Taevas, tule appi!

 Iseasi oli muidugi ka kõne vaikne nirin, nagu soo-ojake tarnade vahel, kuigi ometi oli selleski käsitletud üsna kurje ja karme asju. Kõne pidanuks, vähemasti selles temaatikas, olema väheldase mägioja sarnane, kulgema kiviste käändude ja languste kaudu, mitte aga uinutama. Obama andis ju elavaima õppetunni, kuidas vähemasti ollakse kõneldavas kindel. Aga meil oli parlamendi avaistungi ettekanne kui ajalehe ühislugemine – peaasi, et loetud sai.

Kas tõesti meie endi valitud rahvaesindajad kaotavad selliselt oma näo, kui on oma ninaesise kätte saanud? Igavlevad või hääletavad ükskõik mille poolt. Kust mujalt need sandistatud seadused muidu tulla saavad? Ei usu, et selles valitute summas pole mõtteid, mida parteide tagatubadest tulevale vastu käia. Aga on vaid: Yes,Boss! Ja kogu lugu.

Pilt Riigikogu istungisaalist panigi mõtlema: kumb kumba teenib – valitsus rahvast või rahvas valitsust? Vähemalt hea, et liikuvas pildis näeme siiski vahetevahel, keda meie, valijad, pihust toidame ja mis neilt oodata, kui enamikul valituist on paljud kohad läbi istutud, minupärast või haridusministrist kaitseministrini või veel hullemates vahetustes. Ei saadud Krõlovi valmis orkestrit häälde ümberistumistega, ega saada seda ka meil.

Kust võtta see noor ja tugev veskimees, kes lööks kivid teravaks ja paneks aknad särama?

Meie Riigikogust jäi küll mulje, et üks PIDI ära lugema ja teised PIDID selle sunnilt ära kuulama.

UBINAS, lugeja ja valija

Jaga |