega käinud järsku kõva kärgatus ja ilm löönud valgeks ja inimesed ning loomad saanud teadma ja tundma ja õu saanud isamaalist õnne täis. Nii sündinudki Isamaaliit koos oma jüngritega.
Ju see nii pidi olema, sest ükski maine tegelane sellega seotud ei näi olevat. Eitatakse ja vihatakse kõike, mis puudutab lähiminevikku. Kõik on halvad, kõik on rikutud. Oleme ainult meie - Isamaalased! Järgmises ajalooõpikus on IME autoritena märgitud Laar, Meri ja Jürgenson. Ja Rahvarinnet ei ole kunagi olnud. Kui ei usu, küsige Eesti Komiteest!
Sain hiljuti raadiot kuulates teada, et kõik, kes on elanud enne "õnnist isamaalist " aega, on kommunistid, nende käsilased ja oma elu asjatult raisanud. Seda teoreemi püüdis täiesti siira isikliku veendumuse kaudu tõestada porgandihäälne lapsajakirjanik. Unustades ära, et on ise sama põlatud aja meistriteos.
Kurb, aga kahjuks on Isamaaline ajupesu palju kurja teinud. On loodud võltskujutelm Lennart Merist kui ainujumalast, kui ainuvõimlaikust presidendist, keeldudes omaks võtmast uut presidenti, kes ometi omab märksa suuremat rahva toetust. Tallinna Isamaalik Mõisalik-Koganlik-Laolik linnavalitsus legaliseeris suhted allilmaga. Noortele on õpetatud Isamaalist võltsajalugu. Kui palju me täna siis erineme kirutud punaühiskonnast?
Inimesed aga ootavad ja usuvad. Pimesi. Nagu väikesed lapsed tsirkuses, kes on veendunud, et jänes ongi peidetud kübaravoodri vahele. Aeg oleks kaineneda ja hüüda: "See on ju trikk! Me oleme teid läbi näinud!" Piletiraha tuleks tagasi küsida - Isamaalastelt.

Tulevikunägemus 15 aasta pärast

Isamaast on saanud Res Publica. Esirespublikaan Mart Laar kõnnib peaaegu olematu küla peaaegu olematul teel, laiguline seljas, õlal ripub pumppüss. Endisest naaberkülast kostab kahe hullulehmatõvest puutumata jäänud looma ammumist.
Orava jaamas ootab teda helikopter, mis käib siin korra kuus. Kolm aastat tagasi otsustas Isamaaline valitsus ebarentaabli bussiliikluse asendada lennuliiklusega, sest õhuaugud ei
vaja remonti. Piloot on lätlane, Kilusõja vang. Sõita on paarkümmend kilomeetrit, ja ollaksegi Tallinnas - linnas, mis koosneb noorteküladest ja vanadekodudest.
Valitseb kaks riiklikku usku. Kauka Jumala kummardajad käivad palvetel pangahoonetes, teiste - segausuliste jaoks on hiigelsuur luterlik moshee.
Isamaal on kõik hästi. Ükski fotograaf Edgarist pilti teha ei riski. Isad, kes hommikul tööle asutavad, vastavad laste küsimusele: "Issi, kuhu sa lähed?", reipalt: "NATO-sse!"
Eestlasi võib otsida internetist, aadressil: www.rehepapp.ee

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)