Õppigem iseseisvuse ajaloo ilust ja valust!

Tegelikult võib meie omariikluse, selle hoidmise ja tagasivõitmise lugu pidada mitmetahuliseks ja keeruliseks protsessiks võitude ja kaotustega, helgemate ja süngemate päevadega, ajalooliste isikutega nii iseseisvuse eest kui ka selle vastu võitlejate ridadest. Küllap oskame ajaloo käigusse ja selle erinevatesse toonidesse süvenedes veelgi rohkem lugu pidada saja-aastase juubelini jõudvast Eesti Vabariigist ning luua sellele jätkusuutlik ja edukas tulevikutee.

Eesti iseseisvumise kaugemad proloogid ulatuvad 19. sajandisse. Nendeks olid rahvuseepose „Kalevipoeg“ ilmumine, Carl Robert Jakobsoni isamaakõned, esimene üldlaulupidu 1869. aastal ja mitmed muud sündmused.

20. sajandi esimesel aastakümnel puhusid vabaduse- ja demokraatiatuuled 1905. aasta revolutsioonis, mille radikaalsem pool avaldus mõisate põletamises ja stiihias, rahva ja paljude üksikisikute tragöödias karistussalkade tegutsemise puhul. Tookord võitis veel tsaarivõim.

Selles revolutsioonis tegid esimesi tegusid mitmed tulevased Eesti riigimehed. Konstantin Pätsi välja antud ajaleht „Teataja“ kajastas ajastukohases radikaalsuses majandus- ja sotsiaalküsmusi. Soomes pagenduses olles (1907) kirjutas Päts raamatu „Maa-küsimus“, milles nõudis Eestile poliitilist autonoomiat.

Jaan Tõnissoni eestvedamisel loodi 1905. aasta  novembris Eesti Rahvameelne Eduerakond ja peeti ülemaaline rahvaasemike kongress.

Nendest poliitikameestest märksa noorem (sündinud  13. märtsil 1889) Jüri Vilms organiseeris Pärnus illegaalset õpilasringi "Taim", mis andis välja samanimelist ajakirja, korraldas keelatud kirjanduse lugemist ja kõnekoosolekuid. 

Tulevase revolutsionääri, 1917. aasta oktoobripöörde eestimaise juhi ja Eesti iseseisvuse ühe ägedama vastase Jaan Anveldi tegevus mahtus toona aga ennekõike kultuurilistesse raamidesse. 1905-1907 oli ta Toilas kooliõpetaja, juhatas laulukoori ja näiteringi, pidas kõnesid haridus- ja karskusseltsis. 

Ehk võinuks temastki saada edumeelne ja Eesti-meelne haritlane? Kuid ehk valikute tegemisel mängivad rolli nii inimene ise kui ka teda ümbritsevad ühiskondlikud olud, vahel ka juhus.

Eesti iseseisvus ja Venemaa juhtide visiidid

Taas hakati jõudsamalt Eesti tulevikust kõnelema 1917. aastal pärast Venemaal toimunud Veebruarirevolutsiooni. Eestlased vaatasid siis ka suurte ootustega idapoolse suurriigi juhtide poole. Sama aasta aprillis külastas Eestit Venemaa Ajutise Valitsuse kohtuminister Aleksandr Kerenski, keda tulid tervitama kümned tuhanded inimesed.

"10. aprillil  tõi meile esimest korda vabaduse," kirjutas toonane Päevaleht. "Elagu vaba Venemaa! Elagu autonoomne Eesti, elagu vabaduse eest võitleja, minister ja rahvatribuun Kerenski," kõneles kõrge külalise tervitusek toonane Tallinna ringkonnnakohtu prokurör, hilisem Eesti Vabariigi kohtu-, põllutöö- ja rahandusminister Otto Strandman. Eesmärgiks püstitas ta aga ikka veel Eesti autonoomiat, mitte iseseisvust. 

Tulles korraks lähemasse möödanikku, võime märkida, et Eesti taasiseseisvumise ajaloos mängis olulist rolli Venemaa riigijuhi Boriss Jeltsini visiit Tallinna 13. aprilill 1991. Teatavasti aitas see külaskäik Tallinnas ära hoida agoonias oleva Nõukogude Liidu tagurlike jõudude poolt korraldatud verevalamise, mis toimus Riias ja Vilniuses.

Aastail 1917-1918 andsid oma panuse Eesti iseseisvumiseks ka vasakpoolsemad poliitikud, kelle seisukohtades oli  omajagu idealismi, aga ka seisukohti, mis hiljem riigi käekäigule arvestavat mõju avaldasid.

Ka sotsid pooldasid iseseisvust 

Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei üks loojaid Mihkel Martna pooldas algul autonoomiat, kuid kartuse,s et enamlik pööre toob kaasa anarhia, hakkas ta toetama Eesti iseseisvust. Tänu temale hakkas see suund valitsema Eesti iseseisvuses tervikuna. 

5. jaanuaril 1918 trükitud esseeride partei dokumenti Eesti Töövabariigist koostas luuletaja ja kirjandusteadlane Gustav Suits. Selles põhjendati iseseisva demokraatliku riigi väljakuulutamist vajadusega kaitsta töörahva huve ning vältida Saksa okupatsiooni ja Venemaalt lähtuvat kontrrevolutsiooniohtu. Toona võimul olnud Eesti bolševikud Suitsu ideed heaks ei kiitnud. Nemad olid igasuguse iseseisvuse vastu.

Ajakirjandus kutsus üles iseseisvuse väljakuulutamisele 

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aasta 23. ja 24. veebruaril oli julge ja õigeaegne otsus, mis tehti nii keiserliku Saksamaa kui ka punase Venemaa ohtu arvestades. Sellele eelnes Päästekomitee moodustamine 1918. aasta 19. veebruaril koosseisus – Konstantn Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms.

Peaaegu võinuks Eesti iseseisvuse sünnilinnaks saada Haapsalu. Kartes ohtu sakslaste poolt arreteeritud saada, loobusid Päts ja Vilms siiski sellest plaanist. 

Otsustavale tegevusele kutsus ka toonane kvaliteetajakirjandus. 

"Kas nüüd ei ole viimane silmapilk  lõpetada omavaheline riid  ja tüli, üksteisehävitamine...? Eesti iseseisvuse väljakuulutamine sündigu käesoleval silmapilgul ja seda antagu kogu haritud maailmale teada," kirjutas 22. veebruaril Postimehe toimetaja Adam Bachmann.

23. veebruaril kuulutati Eesti iseseisvusmanifest välja Pärnus „Endla“ teatri välirõdult. Seoses selle sündmusega tasub austusega meenutada manifesti teksti Pärnusse toimetanud Maapäeva asjadevalitsejat Jaan Soopi ja selle ette lugenud silmapaistvat kõnemeest Hugo Kuusnerit. 

24. veebruaril Tallinnas Peetri platsil luges manifesti ette omakaitselane kapten Rotschild. Ajaloolise dokumendi õigeaegse paljundamise oli korraldanud ajakirjanik Aleksander Veiler.

Kes tõid võidu Vabadussõjas?

Vabadussõja võitmisel ja iseseisvuse kindlustamisel oli märkimisväärselt silmapaistev roll väejuhtidel Julius Kuperjanovil, Johan Laidoneril, Karl Partsil, Johan Pitkal, Ernst Põdderil; kõigil iseseisvuse eest võidelnud Eestimaa poegadel ja tütardel. 

Ajaloolane Jaan Pihlak  on avaldanud arvamust, et Vabadussõjas võitles rindel 20-30 naist. Üks neist, kes aumärgi pälvis, oli halastajaõde Helmi Kümmel. 

Võidule aitasid kaasa ka kultuuriinimesed. Näitleja Paul Pinna katkestas igapäevatöö teatris, et minna esinema rindel sõdijatele. 

Võidu majanduslikuks aluseks osutus eesti talupoegade keskselt läbi viidud agraarreform.

Reformiisaks võib nimetada põllutööministeeriumi ülesehitajat Theodor Pooli. Maareform puudutas ligi kaht kolmandikku maarahvast ehk ligi poolt Eesti rahvast. Loodi 56 200 asunikutalu, korrastati paljude renditalude ja väiketalude maakasutust, laiendati 14 500 väikemajapidamist.

Poliitikud võimekad ka igal alal

Theodor Pool on heaks näiteks selle kohta, et Eesti riigimehed olid oma tegevusalal ka edukad praktikud. Theodor Poolile kuulunud Piistaoja talu kuulutati 1928. aastal üheks Eesti parimaks taluks. Selles ehitati Eesti esimene silohoidla, võeti kasutusele masinlüps ja tehti elektritara ümber karjamaa. 

Juristist riigimees (nagu paljud teisedki Eesti iseseisvuse loojad ) Jaan Teemant paistis silma vandeadvokaadina ja valiti Vannutatud Advokaatide Nõukogu esimeheks. 

Riigitegelane Karl Friedrich Akel (ühtlasi esimene Eesti Olümpiakomitee esimees) oli enne poliitikukarjääri tuntud võimeka silmaarstina. Mõeldes riigimehelikult, loobus Akel riigivanema ametist pärast 1924. aasta 1. detsembril Nõukogude Liidu ja kohalike bolševike korraldatud riigipöördekatset. 

Pärast ebaõnnestunud punaputši moodustati rahvusliku ühtsuse valitsus, kuhu oli hõivatud senisest rohkem erakondi.  Riigipöördekatse pani mõtlema sellele, et Eesti iseseisvus ei püsi iseenesest ning ohud sellele on täiesti reaalsed ja arvestatavad. 

Oht varitses ka Eesti iseseisvumisele kaasa aidanud üksikisikuid. 1930. aasta aprillis suri atendaadi tagajärel Vabadussõja üks väejuhte kindral Johan Unt, kelle tapmise asjaolud jäidki täpsemalt selgumata. Ühe versioonina on selle mõrvaga seostatud OGPU-d.

Tugev majandus ja kultuurriik

Esimesel iseseisvusperioodil kujunes Eesti kindlasti üheks edukamaks nende riikide hulgas, mis iseseisvusid pärast I Maailmasõda ja revolutsioone. 

Eesti põllumajandussaadused olid eksportkaubana tuntud Euroopas ja mujal maailmas. 

Suurärimees  Joakim Puhk korraldas metalliettevõtte „Ilmarine“ omanikuna põllutöö- ja ehitusmasinate ning meiereide ja veskite sisseseadete tootmist. „Ilmarine“ oli ka autofirmade Renault, Chevrolet, Studebaker, Packard, General Motors ainuesindaja Eestis.

Nikolai Langebraun hakkas esimesena Eestis arendama tööstuslikku portselanimaali. Tema ettevõtte toodang oli tuntud ka välisriikides.

Kogu Lõuna-Eestis,  Lätis ja Leeduski  sai tuntuks  rõivakaupmees Mart Jänes, kes jäädvustas end kultuuriajalukku omanimeliste kalendritega.

Mainekad nii Eestis kui ka raja taga olid Eesti kultuuritegijad ja sportlased. Poetess Marie Under oli valitud s rahvusvahelise PEN-klubi ja Soome Kirjanike Liidu auliikmeks.

Kristjan Palusalu kahekordsest olümpiavõidust 1936. aastal Berliinis on kuulnud vist igaüks meist.

1938. aastal võitis Paul Keres maailma tippmaletajate konkurentsis Hollandis toimunud AVRO turniiri ja sai maailmameistritiitli pretendendiks. 

Vaikivast ajastust ei saa vaikida

Eesti poliitikas valitses esimese iseseisvusperioodi esimesel veerandil demokraatia. Erakondi oli rohkesti. Valitsused vahetusid, vahel liigagi kiiresti. Välditi ka üksikisiku autoriteedi esiletõstmist . Riigijuhti kutsuti eestipäraselt riigivanemaks, mitte veel presidendiks. Mõistagi tekitas poliitikas ebastabiilsust  1929. aasta 29. oktoobril ( tuntud kui „must teisipäev“)Ameerika Ühendriikidest alguse saanud majanduskriis.

Murranguliseks daatumiks Eesti iseseisvuse ajaloos sai  12. märts 1934, kui Konstantin Päts koos kindral Johan Laidoneriga pani demokraatia kaitse eesmärgil toime sõjaväelise riigipöörde, mille raames katkestati parlamendi tegevus, peatati erakondade tegevus, kehtestati kaitseseisukord, piirati kodanikuvabadusi, suleti Vabadussõdalaste organisatsioonid.

Eesti Vabadussõdalaste Liidu tegevus oli üks olulisemaid põhjusi Pätsi--Laidoneri riigipöörde läbiviimisel ja nn vaikiva ajastu kehtestamisel. 

Vabadusõdalased (vapsid) pooldasid samuti tugevat korda, põhjendades seda vajadusega peatada mitmed vajakajäämised Eesti ühiskonnas. Kindlasti oli nende hulgas nii aatemehi kui ka avantüriste. Liialdus oli püüda vapse kõrvutada fašistidega Itaalias ja natsionaalsotsialistidega Saksamaal. Ka Pätsi ja Laidoneri võim polnud fašistlik, nagu seda nimetati Nõukogude ajalooteaduses.

Pealegi olid siis  kõvema käega valitsused paljudes Euroopa ja maailma riikides.

Samas arvan, et vaikiv ajastu Eesti poliitilisele arengule kasuks ei tulnud. Musta küsimärgina jääb toonasesse ajastusse vapside ühe juhi, andeka juristi ja võimeka kõnemehe Artur Sirgu salapärane hukkumine Luksemburgis Echternachi  väikelinnas 1937. aasta 2. augustil. 

"Sirk oli demagoog, kes oskas rahva meeli üles kütta," kirjutas toonaste võimulolijate vaimus ajaleht „Sakala“.

Eetiliseks häbiplekiks võib pidada Eesti iseseisvuse ühe rajaja, riigimehe, ajakirjanduse ja kultuuri edendaja Jaan Tõnissoni isoleerimist aktiivsest poliitikast. 

Raske on öelda lõplikku tõde, mis oleks saanud, kui Päts jätkanuks võitlust oma vastastega demokraatia traditsioonide järgi ning otsustada ja valida saanuks rahvas.

Arvan et taandarengut ja sisepoliitilisi ohte poleks see Eesti ühiskonda toonud.

Lõpu Eesti iseseisvuse esimesele perioodile tegi aga suurriikide Nõukogude Liidu ja Saksamaa salakokkuleppe. Puhkenud oli Teine Maailmasõda ning Balti riikide sõltumatusel polnud kohta suurte tegijate kombinatsioonides, olgu siis Nõukogude Liit koos Saksamaaga või tema vastu koos Inglismaa ja Ameerika Ühendriikidega. 

Eestil tuli üle elada Nõukogude, Saksa ja seejärel jälle Nõukogude okupatsioon. Okupatsioonide algusaastatel hukkus  tuhandeid Eestimaa inimesi lahingutes, sunnitöölaagrites, küüditatutena asumisel.

Mis olnuks teisiti, kui Eesti riik hakanuks Nõukogude okupantidele 1939. aastal nn baaside lepingu eel vastu? Siis ei saanuks ehk rääkida „Eesti riigi vabatahtlikust ühinemisest Nõukogude rahvaste perega“? Küllap kommunistlik demagoogia oleks aga selleski olukorras väljapääsu leidnud. 

Häving võinuks siis oodata veelgi suuremat osa Eesti rahvast. 

Võõrvõimu perioode tuleks käsitleda realistlikust vaatevinklist.  Meie rahva tegevust näitab aga see, et, kuigi Eesti kuulus üle 50 aasta Nõukogude impeeriumisse, püsisid Eestis eesti keel ja kultuur ning eestimaine majandus mitte ainult ei eksisteerinud, vaid ka arenes. Majanduslikult oli Eesti üks edukamaid liiduvabariike, olles "Nõukogude Lääneks " paljude vennasvabariikide elanikele.

Iseseisvuse eest võitlesid nii sageli märtrikannatusi taluma pidanud dissidendid kui ka rahvuslik siseopositsioon kommunistlikuss partei ja nõukogude ametkondades. 

Mõndagi sai välja öeldud n-ö ridade vahelt.

Ka mõtlev revolutsioon!

Iseolemisoovi püsimine mõtetes ja südames ning vanema ja keskmise põlvkonna mälestustes lõi soodsa pinnase taasiseseisvumisliikumiseks kaheksakümnendate aastate lõpul. Ka siis osati kasutada ära õiget aega. Nõukogude Liit lagunes, suurriiki ei suutnud päästa ka Mihhail Gorbatšovi käivitatud perestroika (uutmine).

Seda perioodi on nimetatud „laulvaks revolutsiooniks“. Kahtlemata õigustatult.

Mina kasutaksin ka terminit „mõtlev revolutsioon“. Telesaates „Mõtleme veel“ kuulutas Edgar Savisaar koos oma mõttekaaslastega välja Eestimaa Rahvarinde formeerimise idee. Tarkuse tõestuseks on seegi, et Eesti sai iseseisvuse tagasi ilma ühegi ohvrita. 

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel on põhjust teha sügav kummardus kõigile, kes erinevatel aegadel on andnud panuse meie riigi iseolemisse, selle hoidmisele ja edendamisele. Oleme ära teeninud õiguse ja võimaluse oma riiki imetleda, pidusööki süüa ja tervitusjooke (soovitavalt eestimaiseid!) juua , elada kaasa paraadidele, Vabariigi Presidendi ja teiste riigijuhtide kõnedele.

Mõistagi ei tohi loorberitele puhkama jääda. Mõtlemist ootavad uued mõtted, tegemist uued teod.

Olgem õnnelikud, et me ei ela vaimses konnatiigis,

vaid mitmekülgselt edumeelses ja arenevas oma riigis.

Helge tuleviku heaks tööle ajud-käed, ja peaasi, et ainult vilele ei kuluks aur.

TOOMAS PAUR,

Riigikogu liige (Keskerakond)

Jaga |