Poliitiline uuestisünd: homme võib olla juba hilja

Suur poliitika ei jäta toompealastele ruumi ei majandusega ega kodanike muredega tegelemiseks. Pealegi on reformikad seda usku, et iga inimene peab ilma riigi sekkumiseta oma muredega ise hakkama saama. See on mugav ja lihtne tee valitsuselt süü äraveeretamiseks ning on koos poliitilise hullusega viinud meie majanduse raskesse seisu.

Mis aga puutub liberaalsesse maailmavaatesse üldse, siis on sellel väga vähe ühist meie reformikate inimvaenuliku tegevusega. Liberalism on põhiolemuselt siiski inimsõbralik; kätkeb endas vabameelsust, sallivust, sünnipärast võrdsust (Eestis sündinud laste „hind“ on aga viidud sõltuvusse vanemate palgast). Tõeliselt liberaalsed parteid, olgu siis Soome Keskpartei, meie oma Keskerakond või keegi kolmas, pole kunagi ega kusagil inimese teenimisest ära ütelnud ega rahvast oma muredega üksi jätnud.

Jätkame Tallinna- ja Pärnu-avantüüriga. Rahvas tahab  teada, kuidas sellest sõjakast ettevõtmisest aru saada. Kas see toimub valimiste teel? Kui nii, siis on see valijate, mitte Ansipi teha. Või ehk viib Reformierakond oma agressiivset erakonnapoliitikat läbi koguni võõraste kätega? Pean silmas seisu, kus meist keegi ei tea, kus lõpeb Reformierakond ja kus algab riigivõim (või vastupidi). Kas Eesti on tagasi vihatud komparteilistes aegades, kus kõik enamjuhtivad ja vähemjuhtivad töötajad pidid olema punast värvi?

Fakt on see, et praegu saavad rahvaerakondadesse kuuluvad juhtivtöötajad ühe korruptsioonisüüdistuse teise järel. Reformikatest, IRL-ist ja sotsidest ametimeeste puhul juhtub seda haruharva. Katteta korruptsioonisüüdistuste esitamine (seda on võimalik peaaegu karistamatult teha suurel hulgal ja eri variantides) on sageli muutunud kahtlustatavast jõuga ülekäimise, tema alandamise, häbistamise, laimamise ja hirmutamise demonstreerimiseks. Ja kui see kõik on toiminud, jääb kuriteokahtlustuse esitamisest järele moraalselt sandistatud kahtlusalune, kel soovitatakse töökohta vahetada. Kas nii saabki Tallinn vallutatud ja Pärnus paika pandud uus linnavõim?

Kellel on sellist demokraatiale üliohtlikku erakondlikku poliitikahullust vaja? Tuletame, meelde, et Ameerika rahvas sai äsjastel presidendivalimistel läbi ilma suure poliitikata. Barack Obama käest ei küsitud, on ta hingelt demokraat või vabariiklane, küll aga seda, mida ta võtab ette USA maine ja rahva elujärje parandamiseks. Eesti rahvas aga peab tegelema meile peale sunnitud poliitikaga.

Konstateerime, et täna ei rutta kapo uurima reformikatest Võru linnavalitsuse korruptsioonihõngulist tegevust seoses linnale kuuluvate rendipindade kasutamisega ja veetrasside ehitamisega, kuigi selle kohta on ametlik arupärimine esitatud ja lugu ise Lõunalehes avaldatud. Arvata võib, et kui asi kaponi jõuab, lõpetatakse see erinevalt Villu Reiljani süü või mittesüü aastatepikkusest uurimisest süütõendite puudusel veel ennem, kui uurimine on saanud alatagi.

Ja veel. Rahvas tahab teada, mida ja kuidas vastab riigi peaprokurör Norman Aas arupärimisele selle kohta, miks suhtub prokuratuur Rahvaliiduga seotud maadevahetustesse ja Reformierakonnaga seotud maadevahetustesse ebavõrdselt.

Siit võiks ehk alata võimu poliitiline uuestisünd, uue ja inimnäolise poliitika algus.

Väidame, et peaminister Andrus Ansip on viinud Eesti riigi majanduslikku ja poliitilisse umbseisu, ning nõuame tema kohest tagasiastumist. Samas aga kardame, et Ansipi asemele võib praegusest tsunftist astuda Jürgen Ligi, Mart Laar või keegi muu. Sellest ei sünniks lahendust! See on ärakäidud tee. Tänane Eesti umbseis on suures osas ka Mart Laari kätetöö.

Uue peaministri nime tuleks isikuvalimiste teel küsida rahvalt. Arvame, et selleks võiks olla „mees Sillamäelt“, Jaanus Marrandi, Jüri Ratas või praegune Tallinna linnapea.

PAUL HANK, Antsla

Jaga |