Pilguga Brüsselist: Eestil on euroopalike väärtusteni veel pikk tee käia

RAMON LOIK,      01. detsember 2004


Sellise pealkirja alla võiks koondada põhiteemad, mille kallal Euroopa Parlamendi saadik Siiri Oviir ja mina tema nõuniku ning abilisena Brüsselis iga päev rahvalt saadud mandaati ja Keskerakonna programmilisi seisukohti silmas pidades töötame. Kui eelnev austatud lugejale liiga suuresõnalise või kaunikõlalise loosungina tundus, siis võiks seekord ometi uskuda, et euroopalik poliitikakultuur põhineb palju sügavamatel ja tundlikumatel väärtustel ning tegutsemispõhimõtetel, kui seda Eesti noore demokraatia kasvuraskuste tingimustes omal nahal pahatihti kogenud oleme.

Muidugi on Euroopa ajalugu kahjuks paljuski sõdade ja tapatalgute ajalugu ning kannatlikkus ja rahumeelsus oleksid kindlasti need omadused, mida Euroopal Eestilt õppida oleks, kuid kahjuks töötab meie sajanditega ladestunud hambad-risti-pealtvaatamise hoiak puhuti vastu meie endi arengule.
Pean silmas näiteks kiratsevat sotsiaalvaldkonda, hoolekannet, haridust, tervishoidu, tööpoliitikat, võrdõiguslikkuse ja isikuvabaduste küsimusi. Liiga kaua oleme viivitanud euroopalike, inimkesksete väärtuste elluviimisega, mis enamasti on küll raiutud meie paljusõnalistesse seadustesse, kuid seda hooletumalt praktikasse rakendatud. Muidugi ei salli me, kui keegi meie poole liigselt sõrme vibutab. Oleme selleks liiga uhke rahvas, kuid aruka uhkuse tunnuseks on ka oma vigade tunnistamine ja teiste kogemustest õppimine. Ka see, et me ei lase võõrastel rikkuritel oma õuele meie reegleid eirates laamendama tulla.

Mille üle poliitikas muretseme
Keskerakonna keskseks lubaduseks Europarlamendi valimistel oli euroopaliku sotsiaalpoliitika Eestisse laiendamine. Mõne kuu jooksul on selgunud, et see pole mitte ainult meie ühiskonna enamuse huvi, vaid ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide huvi.
Meie ajakirjandusse on kahjuks väga vähe jõudnud, et liidu enamusele ei meeldi meie sotsiaalvaldkonda haavavad maksukärped, et meil ei ole asjad kaugeltki korras töövõtjate kui tööturu nõrgema osapoole õiguste kaitsega, soolise diskrimineerimise ennetamise ning vältimisega, hariduse kättesaadavusega, pensionitasemega ja nii edasi.
Käesoleva aasta 22. novembri Postimehes kirjutas Siiri Oviir, et Euroopa Liidus on tervishoiu rahastamine keskmiselt seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Eestis aga vaevalt viis (!?). Jaga seda piskut ümber, kuidas tahad, euroopaliku raviteenuse tasemeni ei küüni mitte kuidagi.
Kui riigi vastutus ei suurene, võime tervishoius kas või "kõrvade peal käia", ikkagi pikenevad ravijärjekorrad ja kallinevad rohud, sest saagu ministrid juba ükskord aru: rahval ei ole raha!
Oma kodumaa käekäigust hooliva eurosaadiku võimuses on teemat järjepanu tõstatada ja tõstatada, kuni kuhjunud jäämägi ükskord ometi liikuma hakkab. Pole meil kavaski Euroopas jaanalinnu kombel head nägu teha, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Muutused algavad sellest, et tunnistame endale "kuninga alastiolekut".

Arupärimine sotsiaalministrile
Igale perspektiivitundega saadikule on Brüsselis kõige tähtsamad kodused asjad. Nii esitas Siiri Oviir näiteks sotsiaalminister Marko Pomerantsile arupärimise diskrimineerimise vältimise meetmete ja nende rakendamise kohta Eesti tööjõuturul.
Käesoleva aasta märtsikuu teisel poolel jõudis Eesti avalikkuse ette kahetsusväärne juhtum rahvusvahelise lennukompanii Gulf Air ja selle Eesti partneri CV Keskuse läbi viidud stjuardessikandidaatide diskrimineerivast värbamiskonkursist. Piltlikult väljendudes missivalimisi meenutanud konkursi tingimusteks oli seatud, et kandidaat peab olema vallaline, lasteta, hambaklambriteta, prillideta, edukas kandidaat ei tohi kahe aasta jooksul abielluda ega rasestuda. Abielus ja lastega naistel paluti kohe tööintervjuu alguses lahkuda (?!).
Mitte ükski Euroopa Liidu niinimetatud vanadest olijatest ei kujutaks enda territooriumil säärast kurioosumit ette, kuid "eeskujulikus" Eestis see juhtus. Eesti puhul on teada ka juhtumeid, kui naised on hirmust tööandjate ees allkirjastanud lepinguid, millega kohustuvad teatud perioodi jooksul mitte sünnitama. "Tule, taevas, appi!", ütleks selle peale mõni meie klassik.
Kas valitsusel on olemas täpne informatsioon selliste juhtumite kohta ettevõtetes, kas on tuntud huvi, kuidas on tagatud töötajate õiguste kaitse välisriikides töötamise puhul, milliseid meetmeid on võetud, välistamaks diskrimineerivad töökonkursid ...? Need on vaid mõned küsimustest, mis vaevaksid iga arenenud sotsiaalse närviga saadikut nii oma koduriigi kui ka teiste riikide käekäigu puhul.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)