Raamat "Peaminister" 4. osa

22. juuni 2005


Täna võib küsida: kas see oli tookord poliitilise pöörde katse või mitte? Ja vastata: poliitiliseks pöördeks nimetatakse igat varjatud kavatsustega võimuhaaramist ka siis, kui seejuures järgitakse parlamendi protseduuri. Kukutati ju Nikita Hruštšov 1964. aasta oktoobris kõiki NLKP põhikirja reegleid ja N Liidu seadusi silmas pidades – aga me nimetame seda ikkagi vandenõuks. Kuulutasid ju Konstantin Päts ja kindral Johann Laidoner 1934. aasta märtsis erakorralise seisukorra välja Eesti Vabariigi uue põhiseaduse raames, aga ikka ütleme, et see oli riigipööre. Samasugune põhimõtteline pööre pidi toimuma ka 19. juunil 1991.
Üles püüti ässitada maarahvast. Maalehes ilmus Maaliidu juhtide avaldus. Ega selle koostamisel argumentide kogumisega vaeva olnudki nähtud. Mitmeid sealseid väiteid pidanuks tõsiselt kaaluma, enne kui nad kirja pandi. Minul polnud vajagi vaielda, Maalehes ilmunud avaldus teenis kriitilist vastukaja põllumeestelt enestelt. Selle vastu võtsid sõna tuntud põllumehed Uno Teets ja Erich Erilt, samuti mitmed kohalikud omavalitsusjuhid.

Ülemnõukogu juhtkonnas
Valitsuse umbusaldus tuli arutusele 18. juunil 1991 EV Ülemnõukogu Presiidiumi, Ülemnõukogu Juhatuse ning Ülemnõukogu Vanemate Kogu koosolekul. Märtsis oli ülemnõukogu valinud uue presiidiumi, rahvarindelaste osa selles jäi varasemast väiksemaks. Opositsiooni huve esindasid varem presiidiumis Indrek Toome, Lehte Hainsalu ja Sergei Sovetnikov, nüüd liitusid nendega Ülo Uluots, Vladimir Lebedev, Vitali Menšikov, Heino Kostabi ja Tiit Käbin. Opositsioon võis loota, et presiidium tervikuna asub nende poolele, otsustatakse, et peaminister peab tagasi astuma, ning mis siis valitsuselgi enam muud üle jääb.Presiidiumi istungil tegi ettekande Põlvamaalt pärit vabariiklane Heino Kostabi. Olen mõelnud, miks just tema valiti 26 komissari esindajaks. Tegu oli võrdlemisi halli kujuga, kes ei omanud Eesti poliitikas mingit kaalu ei enne ega pärast seda sündmust. Arvatavasti peeti teda silmas kui majandijuhti, kes kõige paremini sobib maainimeste eestvõitleja rolli. Tähtsusetu polnud seegi, et teda peeti üsna mitmel pool ülemnõukogu esimehele lähedalseisvaks isikuks.
Kostabi esitas kaks taotlust: kaitsta maainimeste huvisid ning olla Kremlile senisest sobivam partner. Mitmes sõnavõtus kummardati Kremli suunas ja kinnitati, et tahetaks olla valitsuses paindlikumad ja sõnakuulelikumad.
Heino Kostabi: "Vajame valitsust, kes oleks usaldatav meie partnerite poolt. Eriti nüüd, mil praktilised läbirääkimised meie iseseisvusküsimuses on algamas ja paika pannakse meie tegelikku tulevikku."
Liia Hänni: "Te väitsite, et Eesti vajab valitsust, kes oleks usaldatav meie partnerite poolt. Palun, kas te saaksite täpsemalt öelda, missugused Eesti partnerid on avaldanud umbusaldust praegusele valitsusele."
Heino Kostabi: "See pole mitte niivõrd umbusaldusküsimus, kuivõrd probleem on lihtsalt idapoliitikas. Minu teadaolevatel andmetel võrreldes teiste Balti riikidega siiski meie osalemine Moskvas toimuvates protsessides on tagasihoidlik."
Ega selles midagi uut olnud, juba aasta otsa levisid visalt kuuldused, et valitsus on Kremlile ebamugav ning etteotsa vajataks inimesi, kellega seal oleks parem läbi rääkida.
Presiidiumi istungil üllatusi ei tulnud. Need, kes olid varem valitsuse vastu, olid seda ka seekord. Põhjuste otsimistega eriti vaeva ei nähtud. Illar Hallaste ütles, et talle lihtsalt ei meeldivat valitsuse "sotsialistlik majanduspoliitika". Jaak Allik arvas, et valitsusel on ülemnõukogus liiga vähe toetust. Tema ettekujutuses vajas Eesti "vähemalt 80 saadiku toetusega valitsust". Juhan Telgmaa süüdistas valitsust "suure hüppe" laadses poliitikas, mille tagajärjeks olevat majanduskaos ja rahvuskultuuri kiratsemine. Intrite üks juhte Pavel Panfilov väitis, et ühiskond on jõudnud niisugusesse faasi, kui on vaja vahetust ja uusi suundi. […] Vastasseis peab taanduma ühtekuuluvuse ees. Panfilov avaldas arvamust, et just meie rahvuslikud miitingud on viinud ühiskonna ebastabiilsesse seisundisse, kus praegu asutakse.
Arnold Rüütel ja Ülo Nugis ei öelnud üldse midagi.
Need, kes valitsust toetasid, tegid seda ka seekord. Juhiti tähelepanu sisemistele vastuoludele 26 komissari ettepanekus. Rein Veidemann päris, miks räägitakse koalitsioonivalitsusest, aga samal ajal ka spetsialistide valitsusest – kumba ikkagi tahetakse?
Andres Tarand pakkus välja, et kui lahkub valitsus, siis peab järgmisena lahkuma ka ülemnõukogu. Arvo Junti nägi opositsiooni üleskutsetes katset kallutada ülemnõukogu toetama liidulepingut. Jüri Rätsep kutsus ülemnõukogu tunnistama, et tegelikult on seadusandlik võim pidevalt rikkunud võimude lahususe printsiipi, ülemnõukogu põhitegevus on jäänud suhteliselt tagaplaanile, põhiline osa tegevusest on kulunud valitsuse retsenseerimisele. "Probleemi püstitus iseenesest on täiesti asjatundmatu, kui mitte rumal," lõpetas Rätsep. Mõned presiidiumi liikmed, nagu Rein Tamme, hindasid toimuvat üldse kui ajaraiskamist, ja lahkusid istungilt.
Eriti otsustavat rolli mängis selles diskussioonis Marju Lauristin, kelle selge ja argumenteeritud toetus valitsusele kaalus üles Jaak Alliku ja tema kaaslaste oponeeringu. Mõnes mõttes päästis just Lauristin sellel istungil valitsuse.
Rein Veidemann: "Kogu arutelu sumbub mingisse painajalikku patiseisu. Üks pool tahab Savisaarest lahti saada, kuid pelgab ilmselt "kukutaja" mainet. Teine pool tahab viia asja laiemale pinnale: asi ei olevat ainult Savisaares. Savisaar on küll ajend, aga kriisi tegelikud juured on ühiskonnas."
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)