Charlie Hebdo-st, ”Savisaarest” ja holokaustist

Mis pühadusse (üldinimlikku moraali) puutub, siis hindajaiks pole siin indiviid, vaid moraali toestavad institutsioonid. Paavst katoliiklaste vaimse isana nimetas religiooni solvamist sõnavabaduse piiriks. Patriarh Kirill kui (Vene) õigeusukiriku pea hindas valikuvabaduse kasuks kõlbelisuse minetust ”pommiks Lääne tsivilisatsioonile”. Muftide (Venemaa) nõukogu solvatute (muhamedluse) ühe osa esindajana on väljaannet ”Charlie Hebdo” süüdistanud ”provotseerimise patus”.

 Aeg annab arutlust, tõde formeerubki tagasivaates. „Charlie Hebdo“ traagika on juba eilne päev. Prantsusmaa protestantlik avaliku arvamuse „peavool“ tegi tegusid – leht, mis ilmus vaevalt 60-tuhandelises tiraažis, sai hetkega 3 miljonit lugejat. Emotsionaalsele pilgarile üldjuhul järgneb pohmelus. Alles seejärel tuleb mõtiskluste aeg.

Dilemmad

Dilemmaks on hoopis valikud „moraal või vabadus“ ja „kooseksistents või vastasseis“.

 Nii Prantsusmaa ise, maailm tervikuna kui ka meie väike Eesti on siinkohal hinnangutes lõhki. Prantslased on lõhki piki protestantlik/katoliiklikku eetilist eraldusjoont. Ligi pooled vastustavad amoraalsuse karikeerimise näol (ajaleht Le Journal du Dimanche). Ühismarssidel absoluutse isikuvabaduse eest osales 3,7 miljonit inimest (DELFI). Rääkides solvatutest ja solvajatest (moslemitest ja ilmikutest), oleks märksõnaks sajad tuhanded protestijad muhamedlikus Groznõis (Venemaa muhamedlik enklaav) ja ”Charlie Hebdo” tiraaži suborbitaalhüpe 7-miljoniliseks tiraažiks (riigi suurimate päevalehtede trükiarv on ca 300 tuhat).

 Ka globaalpoliitiline eliit ei ole hinnangutes ühtne. Prantsusmaa president Francois Hollande imetleb ”Charlie Hebdo” rekordtiraaži ”tuhast tõusva fööniksina”.Venemaa asevälisminister Dmitri Rogozin aga hoiatab solvamise ja sõnavabaduse samastuse eest.

 Eesti poliiteliit – siseminister Pevkur ütles, et traagilised sündmused Pariisis algasid meedia enda käitumisest; aga välisminister Pentus-Rosimannus mõistab karmilt hukka ründe euroopaliku ajakirjandusvabaduse vastu.

 Lõpuks karikaturistidest endist – prohvet Muhamedi karikatuuri autor Westergaad (Taani) nimetab viha ”heaks tundeks”. Eesti üks kõvemaid tegijaid Nemvalts aga loodab, et ”karikatuurides võiksolla vähem õelust”.

Väärtuskonflikt

Kas eelistame elukorralduse alusena moraali või isikuvabadust, nende realiseerimist kooseksistentsi (ühistöö, koosmeele) või vastasseisu (konkurentsi) kaudu? Koraani (aga ka katoliku usu ja õigeusu) alusväärtuseks on universaalne (religioosne) eetika ja moraal. Protestantlik (luterlik) valge maailm (Lääs) tõstab kilbile konkureeriva isiksustatud moraali. ”Charlie Hebdo” kannab just seda moraali.

Ajakirjandusliku Eesti positsioonisõda

Kuidas köidab lahvatanud väärtuskonflikt Eesti vaimse eliidi tähelepanu?

Olev Remsu ”Pühadus, see pühadus!” (PM 24.01.2015): pühadus on muutuv, universaalset moraali pole, igaühes meist on oma pühadus. (S.o protestantliku Euroopa tänapäevane moraalikreedo.)

Martin Kala ”Sõnavabadus on osa Euroopa vereringest” (PM 08.01.2015): solvamisest või avalikust nõmetsemisest loobumine piirab õigust naeruvääristada. Orwelli vabadusõpetus eeldab vabadust öelda, mida kuulda ei soovita.

Nils Niitra ”Pidetus viib äärmusesse” (PM 17.01.2015): Charlie Hebdo karikatuurid ei ole naljakad, nende ainus eesmärk on kedagi solvata, olgu religiooni, avaliku elu tegelast, naabrimeest. Väärtuste puudumine ei tohiks olla omaette (euroopalikuks) väärtuseks.

Frederic Filloux (Prantsusmaa) ”Ajakirjandus ei tohi hirmu tunda” (PM 07.02.2015): prohvet Muhamedi karikatuuride tõrjumine on väär. Anglosaksi meedia ei tohiks hoiduda usuliste karikatuuride avaldamisest.

Margus Mihkels ”Lärakas tatti vastu silmi” (PM 12.01.2015): ajakiri sülgas inimestele otse näkku, nimme, otsesihtimisega, tegi seda mõnuga ja järjekindlalt. Vähe on maailmas sellist, mille üle nalja heita ei saa või ei tohiks. Aga mingi austus peaks ikka olema.

Karmen Turk: ”Sõnavabadus toetub õigusel kritiseerida religiooni, küll ei tohi solvata rahvusi.” (ETV saade ”Vabariigi kodanikud”). (S.oümaralt advokaatlik interpretatsioon sõnavabaduse kontekstist Eestis, sest põhiseadus keelavat usuleiges Eestis rünnata rahvuslust, mitte religiooni.)

Valikuküsimus igaühele meist

Kas avaliku ja isikliku elu aluseks peaks olema koostöö ja solidaarsus või konkurents ja sõda igaühega, alati ja ümberringi? Kas rahvaste, rahvuste, inimgruppide, perekonna, indiviidide kooseksistentsi aluseks peab olema ”MINA” või ”MEIE”?

”Meie” ühisosa moraal. Kas igaühel on õigus isiklikule moraalile või kujundab selle ühisolemine? Kas ajakirjandusvabadus on õigus solvata, häbistada, alasti kiskuda ja vastandada – või kohustus ühisosa otsida? Kas progressi aluseks on konkurents (vastasseis, kokkupõrge, sõda) või koostöö (solidaarsus, kompromiss, kooseksistents)? Dilemma, mis vajab ühiskonna vaimse tervise nimel konsensust.

Advokaat Karmen Turkilt aga küsiksin samuti juristina põhiseaduse §19 kohta – ”Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi.”: Kuidas Teie sellest aru saate?

Minu arvates vabadus ei ole moraalne kõikelubatavus ega anarhia. Vabadus on vastutus. Enesetsensuur või isegi tsensuur (sh järeltsensuur ”Pätsu kuldajastu” formaadis) võiks luua solidaarsust ja ohjeldada vastasseisu kui ühiskondlikku olemist lõhkuvat enesekeskset amoraalsust.

”Charlie Hebdo” juhtum ei ole unikaalne

Selle ajakirjaga analoogne kultuuriekstremism ei ole haruldus. Äsja lahvatanud skandaal Tartu Kunstimuuseumis avatud näitusest ”Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest” (natsistlike surmalaagrite gaasikambrite videoteisendus alastikultuuri leebe ”kullimängu” formaati) sarnaneb vägagi ”Charlie Hebdo” ekstremismiga. Kultuuriekstremism aga ei ole kultuuriminister Urve Tiiduse väljendatud ”empaatiavaegus”, vaid midagi palju tõsisemat.

Ehk oleks aeg juba küps Eesti avaliku ruumi eetiliseks enesepuhastuseks? Alustaks NO99 musical’itegijatest (pean silmas poliitpropagandistlikku lavastust ”Savisaar”). Rahvuslikke ja etnilisi mastaape kõrvale jättes on sellegi juhtumi puhul tegemist ”Charlie Hebdo” skisofreenilise maailmapildiga.

TIIT TOOMSALU, ekspoliitik

Tiit Toomsalu nimetab ennast solidaarsust väärtustava põlvkonna esindajaks.

[esiletõste] Kas avaliku ja isikliku elu aluseks peaks olema koostöö ja solidaarsus või konkurents ja sõda igaühega, alati ja ümberringi?

[fotoallkiri]    NILBUS: „Charlie Hebdo“ karikaturist Renald Luzier lakub ajakirjakaanel olevat prohvet Muhamedi pilti 2011. aasta novembris. Siis tundus veel kõik naljakas. Luzier pääses tänavu 7. jaanuaril „Charlie Hebdo“ toimetuse veresaunast eluga, sest pidas sama päeva hommikul kodus abikaasaga oma sünnipäeva. Hiljem tööle saabudes oli ta üks esimesi veretöö tunnistajaid ja napilt pääses põgeneva terroristi kuulist.

Jaga |